…EHK KUIDAS SAADA SÄDEINIMESEKS
Kui ma veel laps olin, tahtsid paljud mu eakaaslased saada kosmonaudiks. See oli siis popp. Aeg on edasi läinud ja täna on popp saada uinunud ühiskonda äratavaks sädeinimeseks. Mis on selle poolest vahva, et see on palju lihtsam kui kosmonaudiks saamine. Kosmonaut peab palju õppima ja treenima, aga sädeinimeseks saamine läheb nagu lepase reega, kui vaid vajutada õigeid nupukesi ja teha õigel hetkel piiks-piiks.
Üldjoontes rajaneb sädeinimeseks saamine ühel vanal tarkusel, mida juba minu noorpõlves õpetati keskkooli lõpukirjandiks valmistuvatele abiturientidele: ära jookse peaga vastu müüri, vaid murra sisse lahtisest uksest. Kusjuures murra sisse röökides, trummi põristades ja pasunat puhudes. Kuuluta lugejaile särki rebides mingit lollikindlat triviaalsust, poliitiliselt paduõiget loosungit, aga natuke isikupärases sõnastuses. Siis võid kindel olla, et sinu sõnum pälvib hardunud heakskiitu. Tänapäeval väljendub see selles, et su labasuse korjab üles parv keskealisi või vananema kippuvaid onusid, kellel on paaniline hirm, et mõni viimati märkab, et nad on keskealised või kipuvad koguni vananema. Korjab üles ja asub kiitma: kui julge! milline aus osutus meie valupunktidele! kui nooruslik ja siiras sõnum!
Mida labasem ja triviaalsem teie sõnum on, seda parem. Kuid mitte siiski nii, et lähete püünele ja ütlete: „Hommikul päike tõuseb ja õhtul tema loojub.“ Ei, selle söödaga suurt kala ei püüa. Sõnum peab olema negatiivne, jõuliselt valuline, seda välja öeldes või kirjutades tuleb teha nägu, nagu vaevaks teid maksatsirroosi viimane staadium. NB: mitte lihtsalt negatiivne, vaid negatiivne Eesti ja eestlaste suhtes, muhu tikandite ja laulupeo suhtes, Jaan Tõnissoni ja Lembitu suhtes. Kõige kindlam siiski – tänase elu-olu suhtes. Ja veel: kui vähegi võimalik, püüdke oma tekst ette kanda mõnel tähtpäeval – Vabariigi aastapäeval, võidupühal, Tartu rahu aastapäeval, aastavahetusel, kellegi juubelil, lõpuaktusel, esimesel koolipäeval jne. Edukuse indikaatoriks on see, kas kuulajad, kes on paremad riided selga pannud ja lillekimbud kätte võtnud, tunneksid, et neile oleks nagu pangetäis solki kaela valatud. Kui tunnevad, olete hästi hakkama saanud. Sädeinimese loorberipärg juba terendab.
Et see hõlpsamini toimuks, pakun teile, kallid sädeinimeseks püüdlejad, peotäie avanguid, millega alustada oma kõnet või esseed. Kui algus on tehtud, siis ülejäänu tuleb juba iseenesest, kui vaid suudate säilitada tempot ega lase vihal lahtuda.
Avang 1: Ahistamine on Eestis süsteemne. Ahistatakse kodus, koolis, tööl, ühistranspordis, toitlustusettevõtetes, majutusasutustes ja lõbustusparkides. Et vältida ahistamist, peaks olema kurt, tumm, pime ja puutetundetu nagu lauatelefon. Ahistamist juhivad ja korraldavad valged keskealised mehed, et säilitada võim. Nad loovad kogu aeg vaenlase kujusid ja lõhestavad rahvast.
Avang 2: Eestit pole tegelikult olemas. On vaid natsionalistide väljamõeldis, konstruktsioon, mille eesmärgiks on luua olukord, kus natsionalistid saaksid inimestega manipuleerida. Eesti on müüt.
Avang 3: Eestis on välja kuulutatud ajujaht kõigile, kes arvavad teisiti, armastavad teisiti, riietuvad teisiti. Lokkab rassism. Teise nahavärviga inimeste elu on muudetud põrguks. Nad peavad pidevalt kartma, et nende korterisse tungib rassistlik jõuk ja asub teostama tapmist, vägistamist ja põletamist. See on igapäevane reaalsus. Täitsa nagu Ungaris.
Avang 4: Ma tean, et paljud ei taha teada, mis Eestis tegelikult toimub. Nad eelistavad sulgeda silmad valusa tõe ees. Minu kohus on tõde välja öelda. Keegi peab seda ju tegema. Ma olen kanaarilind kaevanduses. Ma palun vabandust. Kõige ja kõigi eest. Heitke mind lõvide ette. Las süütu veri lunastab õudse tegelikkuse.
Avang 5: Eesti on agul. Euroopa tühine tagahoov, mille asukad etendavad enda arvates „Savoy balli“, aga välja kukub Gorki „Põhjas“. Ainult et nad ise ei taipa seda. Mõttetu maa, mõttetu rahvas. Kogu ühiskond on läbi imbunud stereotüüpsest mõtlemisest. Naisi aheldatakse pliidi külge ja sunnitakse lapsi sünnitama.
Avang 6: Lapsepõlves uskusin naiivselt, et Eesti on koht, kus tahan elada ja surra. Nüüd ma enam nii ei arva. Mu silmad avanesid päeval, kui sada tuhat ajupestud noort laulsid mingist lollakast puust, mille poole kambakesi lennata. Masendav natslik orgia.
Avang 7: Siin räägib inimene, keda te tavaliselt ei märka. Ja kui märkate, siis pöörate pilgu ära. Sest ma olen kõigest bussijuhi ja trammijuhi tütar. Paks ka. Minusugustel Eestis tulevikku ei ole, nad varastasid selle minult ära.
Avang 8: Ainus viis päästa elu planeedil Maa on täielik lastest loobumine. Iga laps on koorem biosfäärile. Planeedi mõrvamine lastega tuleb lõpetada! Eesti värdvalitsus seda ei mõista ja õhutab selle asemel demograafilist hüsteeriat.
Avang 9: Eestis on loodud alandav olukord, kus inimene peab inimväärse elustandardi tagamiseks tööd tegema. Töökohustus on seesama, mis orjus. Kuid inimene peab olema vaba! Ja selleks tuleb talle maksta kodanikupalka. Ka tulu- ja käibemaksu peab inimeste eest maksma riik, siis jääb inimestel raha alles.
Avang 10: Mida need värdjad üldse mölisevad seal, ah? Raisk, me saadame need vihakõnelejad ja rassistid nii konkreetselt [—], et neil veri [—] välja pritsib! Mida te õige arvate endast, kuradi muumiad? Et teate midagi vä? Sittagi te teate, ahvid nisukesed. Kobige juba kirstu ja kraapige muld peale!
Võiks jätkata, aga hakatuseks piisab. Olge lahked, võtke, arendage edasi ja saage kuulsaks. Te olete kriitika eest absoluutselt kaitstud. Niipea, kui keegi üritabki midagi öelda, näiteks et teie tekst on sisutu, virisev ja mõttetu, ilmub välja Indrek Saar või ka mõni teine, kes teatab, et kriitika vaid tõestab, et teil oli õigus. Et tabasite valusat punkti. Et paljastasite mahavaikitud probleemi. Et juhtisite julgelt tähelepanu, kartmata kontsekventse, sõnastasite noorusliku otsekohesusega põlvkondade väärtuskonflikti. Et edastasite sõnumi, mille üle nüüd kõigil on kohustus järele mõelda. Ja nii edasi. Need kiiduavaldused on umbes sama mõttetud kui teie tekst, kuid sama lollikindlad. Nende peale ei saa teha muud, kui vaid raugelt noogutada ja nõustuda. Kuulsus tuleb vältimatult nagu suvi pärast talve. Progressiivne kultuuriavalikkus hoolitseb selle eest. Kui te seda kultuuriavalikkust palju kuulate, hakkate lõpuks isegi uskuma, et olete sügavmõtteline ja õilis inimene, teistest peajagu kõrgemal. Ja kahtlemata oletegi.
Ilmunud Postimehes 24. augustil 2020
