Suurperede toetuse mõte pole mitte sotsiaalne õiglus, vaid sündide soodustamine
Olukord, kus soovitud jääb tulemata rahanappuse tõttu, on tüüpiline eeskätt kahe- ja enamalapselistele peredele
Valitsus saadab sõnumi, et paljulapselisus on piinlikuvõitu eralõbu, mis ei peaks kedagi teist halvemasse olukorda panema, ja lasterohked pered on seni olnud ebaõiglases eelisseisundis. Selline hoiak nende suhtes, kes veel viimastena hoiavad üleval õhkõrna lootust, et ehk tuleb meie rahvas siiski roomikute alt välja, ei tähenda enamat ega vähemat eesti rahva vaenamist.
Doni steppides käib sõda, ukraina rahvas seisab oma olemasolu ja vabaduse kaitsel. Meie siin võiksime rahupõlve pidada, rahus tööd teha ja lapsi kasvatada, aga… Kuna Venemaa ei ole meile (veel) kallale tunginud, on selle puudujäägi otsustanud korvata Eesti Vabariigi valitsus. Nii nagu eesti rahva olemasolu kunagi häiris Kremlit, nii on see nüüd häirima hakanud Stenbocki maja.
Ja nimelt. Otsekui poleks veel küllalt laiahaardelisest “koolivõrgu korrastamisest”, mis äraseletatult tähendab koolide sulgemist, teatab Vabariigi Valitsus minister Signe Riisalo suu läbi Aktuaalses Kaameras (16.02), et kavas on jätkata lasterikaste perede toetuse “korrigeerimist”. Mis tähendab nende jätkuvat vähendamist. Kärbetega (et mitte öelda varastamisega) tehti algust läinud aastal ja Signe Riisalo sõnutsi oli see “esimene samm sinna suunda, et me ei toetaks oluliselt suuremas mahus ühte gruppi peredest.” Talle sekundeerib sotsiaalteadlane Mare Ainsaar, kelle jutust tuli välja, et praegu on tegemist lasterikaste perede “erikohtlemisega”, mis enesestmõistetavalt on väga taunitav ja ebaõiglane.
Sellist juttu on käesolev valitsus ajanud sünnist saati. Suurperede toetus, mida eelmine koalitsioon jõuliselt tõstis, on valitsejatele ilmselgelt pinnuks silmas. Miks õieti, jääb arusaamatuks. Kellegi õiglustunne olla riivatud, kellelegi tehakse väidetavalt ülekohut. Ülekohtu ohvrid pole küll kuskil meelt avaldanud, aga ju on nad siis käinud Signe Riisalo juures oma rasket elu kurtmas. Millele vastutulelik valitsus reageeribki suurperede toetuse kärpimisega, mis pakub ohtralt rõõmu ja rahuldust: rohkem küll keegi saama ei hakka, aga õnnetundeks piisab, kui teistelt vähemaks võetakse.
Õiglus on muidugi tõsine asi ja tung selle järele saadab inimest lapsepõlvest saati. “Nii pole aus!” oskavad hüüda juba mudilased. Pole tarvis seda samastada kadedusega. Õiglustunne ja kadedus on küll seotud, kuid mitte kattuvad mõisted ning ebaõiglus on enamikule meist ebameeldiv ka siis, kui seda pelgalt pealt näha, ise selle ohver olemata. Kuid antud juhul käib mäng siiski täiesti ilmselt ka kellegi kadeduse peale. Inimesed usuvad heameelega, et neile tehakse liiga. Või et valitseb üleüldine ebaõiglus. Aga kas ikka valitseb? Kas suurperede toetused, nii nagu eelmine koalitsioon need seadustas, on ikka nii ebaõiglased kui räägitakse?
Lootusetu võitlus ebaõiglusega
Ebaõiglus on küsimus, kus igaüks on asjatundja. Siin varitseb oht uppuda põhjatutesse (kõlblus)filosoofilistesse aruteludesse. Neid vältida püüdes võiksime kõigepealt küsida, mille või kelle võrdsust (või millise ebaõigluse likvideerimist) keegi taotleb. Minister Signe Riisalo jutust tuli välja, et halb on juba seegi, et suurpered, mis moodustavad peredest 14%, saavad 40% peretoetustest, millest võib järeldada, et õiglane oleks toetada vähemalt peretoetusega kõiki peresid, laste arvust sõltumata, võrdse summaga. Mis on nii absurdne, et seda on raske uskudagi. (Kuigi käesolevalt valitsuselt võib kõike oodata.) Veidi usutavam oleks, et loosungi all “kõik lapsed on võrdsed” kaotatakse üldse ära kõik muud toetused peale otsese lapsetoetuse ja see on kõigi laste puhul sama suur.
Loosung “kõik lapsed on [või peaksid olema] võrdsed” on ilus, eksitav ja utoopiline. Lapsed pole kunagi võrdsed ei oma eeldustelt, võimetelt, välimuselt ega sotsiaalse keskkonna poolest, kuhu neil oli õnn või õnnetus sündida. Ühiskond saab neid erisusi mahendada, kuid mitte olematuks teha, ja tegelikult oleks lausa kole, kui see võimalik oleks. Näiteks isegi sendi pealt võrdse lapsetoetuse jagamisel võiks riiakas lapsevanem algatada protestiliikumise: Minu laps on suurt kasvu ja sööb palju, minu lapsetoetus peab olema suurem! On lihtne näha, et sel viisil kalkuleerides me kalkuleerima jäämegi, võrdsust ometi saavutamata. Rääkimata sellest, et arvestamata jääb suurperesid puudutav kulude kuhjumise efekt (vrd korduvalt esile toodud argument, et alates kolmandast, hiljemalt neljandast lapsest on perel vaja suuremat autot).
Sel viisil mõtestatud lastetoetus on sotsiaalne meede, mille mõte on kompenseerida lapsi kasvatavatele inimestele kasvõi osaliselt need kulud, mida nemad peavad kandma, aga lastetud ei pea. Ja seesinane (saavutamatu) sotsiaalne õiglus on “korrigeerijatele” nii pealuu sisse kasvanud, et nad ei tule selle pealegi, et peretoetuse ja iseäranis suurpere toetuse eesmärk viimati ei olegi ainelise ebavõrdsuse mahendamine, vaid hoopis eesti rahva püsimajäämine. Viimati on rängalt ebaõiglane hoopis see, et rahvas kängub ja tema väheseks jäänud esindajad peavad lõpuks võõra võimu alla heitma?
Või keskenduks hoopis rahva püsimisele?
Ent rahva püsimine on Vabariigi Valitsusele nähtavasti vastumeelt või siis vähemalt täiesti ükskõik. Mis homme saab, pole oluline, tähtis on lokulöömine tänase väidetava ebaõigluse üle ja selle abil oma uppuva populaarsuse turgutamine. (Elementaarne: viie lapse vanemalt võib saada ühe hääle, viielt lastetult aga viis.) Ent kui ausalt mõelda homse peale, siis pole kuigi raske taibata, et rahva püsimist ei taga ei ühe- ega isegi mitte kahelapselised, vaid 2+ lapsega pered. Kui tahame, et meie lapsed ja lapselapsed võiksid elada vabas ja eestikeelses Eestis, vajame me hädasti selliseid peresid. Me peaksime nad lausa üle kuldama. Selle asemel räägib valitsus “ühe grupi” perede “õiglustunnet riivavast” eelistamisest ja “erikohtlemisest”. Millega on välja saadetud sõnum: lasterikkad pered on nuhtlus, nad on vaat’ et parasiidid, nad peaksid oma lasterohkust häbenema (sest mõelge, milline ökoloogiline jalajälg, millised kulud lasteaedadele, koolidele jne jne).
Kui aga peretoetuste kaugemat mõtet näha mitte sotsiaalsete vahede tasandamises, vaid hoopis iibe turgutamises, kerkib küsimus, miks peaks just suurperedele minev ressurss kaasa tooma rohkem lisasünde kui esimese või teise lapse saamise toetamine. “Riivatud õiglustundest” kõnelejad armastavad korrutada truismi, et kolmanda lapse sünniks peavad kõigepealt sündima esimesed kaks. Kuid ometi on teada hulk argumente, mis osutavad, et kõige tõhusam on ikkagi suurperede (lisa)toetus. Uuringud ja senised kogemused näitavad, et olukord, kus soovitud jääb tulemata rahanappuse tõttu, on tüüpiline eeskätt kahe- ja enamalapselistele peredele. Ehk teisiti sõnastatult: kui esimene laps jääb sündimata seetõttu, et pole õiget meest, ja teine laps seetõttu, et pole aega, siis kolmanda lapse sündi takistab pigem väike korter või väike auto, mille saaks soetada, kui pere eelarve oleks kasvõi mõnisada eurot suurem. Riik ei saa pakkuda head meest ega eriti palju ka mitte aega, mistõttu raha pakkumine ongi – kogu rahanappusest hoolimata – kõige kiirem, lihtsam ja tõhusam viis üldse midagi ära teha. Lastetute ja ühelapseliste perede toetamine on muidugi sama oluline, kuid suuremalt jaolt teine teema (turvalisus, lasteaiakohad, lastehoid jpm). Praegu aga räägime rahast, ja raha on mõtet eraldada peredele, kellel just see ja mitte miski muu takistab saamast igati soovitud last.
Ei midagi keerulist. Kuid selle asemel saadab valitsus sõnumi, et paljulapselisus on piinlikuvõitu eralõbu, mis ei peaks kedagi teist halvemasse olukorda panema, ja lasterohked pered on seni olnud ebaõiglases eelisseisundis. Selline hoiak nende suhtes, kes veel viimastena hoiavad üleval õhkõrna lootust, et ehk tuleb meie rahvas siiski roomikute alt välja, ei tähenda enamat ega vähemat eesti rahva vaenamist. Valitsus on eesti rahvale sõja kuulutanud ja püüab lämmatada tema viimaseid eluinstinkte. Mida teha valitsusega, kes on oma rahvale sõja kuulutanud?
Kuhu saatsid ukrainlased Vene sõjalaeva, mis tuli neid hävitama?
Ilmunud e-Postimehes 19. veebruaril 2024
