Nalja kah See väike Eesti Vastasseisud
Lauri Vahtre

Prof Lepaotsast-Latsatas: Seltsimehed, valvel tuleb olla!

25/08/2023
Jaga

Eesti rahva püsimiseks on vaja, et paari põlvkonna jooksul lapsi ei sünniks.

Sõna on vaba, valesõna eest aga olgu määratud nii salliv karistus, et veri lendab.

Elektrimolekulide tsirkuleerimise tagavad automaks, tursamaks ja kättemaks.

 

Olen nii kaua vaikinud, et mõni peab mind juba surnuks. Tõtt-öelda tekkis selline kahtlus ka mul endal, kuid mõistsin peagi, et tegemist on tüüpilise pseudoprobleemiga. Mis tähtsust sel on. Isegi kui olen surnud, elavad mu ideed edasi ja vallutavad maailma.

Armastan rändavaid pilvi vaadata ja tunnen end seejuures otsekui emata laps, kes igatseb taga primordiaalset refuugiumi kvantopside hüootilises embuses. Mis on tänapäeva maailmas igati ootuspärane ja relevantne, sest progress kui selline on jõudnud oma otsustavasse faasi ning see tähendab, et mida lähemal on võit, seda vihasemalt möllab võitlus. Seltsimehed, me võidame selle võitluse.

Konservatiivid, natalistid, natsionalistid ja fašistid tajuvad selgelt oma mentaalruumi ahenemist ja püüavad sellest situatsioonist välja tulla tavalise demagoogia abil. Teeseldes, et nad pole siiani märganud 21. sajandi saabumist, taotakse skolastilist trummi: meie kõigest küsime. Me kõigest küsime, sest sõna on vaba, hundil on saba ja sepik on soe. Keda selle postmodernistliku pseudofilosoofiaga püüdma tullakse?

Tõsi, nemad kõigest küsivad. Aga mida nad küsivad? Nad küsivad isiklikke küsimusi! Nad küsivad, kas te armastate Brahmsi. Nad küsivad, kas te armastate oma abikaasat. Pole tarvis tunda heteropessimismi ega konsensusliku seksi peensusi, mõistmaks, kui ebaeetiline see on. Iseäranis naiste suhtes, kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide järgi või selle järgi, mida sadistlikud vanemad neile lapsepõlves vägivaldselt püüdsid sisse peksta. Iga minimaalseltki reflekteeriv inimene mõistab ilma pikemata, et me suudame need aegunud rollid ja mudelid kaotada ning eesti rahva vaimse tervise tagada vaid juhul, kui kasvab üles paar-kolm lastetut põlvkonda.

Sõna on muidugi vaba, seda teab isegi katkine barett, rääkimata kaabust, aga just seetõttu ongi vaja vihakõne seadust. Sest kuidas muidu vehmile selgeks teha, milline sõna on vaba ja milline ei ole seda mitte. Meil on vaba riik, igaüks võib rääkida õiget, kõrgemal pool heaks kiidetud, sallivat, kaasavat ja avatud juttu. Millest järgneb loogiliselt, et muu jutu eest tabab inimest õiglane, salliv, kaasav ja avatud karistus, nii et veri lendab.

Mis viib meid kuidagi iseeneset süsinikuheite juurde. Kui niinimetatud muistsed eestlased, kelle olematus on ammu selgeks tehtud, oma olematusest hoolimata suutsid edukalt kasutada kiviheitemasinaid, siis mis segab meil ehitamast süsinikuheitemasinaid, mis probleemi lahendaksid, nii et kogu Euroopa plaksutaks ja meid kõigile eeskujuks seaks? Ei segagi miski muu kui 19. sajandisse pidama jäänud tagurlaste mõttekrambid, mis ulatuvad ajukoorest nimmelülideni ega lase elektrimolekulidel vabalt tsirkuleerida, rääkimata korrektsetest kaubavedudest Venemaale ja tagasi. Sest mis on Venemaa? Konstruktsioon. Kuid meil usutakse nürimeelselt, et kivi kukub ülevalt alla ja puu kasvab alt üles, ehkki Einstein sellise kivinenud maailmapildi juba ammu pea peale pööras. Süsinikuheite küsimus laheneb aga loomulikult kolme meetme ühistoimel, milleks on tursamaks, kättemaks ja automaks. Automaksu maksavad autoomanikud, tursamaksu peavad maksma tursad ise ja kättemaksu jaoks on meil rahandusministeerium.

Vaja on vaid immanentse intelligentsusega süvitsi mõista lihtsat loosungit: Saastada tuleb mujal! Kordan: mujal. Sellega oleme oma kvoodid ja normid täitnud ning võime täie õigusega asuda täiel rinnal nautima abieluvõrdsust, mis lõpuks stabiliseerib meie ühiskonna ja kujundab selle kapitaalselt koherentseks parima arhüksose vaimus. Iganenud laulusalm ütleb: kirp aknast välja, nahkpüksid jalga. Meie mõtestame selle rustikaalse meemi 21. sajandile kohaseks: kirp aknast sisse, elurikkus tuppa. Millestki nii vulgaarsest kui nakpüksid aga me ei räägigi.

Kokkuvõttes võib öelda, et uue ühiskonnakorra disainimisel saavutatud moderaatne progress indikeerib uusi tuuli sootsium süvahoovustes. Need tuuled on käivitamas imaginaarseid, kuid samas maailmamuutvaid turbiine, mille olemasolust meil polnud aimugi. Seltsimehed, valvel tuleb olla! Peaasi, et lapsi ei sünniks.

Ilmus Postsimehes 25. augustil 2023

Sarnased postitused

Eesti venelaste uuringust: mida DIMA räägib?

10/11/2017

Uuringud võivad asju selgemaks teha, aga võivad ka segasemaks ajada. Vahel
meelega, vahel lihtsalt kukub nii välja. Mõlemal juhul näib Postimehe vahendatud
Bergeni ja Tallinna ülikooli ühisuuring nimega DIMA kuuluvat segaduse
suurendajate kilda.

DIMA tuvastab rea triviaalseid asjaolusid – nt et Norra venelased ja Eesti venelased suhtuvad asukohamaa oludesse ja põhirahvasse erinevalt – ja teeb sellest rea kummalisi järeldusi. Millega pole tegelikult mitte midagi peale hakata, sest võrreldakse võrreldamatut. Ainus kasu näib olevat, et Raivo Vetik saab oma tüüpilisel kombel taas selgitada, et eestivenelaste hädades on muuhulgas (või koguni eelkõige) süüdi eestlased oma vale suhtumisega, mis integratsiooni soodustamise asemel seda takistab. Lisaks niipalju, et Norra liberaalid võib-olla saavad kinnitust oma (hingepõhjas kõikuma löönud) usule, et immigrantide massiline sissevedamine on õnne alus ja et kogu maailm peaks Norrat imetlema. Nende kibe tõetund on alles ees.

Tänan, seltsimehed merevahu teadusliku koordineerimise spetsialistid. Seda loba eestlaste suurest süüst oleme kuulnud juba aastakümneid ja poleks olnud tarvis selle juurdetootmiseks tuhandeid inimesi oma küsimustega tülitada. Nagu öeldud, võrreldakse võrreldamatut – Norra venelasi ja Eesti venelasi, keda ühendab väga vähe peale emakeele. Uuringu korraldajate ilmset eeldust ja/või järeldust, et kui integratsioon ühel pool toimib hästi ja teisel pool mitte nii hästi, siis tuleb põhjust otsida põhirahvuse suhtumise erinevuses, võib pidada lausa metodoloogiliseks totruseks.

Erinevuse põhjuste otsimisel tuleks alustada hoopis sellest, mis asjaolude ja milliste eelteadmiste ning -arvamustega on immigrandid riiki sisenenud. Seejärel küsida, kui kaua keegi on vastavas riigis elanud. Ning lõpuks uurida, millises inforuumis elavad nad praegu. Ja alles seejärel võiks püstitada küsimuse, kas, miks või mille poolest erineb vastuvõtjamaa ja vastuvõtjarahva suhtumine ning kas seda on mõtet kuidagi kommenteerida.

Norrasse on venelased läinud usutavasti seepärast, et seal on parem elu. Nad on taotlenud sisselaskmist, neid on tervitanud Norra ametnikud, neile on selgitatud, kuidas Norras elatakse. Nad on sellega nõustunud ja soovivad vaid võimalikult kiiresti selle rikka ja vaba ühiskonna liikmeks saada. Eestisse tulid venelased põhiosas samuti sellepärast, et siin oli parem elu, kuid neid ei tervitanud mitte Eesti ametnikud ja neile ei seletanud keegi isegi seda, et tegemist on Eestiga, vaid nad tulid (ametliku) teadmisega, et on saabunud appi vaestele ja rumalatele pärismaalastele sotsialismi ehitama, rasketööstust rajama, linnu taastama. Ja kultuuri tooma, kaasa arvatud kirjaoskamatuse likvideerimine. Need inimesed said kaasa kindla veendumuse vene rahvast kui õnne ja vabaduse toojast kogu maailmale, eriti aga salafašistidest tšuhnaadele. Norra vist ei minda vaestele norralastele rasketööstust rajama ja neid lugema õpetama?

Lisame siia vene rahvusliku uhkuse, mis on iseenesest normaalne nähtus. Paraku sisaldub selles tugev veendumus, et väikesed rahvad polegi õieti rahvad, sest tõelised «tegijad» on vaid suured. Mis eesti keel? Mis eesti kultuur? Mis Eesti riik? See kõik on teatud sorti tõsivenelaste jaoks vaid naljanumber ja kui neil soovitatakse integreeruda, siis on see lihtsalt solvav. Norras on asi teine. Ehkki ka norra rahvas on venelastega võrreldes väike, võib tõsine suurvenelane neid mööndustega siiski rahvaks pidada – nad oskavad vähemalt suusatada ja naftat puurida
ing on üht-teist ära teinud isegi kunstis ja kirjanduses – , nii et soovitus nendega sobituda ei kõla vähemalt alandavalt. (Muidugi ei maksa olla lihtsameelne. Küllap on ka Norrasse kolinute hulgas neid, kes esimesel võimalusel hammustaksid kätt, mis neid toidab. Kuid merevahu teadusliku koordineerimise spetsialistidele nad seda ütlema ei tõtta.)

Naiivne oleks arvata, et kultuuritooja ja maailma parima rahvuse hoiakud on mõnekümne aastaga kadunud. Ei, neid pärandatakse põlvest põlve ja neist vabanetakse aeglaselt, kui üldse. Norra ja Eesti venelaste hoiakuid võrreldes võiks hoopis rõõmustada, et integratsioon ja vastastikune mõistmine on Eestis niigi palju edenenud ja et meie majandusse ning avalikku ellu on astunud juba nõnda palju Eestisse ja eestlastesse täiesti lojaalselt – ütleks, normaalselt – suhtuvaid eestivenelasi, Eesti patrioote.

Siit jõuame tõigani, et oluline faktor on ka see, kui kaua on sissesõitnud viibinud oma asukohariigis. Tunduks loogiline eeldada, et mida kauem, seda soodsam on hoiak integratsiooni suhtes, kuid tegelikult on asi pigem vastupidi. Eestivenelaste hulgas leidub selgesti eristuv segment, mille liikmed ütlevad: ma olen siin sündinud, ma ei pea kellegagi integreeruma, ma ei pea eesti keeltki oskama (kui oskan, on see suur vastutulek), minu reeglid ja arusaamad on sama õigustatud kui eestlaste omad. Argument, et mingi maa ja rahva osaks olemiseks on vaja enamat kui märge sünnikoha kohta, ei ole nende jaoks mingi argument.

Muide, paljud Lääne-Euroopa pommipanijad on teise põlve migrandid. Kui esimene põlv peab mõnes mõttes loomulikuks, et ta ei saa päriselt oma tahtmist ja harjumusi taga nõuda, siis teine põlv seda ei mõista. Ma olen ju siin sündinud?

Lühidalt, ka selles osas erinevad Eesti ja Norra venelased üksteisest kapitaalselt. Seal elavad ainult hilismigrandid, eestivenelaste põhiosa moodustavad nüüdseks vist juba siin sündinud või vähemalt kasvanud inimesed. Ning lõpuks: võimatu on adekvaatselt võrrelda kaht minoriteeti, millest ühele karjutakse pidevalt kõrva, et teie asukohariik pole üldse riik, et see on äpardus, imperialistide sepitsetud lobudik, räige inimõiguste rikkuja jne – ja teisele ei karjuta. Putinlik propaganda teeb kõike eelnimetatut, rõhutades ikka ja jälle, et Eesti pole riik. Kurioossel kombel avaldub see isegi tõsiasjas, et viimati vahele võetud Vene spioon ei olnud mitte välisluure ehk SVR, vaid
sisevaenlasega tegeleva julgeolekuteenistuse FSB agent. Suurem osa Kremli propagandast käib naeruvääristamise lainel, sest see on kõige tõhusam. Mis tähendab, et Vene propaganda panustab märkimisväärselt aega ja ressursse selleks, et eestivenelased ei integreeruks, Norras see faktor aga puudub.

Ning nagu öeldud – alles nüüd võiks midagi küsida eestlaste hoiakute kohta. Pigem küll uurida, miks need sellised on, kui keegi veel ei tea. Tegelikult piisaks mõttelisest eksperimendist: kujutleme, et Saksa okupatsioon oleks Norras kestnud paari aasta asemel kasvõi paarkümmend aastat ja et Saksamaa oleks selle ajaga Norrasse asustanud paar miljonit saksa kolonisti. Kas norralased reklaamiksid nüüd kogu maailmale oma avatust, mõistatahtmist ja suurt rõõmu multikultuurse ühiskonna üle, mille lahked natsid nende käest küsimata nende õue peale tekitasid? Absurdne mõeldagi. Ebateaduslik sisetunne ütleb, et nad suhtuksid neisse inimestesse veel märksa tõrjuvamalt kui tõrjuvateks tembeldatud eestlased, kes tegelikult on omal kombel võrdlemisi leplikud. Mistõttu igasugune viide stiilis «selles on oma osa ka eestlaste hoiakutel» – ehkki formaalloogiliselt õige – on kohatu.

Eelnevaga ei kutsu ma muidugi üles oma tõrjuvust kultiveerima ja süvendama. Ei. Integratsioon toimub ega olegi nagunii ainult ühesuunaline. Minul on selle üle hea meel. Tuleb vaid mõista, et integratsiooniprotsess peabki olema aeglane ja et see ei tähenda üldist vastastikkust kaelalangemist, vaid muu kõrval ka vaenlaste ja sõprade eristumist. Sõpradega suudavad eestlased väga hästi kõrvuti elada. Vaenlasi suudavad nad teatava piirini taluda ja rohkem neilt nõuda ei saa.

Lõpetuseks. Kui mõne aja eest üks sõltumatu uurijategrupp korraldas omapäi uuringu, mis osutas eestlaste üldiselt konservatiivsetele hoiakutele, siis tõusis sellest tohutu tüli – miks amatöörid solgivad teadust, mis on jõukohane vaid spetsialistidele? Nüüd on meie ees siis nendesinaste spetsialistide endi uurimus, millega, nagu öeldud, võib…

Ilmunud Postimehes 10. novembril 2017

Räpane Visegradi vagun ja Eesti roosiõied

07/12/2019

Me siin Eestis pole nii kuulsad, tähtsad ega imelised, et põlastada vanu kultuurrahvaid nagu poolakad või ungarlased. Vastupidi, tasub järele mõelda, mis neil meile öelda on.

 

Mingid poolakad, mingid ungarlased

Alles see oli, kui Kaarel Tarand valas välja kogu maailmas olemasoleva põlguse nähtusele nimega „Visegrádi vagun“. Tarandi nägemust mööda on tegemist Euroopa Liidu kiiskava ešeloni päramise räpase haagisega. „Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama!“ (26.07.19 Sirp)

Need armastusväärsused ungarlaste ja poolakate aadressil, kes muuseas on meie NATO liitlased ja poolakad võib-olla lausa lähimad liitlased, jäid ilmumise aegu suurema tähelepanuta. Võib-olla oli põhjus mõnusas suveilmas, kuid pigem siiski selles, kes ütles ja kelle kohta öeldi. Ütleja kuulub nende ridadesse, kes nõuavad avatust, sallivust ja kaasamist, ütlemise adressaadid aga on mingid Kesk-Euroopa rahvad. Kes on kahtlemata tühised, iseäranis meiesuguse iidse ja kuulsa Põhjala kultuurrahva ning eeskätt selle rahva paremate poegade kõrval. Kui on olemas Brüssel, Pariis, London ja Washington, siis mis tähtsust on Varssavil ja Budapestil? Mingid „enda meelest“ kunagi Euroopa päästnud maad ja rahvad… Või lühidalt – enda meelest rahvad.

Niisiis ei trükkinud keegi särke kirjaga „Sileesia kaevur on vaba“, „Olen vaesunud šlahtitš“ või „Miks te keelate husaarile õnne?“, mitte ükski sallijate organisatsioon ei korraldanud meeleavaldust solvatud rahvaste õiguste kaitseks ja solvaja(te) printsipiaalse,s resoluutseks ning ideoloogiliselt laitmatuks hukkamõistmiseks, süüdistatuna natsismis, rassismis ja ksenofoobias. Nagu mõnel muul juhul.

Hoopis vastupidi. Eeskuju leidis ja leiab matkimist ning nõnda kirjutab ka näiteks Vilja Kiisler (03.12.19 EPL) välisministri Urmas Reinsalu „pimedast“ Ungari-sõprusest ja meid idaeurooplastega ühendavast migrandihirmust. (Ilmselt peab Kiisler ungarlasi idaeurooplasteks, mis on mõistagi a priori midagi alaväärtuslikku.) Suures migrandihirmus ministreid „ei huvita õigusriigi põhimõtete järgimine, isikuvabaduste kaitse, kodanikuvabadused, sõna- ja ajakirjandusvabadus.“

Loed ja mõtled – lausa uskumatu, milleni võib inimese viia sõbrustamine poolakate ja ungarlastega, kas pole? Mõni noorepoolne ajakirjanik võiks siinkohal lavale astuda koguni poeetilise mõtisklusega Tähesõdade epopöast: „Hetkest, mil valid pimeduse tee, see igavesti sinu saatust valitseb, alla su vääramatult neelab.“ Mis ühtlasi tagab mõtisklejale hea enesetunde ning kindla teadmise, et tema ise on ikkagi valinud selle va valguse tee.

 

Peaga vastu puud

Kuid valguserüütlid võivad eksida ja nende arvatav valgus võib olla ka silmapete. Kui pime inimene peaga vastu puud jookseb, siis lööb tal silme ees sädemeid ja ta võib-olla peab seda valguseks. Aga tegelikult jooksis lihtsalt vastu puud.

Visegrádi vaguni pilkamisega võib lugu olla umbes samamoodi. Vahel ešelonid peatuvad ja hakkavad hoopis vastassuunas liikuma. Milline vagun on siis esimene? See, mis enne oli viimane. Kuid see on kõigest kujund, tegelikult sama maotu kui targutamine „pimeduse tee“ üle. Loomulikult hoiab NATOt koos USA ja justnimelt USA, ning sellega tuleb arvestada. Ning ka Londonil või Pariisil ja isegi paljukirutud Brüsselil on märksa rohkem jõudu ja mõju, kui mõned kohalikud „Ümera mehed“ tunnistada tahavad.

Kuid Ümera mehed Ümera meesteks. Keegi terve mõistusega inimene ei teegi ettepanekut Pariis või Brüssel lausa kuu peale saata, keegi ei viljelegi mingit „pimedat“ sõprust. Koostöö Poola ja Ungariga (eeskätt just nendega, aga miks mitte ka Tšehhi ja Slovakkiaga) on ühest küljest meie mõnevõrra sarnase ajaloolise kogemuse, teisest küljest ka ratsionaalse kaalutluse vili. Üks koostöö ei välista teist. Mitte kas Pariis või Varssavi, vaid nii Pariis kui Varssavi. Poola armee on (kõigest) kaks korda väiksem kui Prantsuse oma, kuid kolm korda lähemal. Rääkimata sellest, et Poola armee on kakskümmend korda suurem kui meie oma, ja mis eriti tähtis – poolakatele pole vaja selgitada, mis asi on Vene imperialism ja Vene hädaoht. Sest selgitamine mõnele teisele võtab aega, aga aeg on teatud olukordades tähtsam kui suurtükk.

 

Provintsid päästavad tsivilisatsioone

Ülepea on ajaloos ennegi juhtunud, et suure tsivilisatsiooni uuenemine saab alguse just selle äärealadelt. Võib-olla on see isegi reegel. Rooma riiki uuendas üks enam-vähem kolkas, see tähendab Juudamaal sündinud usulahk. Rooma pärandi võttis üle ja rajas sellele uue Euroopa endine provints – Gallia. Niisiis need, kes põlastavad Visegrádi riike ääremaadeks, võtku teadmiseks, et ka Prantsusmaa oli kunagi provints ja London hoopis pärapõrgu. Ning praegune maailma võimukeskus USA oli omakorda antiigijärgse Euroopa kauge meretagune kolgas, kus rahvas oli pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Vähemalt arvasid nii Londoni parimate kultuurilehtede peatoimetajad. Samasugust mustrit võib näha mitme suure riigi (või natsiooni) sünniloo juures. Saksamaa ühendamine sai alguse teisejärgulisest, Poola kuningast vasallsõltuvuses olevast ääreriigikesest nimega Preisimaa; Itaaliale puhus elu sisse itaallaste maa servas paiknenud Piemonte. Ja kas pole ka meie suure sõbra Vladimir Putini praegune asukoht, röögatu maismaaimpeeriumi keskus Moskva Venemaa kunagine kolgas, endine hale külake Novgorodi või Vladimiri kõrval?

Lühidalt: metropolide hiilgusest ja nende magusast dekadentsist pimestatud vaatleja võib tuleviku „tegijate“ ennustamisel kapitaalselt eksida. Kedagi ei tohi välistada, kellegi üle ei maksa irvitada. Esimesed võivad saada viimasteks ja viimased esimesteks. Võivad, aga ei pruugi. Ei pruugi, aga võivad. Ja seetõttu on ükskõik millisesse kaevu sülitamine ja ükskõik millise liitlase ülbe mõnitamine süsimust lollus, mille harrastajatel ei maksaks tulla teisi õpetama. Isegi mitte poliitikuid.

 

Ilmunud Eesti Päevalehes 7. detsembril 2019