Vikerkaarelipu lehvitajad kinnitavad, et nad seisavad nende eest, kellele tehakse liiga. Seksuaalvähemusi on kaua vaenatud, aeg on ülekohus heaks teha. Nõrgemaid tuleb tugevamate eest kaitsta.
Ilus kristlik põhimõte ja üllas eesmärk, mis tekitab üsna loomuliku soovi sellele pimesi alla kirjutada. Paljud seda teevadki. Põhjenduseks piisab, kui öelda: mina pooldan headust. Headuse märgiks tuleb samasoolistele armastajatele anda õigus abiellu heita, sest alles nii võtame nad täielikult ja reservatsioonideta ühiskonda vastu.
Millest paraku järeldub – või justkui peaks järelduma – , et kõik, kes vikerkaarelippu ei lehvita ja Pride-paraadile ei lähe, pooldavad kurjust, rõhumist, ülekohut. Ja selline järeldus tehaksegi üsna rutiinselt (hiljuti tuli ere näide Henrik Kalmeti sulest[1]). See aga tekitab loogilise küsimuse, kas inimkonna kogu senine ajalugu on kantud kurjusest? Samasooliste läbikäimisse on suhtutud puhuti küll leplikult, aga nende abielu pole kunagi ega kuskil tunnistatud, selleni on reas riikides jõutud alles 21. sajandil. Nii et, tõesti, kas üksainus aastatuhandeid väldanud ülekohus?
Võimalik, aga vähetõenäoline. Ent kui mitte ülekohus, siis mis? Mis asjaoludel, millisele põhimõttele toetudes on samasoolisi seni abiellumast keelatud? Sellele saab olla vaid üks vastus: järelikult pole seda keeldu peetud ülekohtuseks, selle keelu rakendamist ei ole mõistetud liigategemisena, vaid normaalse piiranguna, milliseid on ühiskond täis.
Siinkohal sulekdume huvitavasse ja võib-olla koguni liiga huvitavasse teemasse. Mida tähendab „liigategemine“? See on nii ebamäärane. Kultuuriti ja ajastuti, aga ka selsamal päeval sellesama kultuuri/ühiskonna piires nõnda erinev. Mis on ühe silmis ülekohus, on teise silmis õiglus ja vastupidi. Kirjutatud ja kirjutamata seadused püüavad küll meeleheitlikult korda luua ning mingit ühist arusaama sõnastada – suures osas see ka õnnestub – , kuid päris lõpuni õiglust ära reguleerida ei saa. Pole kunagi saanud ega saa ilmselt ka tulevikus. Ei peagi saama. Teatav hall tsoon sunnib inimesi tõe ja õigluse peale mõtlema; üldse oma peaga mõtlema.
Või siis paraku ilma mõtlemata kaasa minema arvamusliidrite ainuõige seisukohaga. Liider ütleb: ülekohus! – ja avalikkus vastab kajana: Ülekohus! Maha!
Tuleb kuidagi tuttav ette. Õigus – Marx. Kogu tema ideoloogia tugineb sõnumile: teile tehakse liiga! Selle sõnumi seljas on sõitnud ka kõik Marxi järelkäijad ja edasiarnedajad. See sõnum on vaieldamatult kõige ahvatlevam sõnum üldse, hullutades tänini miljoneid inimesi.
Nende miljonite hulgas on kindlasti palju selliseid, kellele tõepoolest tehakse liiga, kuid sama kindlasti ka palju selliseid, kellele üksnes meeldib nii arvata. Kes armastavad ohvripositsiooni ja/või võimalust ülekohtu heastamise sildi all ise ülekohut teha, kätte maksta, välja elada. Muide, August Rei on kirjutanud, et Lenini (keda ta isiklikult tundis) iseloomu põhiomaduseks oli vihkamine. Ka Lenin oli veendunud, et talle tehti liiga. Konkreetsemalt siis, kui Lenini terroristist vend hukati ja Simbirski korralik seltskond Uljanovitest eemale tõmbus. Selle „ülekohtu“ eest tuli neil maksta rohkem, kui keegi aimata oskas.
Kuid tagasi vikerkaarelipu juurde. Milles õigupoolest seisneb ülekohus seksuaalvähemuste suhtes? Ajaloo võib kõrvale jätta, kedagi ei saa teha vastutavaks nt nõukogude kriminaalkoodeksi kurikuulsa § 118 esimese lõike eest. Kuid praegu ja siin? Ainus, mida võib esile tuua, ongi perekonnaseaduse paragrahvid (neid on mitu), mis välistavad samasooliste abielu.
On see ebaõiglus? Kellegi arvates kindlasti ja kellegi arvates lausa kisendav. Kellegi arvates aga mitte. LGBT-võitlejad keskenduvad seksuaalsele sättumusele, kuid tegelikult on inimesed erinevad veel vähemalt sajal muul moel, ja kõik need erinevused annavad tulemuseks erinevad võimalused ning isegi erinevad õigused, mis inimesel tegelikus elus kasutada on. Näiteks ei saa täiesti ebamusikaalne inimene kuidagi nõuda, et teda võetakse sümfooniaorkestrisse viiulit mängima. On see ülekohus? Võib ju ka nii väita, aga üksnes mingis nostalgilis-poeetilises, mitte juriidilises mõttes. On puudega inimesi, kes ei saa harrastada mingit tegevust ega valida endale sellega seotud eluala. Kui see on ülekohus, siis küsige endalt, kas soovite istuda sellele lennukile, mida juhib pime piloot. Paksudest ei saa baleriine, lühikesekasvulistest korvpallureid, melanhoolikutest rahvajuhte. Inimesed on erinevad, enamik erinevusi avab mõne ukse, aga sulgeb mõne teise. Maailm lihtsalt on selline.
Lühidalt: kui keegi soovib samasooliste abielukeeldu nimetada ebaõigluseks, siis nimetagu, kuid arvestagu, et sel juhul on ebaõiglust täis kogu maailm ja selle ohvrid pole mitte üksnes seksuaalvähemused, vaid me kõik. Igaühel on mingi omadus, mille poolest ta on kellestki teisest halvem. Kes jookseb, kes laulab, kes keevitab kehvemini kui mõni teine. Igaühel leidub põhjus võtta sisse märtripositsioon, heisata mingit vaimukat värvi lipp ja marssida läbi linna, nõudes tagakiusamise lõpetamist. Te ei ole nii õnnetud ja nii tagakiusatud, head LGBT-inimesed, kui te ise arvate ja välja paista lasete. Kui kinnitate, et nii-ja-nii suur protsent LGBT-noori on oma sättumuse pärast kogenud tõrjutust või kiusamist, siis teadke, et praktiliselt 100% noortest kogeb mingil põhjusel või mingil määral nii tõrjutust kui kiusamist. Olla taga kiusatud, see pole teie monopol ega eesõigus.
Kuid ohvripositsioon on nagu kaisukaru, mille külge on tore klammerduda. Kui keegi kipub kaisukaru ära kiskuma, puhkeb muidugi tüli. Veel toredam on kehastudagi kaisukaruks ja nõuda hellitusi.
Puhuti muutub vaidlus, kes on kõige suurem ohver, sama hoomamatuks kui Väikevenna ja Karlssoni vaidlus, kumma vanaema on suurem pragaja. Kellele tehakse rohkem liiga, kas naistele või transnaistele? Kas neegritele või homoseksuaalidele? Taimetoitlasele või muhameedlasele? Tundub, et ohvrite reastamisel on konkurents nii suureks läinud, et pigem keskendutakse ühise vaenlase defineerimisele, kelle suhtes kõik teised saavad ohvrid olla. Ja vaenlane on see, kes on privilegeeritud. Privilegeeritud on kõik valged, kõik mehed, kõik heterod – iseäranis keskealised. Rahvus „eestlane“ on raskendav asjaolu, siit tuleb kokku inetu olevus nimega „vehm“ – valge eesti heteromees, ühtlasi ka äärmiselt nõme. Sellised vehmad moodustavad Eesti elanikkonnast umbes 15%. Kui kõigi teiste puhul tähendaks 15% tagakiusatud vähemust, siis mitte vehmade puhul. Nemad on privilegeeritud vähemus ja see teeb nende eksistentsi eriti alatuks ja nendega võitlemise eriti õilsaks.
Milles privilegeeritus seisneb, ei tea keegi, kuid pole ka oluline. Oluline on struktureeriv toime: kui on rõhuja, siis järelikult ka rõhutud, keda kaitsta ja päästa, kelle nimel protestimarssida ja õiglust nõuda. See on kõik väga kena, aga veelgi kenam oleks, kui protestimarssijad, kaitsjad ja päästjad oleksid valmis vastama lihtsale küsimusele: kuskohas on see ebaõiglus, mille vastu te protestite?
[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/120200022/paeva-teema-henrik-kalmet-homofoobidel-on-seni-kolvanud-uhes-homodega-kaare-all-laulda-ja-rahvatantsu-vihtuda
