KUIDAS SEE TEIL ALLA LÄHEB, MINISTRID JA RAHVASAADIKUD?
1944. aasta sügisel tuli mu isa koos mõne kaaslasega Kloogalt Tallinna poole, et ühineda admiral Pitka väesalgaga ja asuda Eesti Vabariiki kaitsma. Teel möödusid nad koonduslaagrist, kus sakslased olid äsja koletu massimõrva korraldanud. Üks poistest põikas barakkidesse ja tuli tagasi moosipurgiga, mille oli sealt leidnud. Pakkus teistelegi. Isa vastas üksnes: „Ei, aitäh. Minul see küll alla ei lähe.“
2023. aastal teatas päikesetõusuvalitsusest maksutõusuvalitsuseks moondunud koalitsioon, et muudetakse tulumaksuseadust. Pakuti teilegi – näete, teie netopalk tõuseb. Kusjuures raha selle jaoks võetakse suurperede toetuste arvelt.
Analoogia on dramaatiline, võib-olla liigagi, kuid ikkagi analoogia. Nii nagu moos pole lihtsalt moos, vaid palju loeb, kellelt see on võetud või kust pärit, nii pole ka raha lihtsalt raha, vaid tähtis on, kellelt see on võetud või kust pärit. Kas ise ausa tööga teenitud või kellegi tagant varastatud. Minister Signe Riisalo võidab tulumaksuseaduse muutmisega 17 eurot ja 69 senti kuus. Riigikogu liikmed keskmiselt 50 eurot kuus. Mitte et nad töötaksid paremini või rohkem, vaid keegi teine hakkab lihtsalt vähem saama. Kus nüüd on need, kes ütleks: „Ei, aitäh. Minul see küll alla ei lähe.“?
Sama küsimus peaks kerkima üldse kõigi ette, kes kavandatava tulumaksureformiga võidavad. Tõsi, inimesed pole selles kingituses enamasti ise „süüdi“. Selle kingituse on neile teinud poliitikud, kes pasundavad õiglusest ja võtavad selle nimel ära raha neilt, kes veel viimastena üritavad midagi teha, et eesti rahvas välja ei sureks; et üldse oleks, keda oma suurendatud kaitsekulutuste kaasabil kaitsta; et oleks tulevikuski töölkäijaid, kes tänastele pasundajatele pensioni maksaksid. Kuidagi skisofreeniliselt kukub välja.
Praegusest opositsioonist oleks loogiline öelda: meie ei aruta teiega ühtki maksutõusu ja võitleme kõigi mõeldavate vahenditega nende vastu, kuni te pole loobunud viirastusliku, olematu maksuküüru kaotamise ideest, mis võtab sealt, kus raha hädasti vaja, ja paneb sinna, kus väga vaja ei ole. Jätke see sõgedus, laske peretoetustel jääda, siis võime edasi rääkida.
Aga kui koalitsioon mõistusele ei tule? Mida peaksid siis tegema need, kellel selline perede tagant näpatud maiustus alla ei lähe? Üks võimalus on hakata seda mingile sihtotstarbelisele arvele saatma, kust seda mingi avaliku ja selge reglemendi alusel peredele tagasi jagada. Näiteks Lasterikaste Perede Liidu vahendusel. Midagi tuleb ju lõpuks teha, ja kui riigi juhtkond ei tee, peab kodanikkond valitsusest lihtsalt mööda minema. Eesti põhiseaduse kõige tähtsama nõude täitmine ja järgimine pole (vist) veel keelatud.
Ilmunud Postimehe võrguväljaandes 6. mail 2023
