Noored ja vanad on ikka põlvkonnasõdu pidanud. Siiski erineva ägedusega. Me ei tea väga palju näiteks keskaegsetest põlvkonnasõdadest, võime vaid loetleda nähtavaid-tuntavaid murranguid (gootika tulek, renessanss, usupuhastus), millega usutavasti kaasnesid ka põlvkondade vastuolud. Kuid neid murranguid oli tunduvalt vähem kui põlvkondi.
Uuemast ajast võiks esile tuua teadusliku mõtteviisi levikut, mille pöördelised sündmused toimusid igas ühiskonnas võib-olla veidi eri ajal, kuid kujutasid endasti igal pool ikkagi vana asendamist uuega. Kõikjal läänemaailmas loobuti lõpuks nõidade põletamisest tuleriidal.
Veel läksid põlvkonnad vastamisi traditsioonilise elukorralduse lagunemise ja modernse maailma sissemurdmise ajajärgul, mis toimus Läänes laias laastus 19. sajandi lõpupoole ja 20. sajandi esimesel poolel mitme lainena. Eestis muutusid harjumused, mentaliteet ja käibetõed iseäranis tugevalt 1920-30ndail.
Veelgi uuemast ajast on teada võib-olla üks ajaloo teravamaid põlvkonnasõdu – 1960ndail toimunud murrang, mis tõi noored ühiskonnaelu keskmesse, tekkisid seninägemata mõisted nagu noortemood, noorteprobleemid või noorte kunst. Tekkis ka vanameelse, konservatiivse ja nürimeelse keskealise (või vanema) tagurlase kuvand. Õieti tuleks öelda „müüt“, sest see tegelane vastab suurepäraselt neile müüdiloome reeglitele, mille abil tänased sotsiaalkonstruktivistid armastavad müüdiks tembeldada enam-vähem kõiki traditsioone ja traditsioonilisi hoiakuid. Eriti maiad on nad kummutama rahvusmüüte.
1960ndate noortemäss tuli ja seejärel justkui hajus nagu kanepisuits Indiasse välja jõudnud väheste hipide piipudest. Ülejäänud mässajad panid ülikonnad selga, läksid tööle ja hakkasid korralikeks kodanikeks. Kuid ei, mässuvaim siiski ei kadunud, mälestus õnnerikkast Woodstockist kandus edasi kangelaslauludes, pajatustes ja eeskätt kustumatus nostalgias „süütuse aja“ järele. Üks kõige olulisemaid – jällegi – müüte oli visalt püsiv arvamus või eelarvamus, et eri sugupõlved peavadki olema vastuolus, et iga põlvkond peab „tapma“ oma vanemad ja et tõeline tarkus pesitsebki noorte südameis. Niisiis risti vastupidiselt aastatuhandete pikkusele arvamusele, et targemad on ikka need, kes on vanemad ja elukogenumad. Kuid eriti oluline oli põlvkondlikkuse tähtsustamine ise, sest tõstes kilbile lõputu eituse ja eituse eituse, ignoreeris see kultuuri edasikandumise teist ning palju olulisemat mehhanismi – n-ö telefonimängu.
Ilmselt tänapäeva lapsed seda ei teagi. Selleks tuleb istuda ritta, rea otsas olev mängija sosistab naabrile kõrva sõna või lause, too sosistab selle edasi ja nii liigub impulss mööda rida lõpuni välja. Kõige naljakam on hetk, kui viimane mängija ütleb välja, mida ta kuulis. Võib vabalt juhtuda, et n-ö torusse sosistati sisse „hapukapsas mädarõikaga“, aga välja tuli „kojamees on kits“.
Mis tähendab, et kultuur muutub küll, aga mitte tingimata eitamise läbi. Kõik mängijad püüdsid saadud sõnumit adekvaatselt edasi anda, ainult et see lihtsalt ei õnnestunud. Sõnum muutub, aga selleks pole vaja palavikuliselt mässata. Piisab, kui olla lihtsalt veidi kriitiline või millestki natuke teisiti aru saada. Ning see asjaolu lubab kultuuris tekkida peale põlvkondade ja põlvkondliku identiteedi (mis on kahtlemata olemas) ka n-ö perekondadel ja perekondlikel identiteetidel, kus kokkukuuluvus ei sirutu mitte horisontaalselt, vaid vertikaalselt, ühelt põlvelt teisele ja teiselt kolmandale. Mis annab välja pildi inimesest, kes on ühtaegu nii oma vanemate (kasvatajate) laps kui ka oma aja laps.
See pilt tundub igatahes märksa usutavam kui ülepingutatud teooriad põlvkondlikkusest, mis eritlevad millenniumilapsi, Z-generatsiooni, alfa-generatsiooni ja mida kõike. See on suurelt jaolt häma, kuid nagu Hamleti puhulgi, võib siingi tõdeda, et „selles hulluses on järjekindlust“. Nimelt on hämal oma tagamõte: sihilikult lõhkuda kultuuri järjepidevust, põlvkondade sidemeid, ületähtsustades nende vastuolusid.
Tegemist on ilmselge ajupesuga, mille eesmärgiks on olukord, kus noor inimene, kui ta juhtub oma vanemate või vanavanematega nõus olema, peab seda häbenema ja varjama, sest see pole „in“. Vähe sellest, siis oleks ta otsekui oma põlvkonna reetur.
Ilmselt on praegu käes umbes sama terav põlvkonnasõda kui 1960ndail – või siis tolle sõja teine vaatus, nii nagu II maailmasõda võib pidada I maailmasõja teiseks vaatuseks. Osa probleeme on samad – näiteks ahistav väikekodanlik elukorraldus, rassism, sõjatööstuskompleksi võimuiha või „raamidesse surumine“, osa suhteliselt uued (nt sallimatus transsooliste vastu, „süsteemne“ rassism, kolonialismi pärand, nn ökotsiid). Kuid nõnda nagu kahe maailmasõja puhul, nii ka nüüd seisneb peamine erinevus relvastuses. Tegelikult kogu lahingutandris. Viie-kuuekümne aasta eest polnud sotsiaalmeediat ega nutitelefone, nüüd on.
See annab uue põlve kindralitele ja komissaridele mitmekordse eelise. Esiteks kõige otsesema – nad on uute riistade kasutamises osavamad, sest näppisid nutitelefoni juba emapiima imedes. Teiseks mainekujundusliku: vanamoodsat nuppudega telefoni piiksutav kõbi ei ole üksnes naeru-, vaid lausa põlastusväärne. Kui ta ei tee vahet biti ja baidi vahel, siis mis mõte tal üldse on? Järelikult pole sellistega muud juttu, kui „vabastage lava, seltsimees“, nagu öeldi ühes vanas vene komöödiafilmis.
Meil siin Eestis on seesinane inetu, pesemata ja rumal tegelane saanud nimeks onu Heino. Alles hiljuti oli juhus lugeda hõõguvat vihapurset onu Heino vastu. See müütiline tegelane patsutab naisi pepule, pillub nilbeid nalju, üritab purjus peaga autorooli istuda ja ei taha, et Eestisse asuks liiga palju võõraid. Absurdne komplekt omadusi, aga heale müüdimeistrile on nende kokkupanek käkitegu. Oi, vabandust, piiss öv keik, nii tuleb öelda. (Eks inglise keelgi mõeldud välja viimase paari-kolmekümne aasta jooksul, mis teavad vanaätid sellest.) Kes on patustanud üheainsagi vastu nimetatud joontest, on onu Heino. Autor lõpetab lootusrikkalt: „Las 2023 olla aasta, mil me õpime tõstma häält, et tema sõna ei oleks see, mis jääb peale.“[1]
Loed ja silme ette kerkib Delacroix’ maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“. Ainult et kus on vaenlane? Ja kes ta on? Delacroix maal, nagunii geniaalne, on geniaalne ka selle poolest – vaenlast pole näha. Selle võib igaüks ise ette kujutada. Ta on just see, kes vaja.
Ja nõnda siis kujutataksegi. Tean, et olen ise mõnegi sõssi jaoks tagurluse kehastus. Vaenlane. Aga mina või mitte, igatahes see vaenlane, keda sõss vihkab ja kardab, on viirastus. Ta on sama palju olemas kui Ukrainas lokkav fašism. Mis aga ei tee olukorda kergemaks, vaid otse vastupidi, sest viirastustega sõdimine kujuneb alati verisemaks kui võitlus reaalse vaenlasega, nagu kinnitas Jossif Stalini võimuaeg. Pime viha kultuuri järjepidevuse vastu on tõeline murekoht, see sünnitab programmeeritud orke, kes pole paremad kui Putini vaimsed lapsed. Viimaseid me kardame õigustatult, aga kui siinsamas Eestis kirjutab üks ema ilmse uhkusega, et tema 10-aastase lapse kaks põhimuret on kliimakatastroof ja LGBT-inimeste raske elu, siis me ohtu ei näe.
Õnneks, nagu öeldud, eksisteerivad kultuuris peale horisontaalsete ka väga tugevad vertikaalsed sidemed. Millega sõsside liidrid loomulikult ägedalt sõdivad. Siit ka raev kõige vastu, mis võiks toetada iivet ja eriti perekondi, sest perekonnas valitseb alati oht, et vanemate ja laste vahel tekib midagi usalduse ning armastuse laadset – viimati lausa tunded – ja sellise taustaga nooruki pööramine progressi teele on raskem. Kui perekonnast kohe jagu ei saa, tuleb sekkuda jupphaaval. Nagu üks tubli aktivist ütles: seksuaalkasvatus tuleb vanemate käest ära võtta, sest vanemad võivad lapsi õpetada valesti. Selge see, et võivad. Näiteks pidanuks üks noor kergejõustiklane hüsteeriliselt kiljudes politseisse jooksma, aga vaat ei jooksnud. Täiesti lubamatu! Ja üldse, lapsed. Keegi vikerkaarevärviline kommenteerija muretseb: „[Peretoetuste tõstmisega] soodustame muidugi seda, et lapsed sünniksid peredesse, kus nendeks valmis ei olda. Pärast sirguvadki neist natsid ja muud inimvastased olendid.“ Nii et onu Heino on veel ka nats, sai seegi asi ükskord selgeks.
Siinkohal kisub lugu sketšiks, mis ei jää Avandile ja Sepale alla, ainult et on elust enesest. Kuidas me nii kaugele jõudsime? Ja kuhu edasi? Tõsi, noored on noored, nad peavadki mässama, kritiseerima, paremaid lahendusi otsima, seda pahaks panna oleks nüri. Ma olen näinud imetoredaid, ausa, sõbraliku ja selge silmavaatega, krõbeda huumorimeele ning lennukate mõtetega noori, kellele pole kahju mõnikord vaidluses allagi jääda. Aga nad ei olnud hungveipingid.
Nemad mind ei kahtlustanud, et püüan mingi nipiga Eestisse natse sigitada. Sisetunne ütleb, et kuskil siin võtab kuju põlvkonnasõja järgmine misanstseen, kus välja naerdakse hoopis praegused (vara)keskealised progressiivid, sõssid ja ärklejad. Nad on oma ajupesuga nii liiale läinud, et oleks lausa ebaloogiline, kui praegu täisealiseks saava inimpõlve helgemad esindajad neid välja ei vilistaks. Loota saabki üksnes noortele – nagu alati.
[1] https://epl.delfi.ee/artikkel/120135148/britt-ernewein-koik-maarjamaa-heinod-pits-pohjani-ja-arge-kandke-vimma?fbclid=IwAR17l5YitRR7indgGWFZV8TZjCNRoWP_MHroMs4tO9x1BSVezMiPfHrgjqA
Ilmunud pisierinevustega 19.02.2023 Postimehes pealkirja all “Loota tuleb noortele. Kellele siis veel?”
Kirjutis sai ka viivitamatult ideeliselt igati korrektse vastulöögi Krister Kruusmaa sulest
Vastulöök läks märgist siiski mõneti mööda, püüdes tõestada, et mingit erilist vastuseisu ega kultuurisõda pole (“väljamõeldud sõda”). On küll, aga kes ei näe, see ei näe. Ka pole ma väitnud, et kõik mu põlvkonnakaaslased tunnevad end sama moodi kui mina, nagu kinnitab Kruusmaa. (Inimene, kes arvab, et ta kehastab tervet põlvkonda, peaks ikka suisa poolearuline olema. Lausa huvitav tunne, kui sind nii lolliks peetakse.) Aga põlvkonnad ometigi on olemas ja mingid ühisjooned võimaldavad neid eristada. Täiesti tavaline on ka see, et põlvkonnale annab näo ja nime väike, aga aktiivne ja tegus (nii heas kui halvas) vähemus. Ühesõnaga, see vastulause pole suurt enamat, kui üsna üleolev katse “vanamees paika panna”, millega autor tahtmatult mu kirjutise põhilise mõtte õigeks tunnistab 🙂
Rõõmu tegi aga Kruusmaa artikli kommentaariumis ilmunud arvamusavaldus Erki Mägilt, mille ma täies mahus siia üles panen:
Hm. Sõda pole, aga kodanik Kruusmaa haaras kohe kirve. Ja see “keskealise valge mehe” stereotüüp, tundub, on ka samade keskealiste valgete meeste poolt mingis veidras masohhismi tuhinas ilmselt ise välja mõeldud? Nädalapäevad tagasi oli ka ühe 23-aastase arvamusartikkel, kes väitis, et mingid 50-aastased mehed ei saagi noori mõista (või on selleks võimetud, täpselt ei mäleta). Mis puudutab “fosforiidisõda” – sai ka seal meeleavaldustel käidud, küll pigem passiivse osalisena, aga see polnud küll mingi globaalsetest ökoloogilistest probleemidest kantud protest. Selle taga oli siiski selgelt eelkõige kaevandustega kaasnev eeldatav venelaste massiivne sisseränne ja see, et meile jääb vaid sodi ja depressiooniala (hüdroloogiline). Sellega kaasas käis veel kisa radioaktiivse argilliidi pärast, mis, nagu näitab tänapäev, on muutunud hinnaliseks tooraineks ja rohepöörde üheks tingimata vajalikuks teguriks (muig). Kokkuvõttes, noored, ei maksa arvata, et meie põlvkond noorust ei mäleta. Mäletame küll. Ja “25 aastat tagasi” võrdub “alles hiljuti”. Samas “25 aasta pärast” tähendab 20-aastasele kauget ja tundmatut tulevikku kõrges vanuses. Ehk siis, me olime noorena teie sarnased. Ja teie saate keskealisena olema meiesarnased. Isegi kui täna teisiti arvate. Veel: tänased loosungid tuleb ellu viia teil endil. Hüüatused “tehke midagi” ei päde. “Meie” põlvkond on varsti tööturult läinud. Ehk siis mõelge hoolega, mida te nõuate. Sest te nõuate kõike seda iseendalt. Ja piirangud kehtestate ka iseendale. Ja kui teil tuleb nende piirangute all elada, makstes neid ISE kinni, siis ei tarvitse see teile enam meeldida. Ajupesust rääkides aga: vaadake, “meie” oleme elanud sovetliku ajupesu ajastul (mis jäi siin läänepiiril aga enamasti liiga nõrgaks, et ajusid päris ära väänata), seejärel aastakümnel, kus ajupesu ei toimunudki ja igaüks võitles ellujäämise nimel ise. Ja pärast seda, tugevnevate institutsioonide taustal taastuva uue ajupesu ajastul. Meie (üldjuhul) tunneme ajupesu ära ja saame hakkama. Ma ei usu midagi pelgalt selle peale, et keegi nii kirjutab kusagil loosungil või võttis vastu direktiivi. Kes aga pole ajupesuta elanudki, see usubki, et kõik ongi nii (nt et Ukrainas ongi fašistid. Või, et eestlased on samuti rassistid, kuna siinsed pärisorised talupojad langetasid puid, millest tehti orjalaevu (no olen sellist absurdset väidet kuulnud, lausa lugenud!)). Ega asjata pole noorsõdurid (lapssõdur on veel parem) läbi aegade parim suurtükiliha – neile pole palju vaja, et nad tänavale läheks või relva haaraks. Teadmatus teatavasti sünnitab kimääre! Vanad pässid esitavad kaugelt liiga palju küsimusi. Kaks(-sada) sõna ka selle totaalse rohepöörde kohta. Vaadake, maailmas on põrgutee olnud alati sillutatud parimate kavatsustega. Ja ma kahtlustan, et tänase rohepöördega on sama (no ma ei usu revolutsioonidesse, küll aga evolutsiooni). Miskipärast igasugused pöörajad mõtlevad välja korralikud ratsionaalsed teooriad selle kohta, kuidas inimkond peab elama. Samas ei mahu inimene ise mitte kunagi neisse teooriatesse. Sest mitte ükski inimene (ja ka mitte loom) ei ole kunagi eriti ratsionaalne. Meil kõigil on kiiksud. Meil kõigil on ego. Me kõik tahame elada eelkõige “paremini” kui “õigesti”. Meie kõigi veri on paksem kui vesi. Me kõik oleme rohkem või vähem laisad, lõbujanused, adrenaliinijanused jne. Ükski neist asjadest pole tehnilises mõttes ratsionaalne. Ja kui nüüd süsteem peaks ikkagi muutuma nii võimsaks, et suudab inimesed käsu ja karistustega SUNDIDA ratsionaalseks, siis ei taju inimesed seda elu enam elamisväärsena. Ja nad võimalusel saboteerivad süsteemi. Ja võimatuse korral surevad lihtsalt ära või muutuvad initsiatiivituteks kaltsudeks. Te mõelge, miks on enesetappude ja igasuguste vaimsete probleemide hulk nii kõrge just heaoluühiskondades. Kusagil Aafrikas ei lähe keegi naljalt ise oma elu kallale. Elu muutub kalliks alles siis, kui on reaalne võimalus sellest ilma jääda!
Paremini on raske öelda. Aitäh 🙂
