Kui te tahate panna inimesi mingil teatud viisil käituma, siis on selleks kaks peamist võimalust: 1) kas sundida neid vägivallaga nagu Põhja-Koreas või 2) teha soovitav käitumisviis inimestele võimalikult ahvatlevaks. Nagu tehakse vabadust hindavates ühiskondades.
Võib küsida, kas „ahvatlev“ on õige sõna. Päris kindlasti ei kata see kogu skaalat. Käitumisviisi võib teha ka mugavaks, ratsionaalseks, lõbusaks, kasulikuks, tulutoovaks, mainekaks vms. Ent ükskõik, millise hoova peale rõhuda, igal juhul tuleb tunda inimkäitumise üldisi seaduspärasid, lihtsamalt öeldes inimese psühholoogiat. Ja mis eriti oluline: muutuste soovija peab iseendale selgeks tegema, kas ta seab eesmärgiks muuta muutused inimestele (siis tinglikult öeldes) ahvatlevaks või muuta hoopis inimest, nii et ta hakkaks tahtma seda, mida ta enne ei tahtnud.
Kommunistid valivad alati vältimatult viimase variandi. Nende jaoks on inimene defektne olend ja seetõttu asuti juba Marxi „Manifestist“ saadik kasvatama „uut inimest“. Paraku on see eksitee ja lõpeb kas füüsilise vägivalla või kogu ürituse kokkuvarisemisega. Enamasti enne ühe ja siis teisega. Iga pädev psühholoog oskaks öelda, et kui soovid ühiskonda mingis suunas mõjutada, siis pead lähtuma sellest, kuidas inimesed mõtlevad, tunnevad ja käituvad, mitte aga sellest, kuidas nad peaksid mõtlema, tundma või käituma.
Lühidalt, ja nagu ka Peeter Tulviste on öelnud, kukkus kommunistlik utoopia NSV Liidus läbi seetõttu, et kommunistide inimesepilt oli vale.
Võiksime kogu selle loo kahetsustundega kanda ajaloo kuludepoolele ja eluga edasi minna, kuid kahjuks on samasugused protsessid ja dilemmad üleval ka tänapäeval. Inimese olemuse ja põhiomaduste ignoreerimise häda vaevab tänaseid kliimavõitlejaid sama raskelt kui Vene enamlasi saja aasta eest. Postimehe arvamusliidrite lõunal ütles silmapaistev teadlane Tuul Sepp, kõneldes linnakeskkonna ümberkujundamisest Tartus, selle peaaegu väljagi: „Linn saab väga palju negatiivset tagasisidet plaanidele piirata autoliiklust või taastada rohealade looduslikkust. Ma ise arvan, et see ei ole siiski ületamatu probleem. Vaja on head kommunikatsiooni ja inimeste loodushariduslike teadmiste täiendamist.“ Niisiis – tuleb muuta inimesi ja kõik saabki korda.
Ei saa. Inimesed lihtsalt lahkuvad ärasolgitud linnast, mis pole linn ega maa, ja sõidavad iga päev autoga 5 kilomeetri asemel 50 kilomeetrit. Kasu asemel kahju. See on tüüpiline professionaalne pimedus teise valdkonna reeglite suhtes.
Kui Suurbritannia süsihappegaasi heide moodustab ülemaailmsest 2%, siis kui väike on Eesti oma? Null koma null? Globaalses mõõtmes olematu. Me võime Tartu ja üldse kõik Eesti linnad täielikult metsa kasvada lasta, võime neisse asustada kotkaid, karihiiri ja kaelkirjakuid, me võime inimestel hingamise ära keelata – see kõik ei muuda mitte midagi peale selle, et inimestel hakkab halb ja nad lähevad kusagile, kus neil nii halb ei ole. Kui mõelda realistlikult, siis ainus, mida Eesti ja eestlased saaksid kliimasoojenemise jms tõkestamiseks/mahendamiseks teha, on välja töötada nutikaid lahendusi, tehnoloogiaid, jäätmete käitlemise ja energia tootmise viise, mis oleksid inimestele soodsamad (meeldivamad, ratsionaalsemad, lõbusamad vms) kui olemasolevad. Kõik. Saate aru – kõik!
Ehk – mägi ei tule Muhamedi juurde nagunii, ei maksa lootagi, ainus võimalus on, et Muhamed läheb mäe juurde. Teiste sõnadega: soov või vajadus midagi muuta peab kohandama ennast inimese järgi, muutma ennast inimesele ligitõmbavaks, selle asemel et hakata inimest kiusama, et „ümber kasvaks“. Nii saame soovitule vastupidise tulemuse.
