Olen kasvanud teadmises, et raiskamine on vale. Täpsemalt öeldes ebamoraalne. Korralik inimene ei raiska leiba, ei raiska suhkrut, ei raiska rõivaid ega sooja vett. Kui mu poisipõlves tuli „Pipi Pikksuka“ film, siis meeldis see nii mu vanematele kui mulle väga hästi, välja arvatud need lugematud tordid, mis üksteisele näkku visati. Lihtsalt kahju oli.
See hoiak iseloomustab paljusid, kes on kaasa saanud midagi talupoeglikust tervemõistuslikust ellusuhtumisest. Mul on siiani raske ära visata jalanõusid või riideid, mis pole läbi kantud. Sageli ma ei viskagi ja seetõttu arvab vist mõni, et olen lohakas ja ajast maha jäänud. Kuid ma ei vahetaks oma rõvastust ega jalatseid sagedamini ka siis, kui saaksin neid tasuta. Rootsi lauaga vastuvõtul ei võta ma iga snäki jaoks uut taldrikut, vaid kasutan üht ja sama – hiljem kulub vähem pesuvahendit. Ma kasutan kilekotti korduvalt, kuni ta terve on. See pole ihnsus, vaid maailmavaade. Ka korralikku plekk-karpi on raske ära visata, sest sinna saaks panna väikseid naelu, aga kui palju naelakarpe üks inimene vajab?
Arvan, et ainult nii saab inimene ennast sobitada loodusega ja et just siin peitub meie edasikestmise võti planeedil Maa. Inimkonna kasv peatub peagi ise, aga kuidas peatada meie tarbimise kasv? Soovidel on kalduvus kasvada küll lõputult ja järelikult tuleks ohjeldada soove, kuid esimese asjana tuleb tegeleda raiskamisega. Vähemalt sellele võiksime piiri panna, ja kui mitte kirve ja köiega, nagu sooviksid ökoterroristid, siis võiks proovida näiteks propagandat. Mida vanasti nimetati heaks kasvatuseks.
Ent üllatus. Terve hulk maakera päästjaid on mingil seletamatul põhjusel veendunud, et kui toitu ei sobi raisata, siis puitu võib küll. Kirjutatakse tundeküllaseid artikleid sellest, kuidas keskkonnale on lausa hädavajalik, et Suure Munamäe kuusik kukuks jalalt maha ja kõduneks sealsamas ära. Ning mitte ainult Suure Munamäe, vaid ka Karula oma, ja üldse kümnete tuhandete hektarite kaupa Eesti metsa. Kõlavad väited, et see on väga õige, sest kõige kiiremini taastuvat metsakohin siis, kui mets jätta loodusliku taastumise hooleks – mis ei vasta tõele. Kui just sarapuuvõsa kohisevaks metsaks ei peeta. Väidetatakse, et istutatud mets ei kasva kiiremini kui looduslikult taastuv – mis ei vasta samuti tõele. Lõpuks kõneldakse tundeküllaselt „puude tapmisest“, mis on lihtsalt maitselagedus. Või ka solvang, sest peab lugejat õige lolliks. Kuidas peaks inimene tapma metsakuivi, juba surnud puid? Või isegi terveid, mille aeg täis – kas me sügiseti käime metsas marju ja seente viljakehi „tapmas“? Ei, me käime korjamas ande, mida helde loodus meiega jagab.
Mis kõige veidram, need ökoloogid räägivad häirimatult iseendale vastu ühes kõige olulisemas küsimuses. Nimelt kas inimene on looduse osa. Kui küsida, siis kinnitavad kõik, et loomulikult on inimene looduse osa ja et neid kaht ei saa vastandada. Pidades sellega aga silmas vaid üht aspekti: inimesel pole võimalik ellu jääda, kui ta looduse hävitab. Muidugi ei ole. Ent aspekte on teisigi, näiteks see, et kui inimene on looduse osa, siis peaksid temalgi olema omad õigustatud vajadused, nõudmised ja elupiirkonnad. Eeldusel, et ta ei lagasta ega raiska. Kuid selle asemel käsitletakse ka kõige tagasihoidlikumalt loodusesse sekkuvat inimest segava faktorina, mille igasugune mõju on „vale“ ja taunitav. (Vt nt Kaidi Tamme artikkel).
Puude raiskamise õigustuseks tuuakse esile kaks asjaolu. Esiteks olevat metsa jäetud tüved väga vajalikud elurikkuse säilitamiseks, teiseks suurepärane viis akumuleerida süsinikku, mida meie atmosfääris ringleb fossiilkütuste põletamise tagajärjel väidetavasti liiga palju.
Elurikkuse argument on suuresti laest võetud. Meie metsadest on juba sajandeid välja veetud kogu kasutuskõlblik puit, jätmata maha isegi hagu. Ometi oli elurikkus, mis praegu hoogsalt vähenevat, alles äsja täiesti olemas – muidu poleks tal võimalik hoogsalt väheneda ja selle ümber ei saaks häirekella lüüa. Tänapäeval jäetakse vähemalt väiksematel lankidel ja mitte-lageraiete puhul oksad enamasti metsa. Oksavaaludes on elurikkusele keskkonda küllalt. Või olgu siis mõni tüvi hektari kohta metsajumala auks ja kiituseks, otsekui vanasti väike roaohver kodujumal Tõnnile. Ohver on ohver, see ei ole raiskamine. Aga tervet metsa jalalt maha langeda lasta pole vähimatki põhjust. Nagu öeldud, on ka täiesti vale väita, et sel kombel taastub mets kiirelt. Ei taastu, järelikult ka mitte metsa võime siduda süsinikku.
Sellega olemegi jõudnud süsiniku juurde. Akadeemik Veiko Uri on osutanud, et põhiosa püsivalt ehk siis huumuseks akumuleeritud süsinikust tuleb okastest ja lehedest. Nii et selle poolest võiks isegi hao välja vedada, rääkimata tüvedest, süsinikku akumuleeruks ikka. Aga ei, see ei sobi. Ning see, mis nüüd juhtuma hakkab, on päris huvitav.
Võtame sellise näite. Elab üks pere kuusemetsa servas. Neil on majas ahjud, aga on ka elektriradiaatorid ja õhksoojuspump. Metsas kuivab ära N tihumeetrit kuusepuud, mida on saekaatrisse vedamiseks vähe ja osalt ta ka ei kõlba, aga ahju läheks veel hästi. Mida teha? Kas tõmmata saag käima või lasta tormil kuivanud puud ümber lükata ja pikkamisi mullaks saada? Nii soovitab pereisale üks ökoloogide koolkond, sest nagu äsja öeldud, see olla keskkonnale kasulik nii elurikkuse kui seotud süsiniku poolest. Keskkonnatundlik pereisa võtabki nõu kuulda, jätab tüved metsa ja kütab maja elektriga.
Kust elekter tuleb? Elektrijaamast. Kust elekter elektrijaama saab? Põlevkivist. Järelikult on ökoloogide hüva nõuanne toonud aktiivsesse ringlusse taas portsu fossiilset süsinikku, selle asemel et see inertses olekus maa alla jätta. Olen korduvalt proovinud sellest seosest kõneleda, kuid kõrgelt koolitatud spetsialistid isegi ei saanud aru, millest ma räägin. Vastati ebamääraselt, et tarbige vähem. Või et mis see mõni protsent ikka teeb. Ometi pole tegemist millegi eriti keerulisega. Pigem on probleem silmaklappides, mis ei luba inimesega üldse arvestada. Inimene on kurjast. Ja tollele perele seal metsaservas tähendab see „mõni protsent“ kas külma tuba, või röögatuid elektriarveid.
On öeldud ka seda, et isegi metsakuiva puu metsast ahju saamiseks kulutan ma nii bensiini kui elektrit, mis vastab tõele. Aga fossiilse süsiniku heide on ikkagi määratult väiksem kui põlevkivi puhul, mille ahjuajamiseks kulutatakse muuseas samuti suur hulk naftat ja elektrit. Nii et kui ühel juhul lisandub nagunii ringluses olevale süsinikule mingi fossiilne koefitsient, siis teisel juhul lisandub fossiilne süsinik fossiilsele süsinikule.
Kõige kurioossem on see, et sellist geniaalset loodushoidu soovitatakse inimestele ajal, kui küttepuu ruumimeetri hind on kerkinud 200 euroni ja elektri hinnast ei maksa üldse rääkida. Kus maailmas te elate, süsiniku akumuleerijad? Ilmselt mitte sellises, kus oleks kohta inimesele. Ma ei õigusta röövraieid, metsavargust, korraliku tarbepuu mõtlematut ahjuajamist, liiga madalat raievanust, metsa mahaparseldamist võileivahinna eest ega liiga suuri lanke. Murekohti võib Eesti metsanduses olla küllaga. Kuid jätta miljonid tihumeetrid puitu metsa, kui meid samal ajal varitsevad seninägematud küttepuu- ja elektriarved, tehes seda olematu süsinikukasu ja sama olematu elurikkusekasu nimel, on arusaamatu.
Puit on Eesti loodusvara. Seda tuleb kasutada, mitte raisku lasta.
Ilmunud Postimehe internetiversioonis 25. novembril 2022 pealkirja all “Tihu maksab 200 eurot, aga puid sunnitakse jalal pehastuma!?”
