Viimasel ajal on tolmu keerutanud valitsuse kava tõsta suurperede toetusi. Seda on nimetatud koguni solvavaks, enamasti aga kellegi teise suhtes ebaõiglaseks. Täiesti asjata.
Elusloodus on organiseeritud liikide kaupa ja iga liigi hävimine on korvamatu kaotus. Kui viimane emane – või ka viimane isane – dodo on kuristikku kukkunud, siis on dodod välja surnud, ehkki mõned isendid veel natuke aega vahvalt ringi marsivad. Üleilmset ökokatastroofi see ei põhjusta, kuigi samm selles suunas on tehtud. Inimühiskond, looduse osa, on omakorda organiseeritud rahvuste kaupa ja iga rahvuse hävimine on samuti korvamatu kaotus. Vähe sellest. Rahvusi on tunduvalt vähem kui taime- ja loomaliike ja iga rahvuse kaal n-ö homosfääris seetõttu suurem. Mistõttu iga rahvuse kadumine on lausa ohtlik. Eriti tänapäeval.
Toon paralleeli. Veel sadakond aastat tagasi ei olnud ühe panga pankrot veel ülemaailmne õnnetus, vaid puudutas peamiselt selle pangaga vahetult seotud inimesi. Võib-olla ühe riigi majandust. Ent sel sajandil tõi Lehman Brothers’i põhjaminek kaasa võimsa ülemaailmse ahelreaktsiooni. Sama tõendas Kreeka võlakriis, mis ähvardas kaasa kiskuda tervet Euroopat, mis tähendab jällegi – tervet maailma.
Samal viisil on tänapäeval üksteisega seotud ka rahvused. Ühe väljasuremine ei ole probleemiks üksnes selle viimastele liikmetele, vaid võib käivitada palju võimsama ahelreaktsiooni kui Lehmann. Isegi kui see üks on nii väike rahvas kui eestlased. Taoline kriis ei saa olema ainult majanduslik, vaid võib kujuneda ka sõjaliseks, ja ökoloogiline on ta päris kindlasti. Tühjaks või nõrgaks jäänud maale tulvavad uusasunikud, aga uusasunikud pole kunagi osanud loodusega õigesti ümber käia ega oska seda ka tulevikus. Mitte pahatahtlikkusest, vaid teadmatusest, ja õppimine võtab sajandeid. Lisandub psühholoogiline aspekt: ka inimene käitub ostetud majas teisiti kui oma kätega ehitatud majas.
Millest järeldub, et kõige suurem teene nii inimkonnale kui maailma looduskeskkonnale, mida eestlased teha saavad, on olemas olla ja olema jääda. Selle nimel võib teha ajutisi (rõhuran: ajutisi) mööndusi pea kõiges, isegi loodushoius, kui teisel vaekausil lebab palju mastaapsem keskkonnakahju, mis kaasneks rahva kadumisega. Need mööndused peavad aga tõesti teenima rahva kestmise, mitte lõbusama väljasuremise eesmärki.
Nii või teisiti, iga rahva püha kohus on alles olla, sest vaid nii saab ta üldse kedagi aidata, kaasa arvatud meie planeet. Sellega seondub ka juba kirgi kütnud peretoetuste tõstmise kava. Eelmine suure pere toetuse tõstmine osutus tõhusaks: paljulapselistesse peredesse sündis pikaaegsest keskmisest 25% enam lapsi. Eeldusel, et uus toetuste tõstmine sarnaselt mõjub, võiks kõnelda nö õigest nupust, millele vajutati. Prostalt väljendudes: „väeta seda taime, mis kosub“. Ometi kostab pahaseid vastuhääli, mis kinnitavad, et tegemist on ebaõiglusega.
Võiks jääda filosofeerima, kas tõesti ebaõigluse või kõigest ebavõrdsusega, ja kui viimast, siis kas loomuliku või ebaloomulikuga. Kuid see ei viiks meid kusagile. Keskenduda tasuks hoopis peretoetuste tõstmise tagajärgedele. Eeldatavasti on tagajärg see, et järgmisse põlvkonda jõuab rohkem inimesi. Tuhat, paar tuhat, viis tuhat – kes teab. Igatahes on tegu alevitäie inimestega, valdavalt eestlastega, kellest saavad ühe- ja kahelapselises peres kasvanud noorte eakaaslased, töökaaslased, aatekaaslased, mõttekaaslased, abikaasad ja sõbrad. Mõnikord ka vaenlased ja konkurendid, mis teha. Kuid eelkõige rahvuskaaslased, kellele toetuda hädas, kelle keskel elada ning kanda edasi oma keelt ja mälu, kelle keskel üleüldse olla keegi. Teiste sõnadega, kolmandate, neljandate, viiendate jne laste sünd on eluliselt vajalik ka neile, kes kasvavad üksi või koos ühe venna või õega. Keegi ei võta neilt lastelt ja noortelt midagi ära, vaid turvatakse hoopis nende tulevikku.
Tegemist on ilmselt sedasorti kasuga, mida me pole programmeeritud taipama instinktiivselt, kuid mida võib taibata mõistusega. See, kas rahvas püsib või ei püsi, on meie järeltulijate seisukohalt ülimalt oluline. Kas olla nõrgaks jäänud, välja naerdud ja nurka surutud rahvakillu liige või kuuluda oma kodumaal ennast teostava, eneseväärika ja kultuurivõimelise rahvuse hulka – siin on suur vahe.
Suures globaliseerumistuhinas võib muidugi väita, et maailmas on inimesi küll, kelle keskel ennast teostada ja õnnelik olla, ning et kõik teed on valla, mistõttu eestlaste olemasolu või haihtumine pole oluline. Mõne jaoks võib-olla ongi nii, sest inimesed on erinevad ja küllap peab leiduma ka selliseid. Ent tegelikkus näitab meile õige arvukalt ka teistsuguseid, kes aplombiga võõrastele maadele rändavad, hiljem aga kas virtuaalmaailma kaudu või füüsiliselt siiski kodukamarale naasevad. Muide, ka enamik neist, kes võõrsile jäävad, vajavad mingis mõttes Eesti ja eesti rahva olemasolu, et seal võõrsilgi olla keegi. Olla pärit kohast, mis on olemas.
Seega on lisasünnid otseselt või kaudselt kasulikud peaaegu kõigile ja pahandamine ebaõigluse üle, ehkki inimlikult mõistetav, on lühinägelik. Ka pole õige väita, et eelmine peretoetuste tõstmine mõjus negatiivselt esimeste ja teiste sündide arvule. Nimetatud vähenemine tulenes hoopis sünnitusvanuses naiste arvu kahanemisest (hullem on veel ees), mille kolmandate ja enamate laste lisasünnid õnneks mingil tasemel kompenseerisid. Iive on parakult jätkuvalt negatiivne ja sellises olukorras tasub proovida kõike, millel vähegi lootust edule. Iga titt loeb.
