Tere, ma mõtestasin teid ümber

Jaga

„Ümbermõtestamine“ – seda võlusõna ei mõeldud välja eile. Seda kostis juba pronksmehe-saaga algusaegadel ja tegelikult tehti katsetki, vahetades välja monumendi mõtet selgitavad tahvlid. Ainult et pronksmees keeldus ümber mõtestumast. Täna tuleb ümbermõtestamise juttu uksest ja aknast seoses Maarjamäe memoriaaliga ning küllap kuuleme seda veel N asjaga seoses.

Sest ümbermõtestamine näib olevat geniaalne lahendus – lihtne, odav ja sihipärane. Vastab suurepäraselt teooriale, mille kohaselt ühegi objekti ega nähtuse identsus ei tule temast enesest, vaid tajujast. Õieti tajujate ühiskondlikust kokkuleppest. Kogu maailm on miraaž, mis näitab meile seda, mida me näha tahame ja näha oleme otsustanud. Ühesõnaga, sotsiaalkonstruktivism oma täies hiilguses. Kui sootsium otsustab, et mingi sümbol tähendab head, siis ta tähendabki head; kui sootsium otsustab, et halba, siis tähendab halba.

Veidi lihtsamas ja rahvapärasemas variandis väljendub see geniaalne teooria lauses: „Selleks pole raha vajagi, piisab suhtumise muutmisest.“

Paraku jätavad teoreetikud kahe silma vahele, et just suhtumise muutmiseks on kõige rohkem raha vaja. Kui kõnelda sellistes kategooriates. Et mingist vägivallasümbolist saaks vabadusesümbol, tuleb tema all õige mitu aastakümmet sinimustvalgeid riitusi ja loitse korraldada ning pangetäite kaupa pühitsetud vett pritsida, sümboli kõrvale hamburgeriputka püstitada ja sümboli esisel platsil talutoodete laata pidada, et üles kasvaks uus põlvkond, kellel on vastava koha või objektiga teised seosed. „Palju hunte haual ulus, palju kurbi päevi kulus, kuni laste meelest suri mälestus, et mets on kuri,“ nagu ütleb Runnel.

Ja isegi suur vaevanägemine ei pruugi tulemust anda, sest inimhingede insenerid kipuvad unustama, et ümbermõtestamised ei käi kampaania korras, vaid asjad peavad kulgema loomulikku rada.

1905. aastal olid mõisahäärberid alanduse ja ebaõigluse sümbolid. Tuli valada hulk verd, võita Landesveeri sõda, mõisad laiali jagada, häärberis sadakond aastat lasteaeda või kooli pidada, enne kui temast sai millegi muu sümbol. Ja ausalt öeldes hiilivad parunite vaimud neis häärbereis nüüdki veel ringi.

Millega ma ei taha öelda, et mõisahooned oleks tulnud maha kiskuda. Mõned kisti ja sellest on kahju. Nüüd on olemasolevad ikkagi meie rikkus, mille väärtus aina tõuseb. Öeldu mõte on, et jutt sellest, kuidas asju võib näpunipsuga „ümber mõtestada“, on täielik rumalus. Tõestuseks väike mõtteharjutus: kui keegi teeks ettepaneku haakrist „ümber mõtestada“, mida siis kostaksid selle peale kasvõi tänased Maarjamäe ümbermõtestajad? Usun, et nad kangestuksid õudusest. Ehkki haakristi puhul peaks see ometi kergem olema kui Maarjamäe puhul. Kui Maarjamäe on algusest peale loodud punavõimu ülistuseks, siis haakrist on algselt (ja suures osas maailmast on ta seda praegugi) positiivne õnnesümbol, mille mõtestasid ümber hoopis natsid ja mis tuleks seega mitte ümber, vaid kõigest tagasi mõtestada. Aga ei. Läänemaailmas pole selleks mingit väljavaadet.

Muuseas, kuskil siin peitub kultuurimarksismi üks paljudest sisemistest suurtest vastuoludest: ühest küljest kinnitatakse kõlavalt, et asjadel ega nähtustel enda olemust ei olegi, kõik sõltub kokkuleppelisest „mõtestamisest“, teisalt aga nõutakse raevukalt õigust ise määrata oma sugu, rahvus, rass ja nii edasi. Transsoolist tuleb nimetada vastavalt tema soovile (ja mitte geenidele ega suguorganitele) kas meheks või naiseks või kuidagi kolmandat moodi, siin ei ole „sotsiaalsest konstrueerimisest“ juttugi. Nii et ühest küljest on rahvus müüt ja sugu niisamuti, rääkimata rassist, aga kui asi puudutab isikuid, siis tohivad ainsad ümbermõtestajad olla vastavad isikud ise. (Täpsemalt öeldes juhul, kui nad kuuluvad teatud vähemustesse. Kui nad juhtuvad olema keskealised valged mehed, siis pole neil üldse mingeid õigusi ja olgu õnnelikud, kui hingata lubatakse.)

Kuid see selleks. Kultuurimarksism on nagunii üks loogikavigade mägi, kuid asjaosalisi see ei häiri, sest ühtlasi on tegu usundiga, mitte mõistuspärase teooriaga, ja usund võib olla ebaloogiline. Isegi peab, sest see lisab salapära ja tekitab vajaduse preestrite järele, kes mõistavad salatarkusi ja õpetavad Tallinna Ülikoolis merevahu teaduslikku koordineerimist, nii et neilt saab alandlikult juhtnööre küsida.

Jutt algas ümbermõtestamisest. Punamonumendid on lihtsalt järjekordne tõend, kui raske ja vaevaline see on, mis omakorda peaks meile ütlema midagi nii inimese kui kultuuri kohta. Kultuur tugineb teadmistel ja hoiakutel, mida üks põlvkond annab edasi teisele ja teine kolmandale. Ümbermõtestamine tähendab järelikult omamoodi kultuurikatkestust. Mis on samuti loomulik ja vajalik nähtus – sest kultuur ei pea üksnes edasi kanduma, vaid ka arenema – , ent evolutsiooniprotsess on selle sihilikult raskeks teinud. Asju mõtestatakse ümber, aga aegamööda ja vaevaliselt. Nii et kui kultuuri ihusse on löödud sisse võõrkeha, on targem vastav nähtus või objekt, kui võimalik, lihtsalt ära koristada. Välja opereerida. Mida n-ö lihtrahvas, erinevalt merevahu koordineerijatest, on alati teadnud. Mis käib närvidele, tuleb maha võtta. Mis ei käi, seisku pealegi, kuni laguneb. Nii et põhimõtteliselt oleks vaja üksnes selgeks teha, kas käib närvidele või ei käi.

Ilmunud ERR uudisteportaalis 2. septembril 2022

Sarnased postitused