Saite nüüd!
Midagi pole teha, kõige suurem rõõm on ikka kahjurõõm. Mäletan lapsepõlvest, kui tont-teab-milline Ameerika president jällegi venelastega sooje suhteid ja vastastikust mõistmist arendada püüdis, ja kuidas siis mu kadunud ema turtsatas: „Ma tahaks olla selle esimese Vene tanki katusel, mis New Yorki sisse sõidab. Ma näitaksin sealt ameeriklastele rusikat ja ütleks: saite nüüd oma sõprust! Paras teile!“
Võib-olla oli see jänkide suhtes ülekohtune, sest ega nad Venemaaga päris semutsema ei hakanud. Aga tõsi ta on, et kogu see Läänest kostev nunnutamine-äiutamine, jutt rahumeelsest kooseksisteerimisest ja muu selline käis närvidele küll. Eriti käis närvidele käis see üleolevalt kõiketeadjalik muie, kui me sel või teisel kombel püüdsime signaliseerida, et krokodill ei õpi õunu sööma, paita teda palju tahad.
Olgu, see aeg sai läbi ja Lääs aitas meid selle juures palju. Et me ikka tõesti oma riigi saime, mitte mingi dekoratsiooni nagu valgevenelased või ukrainlased (tollal), et me Vene väe välja saime, et me NATOsse saime. Spassiibuški, merssii ja buterbrood.
Aga saime ka van der Stoeli taolised tolad, kes otsekohe, kui Vene võim läbi sai, platsi ilmusid – mitte meid kaitsma, vaid meie kalleid okupante, vabandust, immigrante, vabandust, teise emakeelega eestimaalasi, keda seoses Eesti Vabariigi taastamisesga ähvardas justkui sada natsionalistlikku õudust. Mis kõik eksisteerisid üksnes van der Stoeli ja teiste temasuguste peas. Ja kui me siis ütlesime, et vaadake, see asi pole üldsegi läbi ja et Venemaa on vanas kohas ja et väga loll on arvata, et nad seal hakkavadki elama lillelõhnast ning headest mõtetest – siis öeldi meile, et meil on „posttraumaatiline stress“, et me oleme mahajäänud, primitiivsed idaeurooplased, et me näeme viirastusi ja üldse ja tõesti.
Kõik see tuli mulle meelde täna, kui nägin Aktuaalsest Kaamerast uudist, kuidas Venemaa on Saksamaa ilmakuulsa Schröderi-nimelise Tööpunalipu ordeniga autasustatud gaasitoru võimsuse senise 40% pealt 20% peale keeranud, öeldes – irvitust peites – põhjuseks hooldustööd. Just, priima! Ja varsti keeratakse ta teil hoopis kinni. Täpselt nii, nagu me omal ajal ennustasime ja hoiatasime. Nüüd varuge sooje sokke ja küsige endalt, kes selle Trooja hobuse ikkagi linna vedas. Kahju, et van der Stoeli enam meie keskel ei ole, aga võib-olla seal kuskil mu ema näitab talle sedasama rusikat, mis tal siinilmas jänkidele näitamata jäi, ja küsib: „Kas nüüd tuleb aru pähe?“
Tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest. Ja hea, kui vähemalt enda omadest, sest alati leidub veel lollimaid lolle, kes ei õpi neistki. Lääne kohta ei saa öelda, et Lääs ei õpiks. Õpib, ja isegi üllatavalt kiiresti, nii et toda tüütut pseudohumanistlikku pläma kostab sealt ilmakaarest juba õige vähe, selle asemel saadetakse Ukrainale relvi, mis päriselt pauku teevad, ja valmistutakse gaasisõltuvusest üle saama. Nii et tänitamiseks polekski nagu erilist põhjust. Peale kahjurõõmu. Seda jätkub see-eest tonnide kaupa.
Aga kui päris aus olla, siis polegi asi kahjurõõmus, vaid hoopis selles, et veel praegugi teame me Venemaa harjumustest, iseloomust, tavadest ja traditsioonidest palju-palju rohkem kui seesinane targemaks saanud Lääs. Me teame, kui palju maksavad Venemaaga sõlmitud lepingud, me teame, mis juhtub ühiskonnaga, kui selle sisse istutada 30% võõraid, kes peavad ennast äravalitud rahvaks. Me ei tohi häbeneda, me peame oma teadmisi Läänele lausa kaela määrima, nende eneseuhkuse haavadele soola raputama ja tänitama, kuni kellelegi kuskil kunagi hakkab pärale jõudma, et eestlast-lätlaste-leedulaste juttu maksab kuulata, sest neil on midagi öelda.
