Ühesõnaga, tuli see USA Ülemkohtu otsus, et õigus aborti teha ei tulene Ameerika põhiseadusest – millest ta tõepoolest ei tulene. Otsusest järeldub, et abordi tegemise õigus ja võimalikud piirangud on osariikide otsustada. Või siis saab seda keelata või lubatuks teha üleriigiliselt Kongressi otsusega. Nii et keelatud pole midagi, kõik on erinevate seadusandlike kogude otsustada.
Sellegipoolest lõid —õiguslased kihama nagu sipelgapesa. Võis oodata massilist lolliksminekut, aga et nii kiiresti ja nii põhjalikult, seda ei oodanud minagi arvata. Ning ma ei kõnele sellest, kas abort peaks olema tingimusteta võimalik igale naisele, vaid üksnes argumentatsiooni loogikast või õieti loogikavabadusest. Nii kirjutab Karmen Joller sarkastiliselt, et kui juba naised on riigistatud – st ei tohi teha oma kehaga, mida soovivad – siis tuleks riigistada ka mehed ja reglementeerida sperma käitlemine.
Väga vaimukas. Ainult et siinkohal peab vist meessoost ajaloolane selgitama naissoost arstile paari pisiasja. Nimelt kui sperma on mehekeha toodang, nii nagu munarakk on naisekeha toodang, siis loode on nende ühinemise tulemus, mitte üksikul saarel elava naisekeha vili. Kogu iroonia on seega lombakas, sest seemnerakku ja loodet ei saa ühe pulga peale panna, ja jätab halva mulje ironiseerija vaidlusmeetoditest. Keegi pole vaidlustanud naise õigust teha oma munarakkude ja terve munasarjaga, mida tahes, järelikult pole loogiline vaidlustada mehe vastavat õigust seemnerakkudele. Ehkki selline ettepanek on ju omast kohast lõbus. Loode on aga teine asi ja kogu raskus seisnebki küsimuses, kui kaua on loode naise jaoks “minu keha” ja millal saab temast “tema keha”. Viimati tuleb kellelgi pähe väita, et laps on naise keha osa kuni nabanööri katkemiseni, millisel juhul jääks naistele õigus oma laps vahetult peale sünnitamist näiteks lämmatada. Oletan, et Karmen Joller vaidleks sellisele “õigusele” vastu. Ainult et huvitav, milliste argumentidega? Millal saab lootest omaette olend ja miks peab inimesi, kes seda hetke ettepoole tuua tahaksid, nii õelalt mõnitama? Ning mis oleks, kui jätaks mõnitamise ja absurdsed süüdistused üldse kõrvale ja prooviks rääkida asjast inimkeeli?