Peaasi, seltsimehed, on ikkagi võitlus. Nõuka-ajal võitlesime tuliselt rahu eest, nii et kivi ei jäänud kivi peale, nagu öeldi. Ja mõistagi veel saja muu asjaga, nagu Ameerika imperialism, Lõuna-Aafrika apartheidirežiim, mustad kolonelid ja mitmesugused kodanlikud igandid.
Täpselt samuti tuleb võidelda tänagi – heteronormatiivsete valgete meeste ülemvõimu, soostereotüüpide, vihakõnede ja muidugimõista kolonialismi pärandiga. Just sellele viimasele on pühendatud Eesti parimate loomeinimeste Kristina Normani ja Bita Razavi südantsoojendav ponnistus Veneetsia biennaalil. Kujutan ette, kui raske oli leida eesti soost kolonisaatorit, aga lõpuks ta leiti – selleks osutus Andres Saali abikaasa Emilie Rosalie Saal. Taevale tänu, et leiti, muidu oleks jamaks läinud. Iga tsiviliseeritud rahvas peab kolonialismi pärast põletavat häbi tundma, ja oleks väga küüniline pugeda tõsiasja taha, et me pole kedagi koloniseerinud ja meil kolonisaatoreid lihtsalt pole. Igas külas peab olema külakurnaja, igas perekonnas vägivallatsev mees. Järelikult ka kolonisaator. Tema puudmine lihtsalt ei ole vabandus ja järgneda võivad sanktsioonid. Nüüd oleme neist vähemalt pääsenud.
Niisiis, proua Saal. Proua Saal julges aastail 1898 – 1902 elada Hollandile kuulunud Indoneesias. Vähe sellest, ta julges seal kanda isegi kolonisaatori seisust rõhutavat pikka valget kleiti, nagu teemaga süvitsi tegelenud loomeinimesed etteheitvalt on märkinud, selle asemel et kanda tuukriülikonda või niudevööd. Jaa, seltsimehed, siin on kuhjaga ainest esitada „olulisi küsimusi poliitika, ühiskonna, kultuuri, soo, rahvusidentiteedi ja globaalsete protsesside teemadel“.
Kusjuures see kõik on eluliselt vajalik. Pole küll selge kellele – kui autorid, töömehed ja tundetaipliku säilenõtkuse edendajad välja arvata – , aga vajalik, see asjaolu ei kuulu vaidlustamisele. Olulised küsimused sellepärast olulised ongi, et nad on olulised.
Mitte nagu mõned pseudoprobleemid, nagu näiteks päris kolonialismi päris pärand siinsamas Eestis. Kunagi vallutas ja anastas üks „koloniseeriv rahvas“ (V. Kljutševski väljend) Eesti ning asus seda koloniseerima. See ei juhtunudki väga ammu, vanemad inimesed mäletavad seda lausa ise. Need vanainimesed nägid omal ajal pealt, kuidas Eestisse tungis võõras vägi ja võttis kõik, mis tahtis, ning kuidas seejärel asustati siia sadu tuhandeid koloniste, kes asusid ammutama Eesti maa- ja loodusvarasid, kasutama oma impeeriumi huvides meie teid, sadamaid, muud infrastruktuuri jpm ning kes kehtestasid Eestis oma korra ja keele. Nende järeltulijad elavad Eestis praegugi ja ehkki suur osa neist on ennast ka vaimselt sidunud Eestiga, peab teine osa, mis on samuti suur, Eestit üksnes hõivatud territooriumiks, asumaaks, ja elab ühes rütmis emamaaga, mis laiub siinsamas piiri taga. Eesti oma suuremeelsuses on ka neile andnud võimaluse kaasa rääkida valimistel, mille tagajärjel otsustavad kolonistid paljude tähtsate küsimuste üle, kaasa arvatud Eesti pealinna valitsemine.
Aga kõik see on tühi-tähi, seltsimehed. Tähtis on muu. Tähtis on nutta särk ja sombreero märjaks vaeste indoneeslaste pärast, keda eestlased ja hollandlased üle-eelmisel sajandil julmalt rõhusid. Tähtis on võidelda – ennastunustavalt, kõige välja pannes, kartmata võitlusega kaasnevat tunnustust, kiidusõnu, moosimist, nunnutamist, üleskiitmist, honorare ja muid ohvreid ning kannatusi. Võitlus kolonialismi pärandiga, see on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Karjugem koos kõigi heaolust lolliks läinud rahvastega, kes ei tea enam, millist veidrust veel välja mõelda: Maha kolonialism!
