See lugu sai kirjutatud 21. jaanuaril 2020. aastal kokkuleppel ühe toimetusega. Ometigi lugu ei avaldatud ja selle asemel tabas mind hoopis laimukampaania, mille järelmõjud kestavad tänaseni. Osalt just seetõttu otsustasin loo tagantjärele vähemalt oma blogis avaldada. Ajaloo huvides ja väikese vastukaaluna neile au- ja südametunnistuseta isikutele, kelle suurimaks sooviks on külvata viha, panna inimesi põlu alla ja korraldada nõiajahte.
Soovitus keskkonna säästmise nimel vähem lapsi saada võib esmapilgul isegi loogilisena tunduda. Või vähemalt loogilisena stalinistlikus mõttes, sest Stalini kuulus mõttetera kõlab: pole inimest, pole probleemi. Kuid nagu me teame, Stalinil siiski ei õnnestunud inimeste likvideerimisega probleeme likvideerida ja see ei õnnestu õnneks või kahjuks ka Kertu Birgit Antonil (vt EPL 21.01.20: Kui tahad tõeliselt maailma hoida, saa vähem lapsi. Artikli pealkiri osutab, et just selline on tema soovitus, ja käesolev kirjutis lähtub sellest eeldusest.) Küll aga mürgitavad sellised pseudoteaduslikud soovitused meie üldist vaimset õhkkonda. Ehk teiste sõnadega: saastavad keskkonda.
Jätame kõrvale iroonilise tõsiasja, et siiani pole ükski kliimasõdalane lastest loobumise asemel kutsunud inimesi üles massilisele enesetapule ja selleks ka isiklikku eeskuju andnud. Elada on siiski tore, järelikult tuleb elu röövida teistelt, ja nimelt soovida sündivatelt lastelt. Jätame selle tõiga lihtsalt meelde ja asetame ta riiulisse kliimasõdalaste teiste silmakirjatsemiste kõrvale, nagu näiteks plasttopside ja muu rämpsuga kaetud tänavad pärast järjekordset kliimameeleavaldust. Kliimasõdalased ei karju „Kuidas me julgeme?!“, vaid ikka „Kuidas te julgete?!“ Ja kõik, kes ei seisa nende kõrval rivis, peavad justkui tundma häbi, ehkki mitte miski ei anna ühele poolele õigust teise suunas näpuga näidata.
Jätame kõrvale teisegi tõsiasja, nimelt selle, et eestlaste suure keskmise CO2 emissiooni taga on olulisel määral meie geograafiline asukoht ja maakera telje kaldenurk, mida meile kuidagi süüks panna ei saa. Meie nimelt peame elus püsimiseks ahju kütma, erinevalt enamikust hindudest. Ja kui mõni hindu siia kolib, siis kasvab temagi ökoloogiline jalajälg isegi vaeselt elades järsult, sest ka temal on vaja säilitada kehatemperatuur 37 kraadi. Niisiis võiks eestlastele lastest loobumise asemel soovitada siit kuskile palmi alla kolida, siis oleks üleskutses vähemalt mingisugunegi loogika. Ehk äraseletatult: maailma päästab massiline küüditamine, seltsimehed. Millega oleksime Stalini juures tagasi.
Jätame need asjad kõrvale, sest lastetuseloosungil on peale silmakirjalikkuse ja loogikavabaduse ka üks märksa suurem puudus. Nimelt ei tooks lastetuseloosungi järgmine kaasa mitte keskkonnaseisundi paranemist, vaid olulise halvenemise, tõenäoliselt isegi mastaapse katastroofi. Miks? Sellepärast, et inimene, kes loodust küll koormab, siiski ka reguleerib seda koormust, ja seda teeb ta läbi kultuuri ning õiguskorra. Eestlased on siinmail elanud aastatuhandeid – see pole mingi müüt – ja tunnevad oma maad. Nende hulgas leidub küll lagastajaid ja hoolimatuid jõhkardeid, kuid kokkuvõttes on see üksnes meie kultuuriväli, mis suudab loodust kaitsta meie endi eest. Me valvame üksteist ja hoiame suurema kurja ära. Kui aga niigi negatiivse iibega rahvale öelda, et saage vähem lapsi, siis tähendab see üleskutset: sure välja, eestlane! See tähendab omakorda meie kultuurivälja, korra ja seaduse kadumist. Ajalugu on täis näiteid, mis juhtub keskkonnaga kultuuri kokkuvarisemise korral. Kultuuri varemetele tulvavad uusasukad, kel pole õrna aimugi, kuidas sellel maal käituda metsa, soode, jõgede või järvedega. Ja keda see ka ei huvita. Iga soovija võib ise uurida, mida on uusasukad korda saatnud näiteks Siberis. Või kas meil on meelest läinud, mida taheti teha Eestis fosforiidi nimel? Kui eesti rahvast poleks 1987. aastal alles olnud, siis oleksid need kaevandused kahtlemata tulnudki. Meie rahva püsimine on ainus õrn garantii, et vähemalt sellel maalapil, mida nimetatakse Eestiks, ei toimu midagi lootusetult jubedat. Seetõttu on rahvuse ja keskkonna vastandamine mitte lihtsalt rumal, vaid lausa… Hea küll, jätan välja ütlemata. Iga rahvuse kohus on püsida ja oma maad valvata – see on kohus terve inimkonna ees, kõlagu see nüüd nii pateetiliselt kui tahes.
Kliima ja keskkond on nii tõsised küsimused, et rumalaid loosungilehvitajaid ei tohiks selle ligi lasta. Nad muudavad tõsise ja tõhusa keskkonnakaitse peaaegu võimatuks. Greta Thunbergi teatraalsed sketšid matavad Boyan Slati algatused enda alla ja tõsise töö asemel käib tsirkus. Päris keskkonnakaitsjad peaksid esimesed olema, kes lastetust propageerivatele kliimasõdalastele vastu hakkaks, vähemalt siin Eestis. Kus te olete? Rumalustega pole kunagi ühtki head asja tehtud ega tehta nüüdki.
