Tsensuurivabalt 02.02.2022

Jaga

Tervitus Tartu rahu aastapäeval! Ainult et rahu pole siin karvavõrdki. Käib vihane võitlus sisevaenlasega.

„Kes kardavad „pealekaebajaid“?“ kõmistab Jüri Saar ja asub materdama peaasjalikult mind ning minu argumente, mis ma esitasin oma blogis nn pealekaebamisseaduse eelnõu vastu. Oma suures kavaluses Saar mu nime ei maini, et ma ei saaks nõuda Postimehelt võimalust vastulauseks. Asjatu vaev – ma poleks seda teinudki, sest võin vastata ka siinsamas, oma blogis.

Saare väitel see seadus „peaks võimaldama õigusliku kaitse kõigile, kes teatavad neile tööalaselt teatavaks saanud ebaseaduslikust tegevusest või tegevusetusest seaduses ettenähtud korras, et tõhusamalt ja kiiremini tagada õiguskord ning avalike ja inimeste huvide kaitsmine.“ Mõttetus. Iga inimene on seadusega nagunii kaitstud, pealekaebaja või mitte. Ja mis põrgu pärast nimetatakse teda tobeda toortõlkelise nimega „vilepuhuja“? Esiteks on korrektne vaste „lokulööja“, teiseks ei puuduta seaduseelnõu mitte mingeid lokulööjaid – kes löövad lärmi nii avalikult, kui võimalik –, vaid justnimelt salakaebajaid. (Mina olen lokulööja, kui ma praegu selle juriidilise praagi eest hoiatan, ja ma ei vaja selle jaoks mitte mingisugust konfidentsiaalset suhtluskanalit.) Aga salakaebajaid, nagu ma juba kirjutasin ja rõhutasin, ei ole sallinud mitte ükski seni teadaolev ühiskond. See tähendab – neid ei ole sallinud avalik arvamus, inimeste normaalne õiglustunne. Iga ühiskond taunib vaistlikult salakaebajaid, sest nad on nagu viirus, nad söövad normaalset, inimlikku elu.

Ühiskonna võimustruktuuriga on teine lugu. Mida türanlikum režiim, seda armsamad on talle salakaebajad. Ja kas teate miks? Võiks arvata, et nii on ülematel lihtsam leida ja hävitada „vastalisi“. Kuid see on pigem boonus, päriskasu seisneb muus. Päriskasu seisneb selles, et nii õpetatakse inimesed kartma ja üksteist umbusaldama. Kartlikud ja üksteist umbusaldavad inimesed ei hakka iial mässama, sest mässata tuleb kollektiivselt, aga kui sa kardad ja umbusaldad, siis kollektiivi ei teki, järelikult ei puhke ka vastuhakku. On vaid alamate mass. Põhja-Korea.

Kas meie seaduseelnõu on tõesti nii hull, et viib kohe Põhja-Koreasse? Kohe ei vii, aga esimese sammu astub küll. Sest mis tähendab „tööalaselt teatavaks saanud“? Kui teie kolleeg räägib firmakontori suitsunurgas neegrianekdoodi, siis on seegi tööalaselt teatavaks saanud rikkumine. Iseäranis juhul, kui saab vastu võetud vihakõneseadus, mida Jüri Saar ilmselgelt taga igatseb. Selliseid kaebusi ei saa paberikorvi visata, neid tuleb menetleda, salakaebajale tuleb teatada, mis kaebusest sai. Muidu kaebaja kaebab menetleja peale, ja kui ta on korralik kaebaja, siis ikka päris kindlasti. Kui aga meie korralikku salakaebajat ähvardab vallandamine näiteks rumaluse ja alatuse pärast, teeb ta oma seisundi mingi nipiga avalikuks ja on äkki puutumatu – sest ta on õilis rüütel Assange.

Inimkonna ajaloos on sadu kordi tõestatud, et soodsate tingimuste korral sigib pealekaebajaid nagu äädikakärbseid ja tulemused on alati olnud hirmsad. Neid soodsaid tingimusi meil siis nüüd luuaksegi. Et kaebamine oleks võimalikult lihtne – hiirekliki kaugusel, nagu öeldakse.

Jüri Saar selgitab: „Rikkumisest teavitaja kaitse seadusega võtab Eesti üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi, mis tähendab, et meil ei ole võimalust öelda, et meil seda vaja ei ole – see tuleb vastu võtta.“ Mis kõlab lausa orjalikult. Esiteks ei tule teda vastu võtta esitatud kujul, sest direktiiv nõuab (vähemalt minu teada) tunduvalt vähem, kui meie usinad ametnikud on eelnõusse kirja pannud. Teiseks aga tuleb totrustele vastu hakata, sest neil on omadus ennast geomeetrilises progressioonis taastoota. Tuleb kasvõi üritada. Olgu või mõne julge kõnega Euroopa Parlamendis või Nõukogus. Need, kes seal Eesti riiki ja rahvas esindavad, peaksid käituma vastavalt – esindamagi Eesti riiki ja rahvast, selle asemel et käituda nagu külakupjad, kelle töö on mõisahärra käsk matsidele teatavaks teha ja kui keegi peaks kobisema, korraldada peksupäev.

Antud juhul on selge, et kui oli õige aeg, siis neid kõnesid ei peetud, oma rahvaga nõu samuti mitte – direktiiv võeti vastu ja nüüd öeldakse meile, et on hilja. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Midagi annab teha ka praegu. Õpetussõna muidugi ka tuleviku jaoks: järgmine kord tuleb häält teha õigel ajal. Selliseid asju ei tohi niisama lihtsalt maha magada.

PS Miks ja kuidas selline direktiiv üldse sündis? Kõige tõenäolisemalt seeläbi, et ammu üle vindi keeratud andmekaitse- ja ma ei tea veel, mille kõige kaitse seaduste tõttu ei saa politsei enam oma tööd teha ega kuritegevust takistada: see rikub inimeste privaatsust, tuju, õigusi külmale õllele ja heale ilmale, see takistab hoolimist, kaasamist ning sallimist. Mis teha? Kui politsei enam ei tohi, siis tuleb inimesed ise üksteise järel nuhkima panna. Kas järgmisena tehakse sama liigutus ka näiteks karistamisega? Vanglad ei ole küllalt kaasavad ja sallivad, jagame vangid laiali, las inimesed hoiavad neid ise kapis või keldris? Palju õnne.

Sarnased postitused