Ajaloost See väike Eesti
Lauri Vahtre

Poiss kadakaselt saarelt, binokkel kaelas

29/11/2021
Jaga

Professor Raivo Männi mälestusteraamatu „Poiss kadakaselt saarelt“ lõpetamise järel oli tunne, nagu oleksin käinud ühel ilusal ja huvitaval reisil. See viis kusagile suhteliselt lähedale, aga ikka kaugele ka, täpsemalt (peamiselt) 1960ndate aastate Saaremaale. Suur osa raamatus toimuvast tundus tuttav või tuttavlik, aga teine osa oli vaata et teisest maailmast. Autor on sündinud 1954. aastal Kuressaare lähedal, mina 1960. aastal Tartus, nii et praeguse hetke pilvepiirilt vaadates erilist vahet justkui poleks, kuid tegelikult siiski on.

Niisiis, tegemist on mälestusteraamatuga ühe Saaremaa poisi lapsepõlvest ja noorusest kuni Tartu ülikooli minekuni. Ehk see eluperiood, mil poisist saab mees või vähemalt noor mees. Mulle on sellised lood alati meeldinud, sest nad on päris lood, ja kui veel hästi kirja pandud, siis eriti. Männi raamat seda vaieldamatult on, nagu võikski oodata inimeselt, kes lõpetas oma esimese (ja külarahva seas väga menukaks osutunud) põnevusromaani 5. klassis, seega siis ilmselt 12-aastaselt. (Muide, seda tahaks lugeda. Olen alati kadestanud häid fabuleerijaid.) Mälestusteraamatu on Mänd aga üles ehitanud lühikeste pildikeste jadana – viimati oma varase fotograafiaharrastuse mõjul? – , mida on lihtne ja kerge lugeda, ilma suurte tragöödiate või draamadeta, ilma mingi pealetükkiva „narratiivita“, ent seesinane narratiiv kujuneb neist kildudest ise. Lugu sellest, kuidas Saaremaa poisist sai teadlane ja Raivust sai Raivo Mänd.

Suureks saamise lugu puudutab kõiki, kel vähegi hinge ja vaimu sees, sest me oleme selle kõik läbi teinud. Kui oleme. Meid veetleb „Kevade“, järelikult ka „Poiss kadakaselt saarelt“, Fellini „Amarcordi“ kauge sugulane. Aga ilmne sarnasus on ka teise saarlase, Gustav Ränga mälestusteraamatuga „Sest ümmargusest maailmast“. Kuulus etnograaf Ränk sündis 1902. aastal Karja kihelkonnas. Tema mälestusedki on üsna etnograafilised, pöörates palju tähelepanu olustikule, kommetele, inimeste maailmapildile ja hoiakutele – ning sama teeb Mänd, ainult et poole sajandi pikkuse lõtkuga. Mõnes mõttes võiks „Poissi…“ pidada Ränga mälestuste järjeks. Männi raamatus teeb ema kodus leiba, vanemad lõikavad merejäält katuseparanduseks roogu, isa meisterdab ümbruskonna parimaid lüsi (vikativarsi), putitatakse võrri (magneetoga on ikka mingi jama), käiakse India filme vaatamas, pruulitakse ja tarvitatakse koduõlut, hautatakse potis kiisad kõige luudega pehmeks, külakiik kääksub ja tüdrukud kiljuvad, vett tuuakse kaevult ja üle kere pestakse ennast … harva, kassipoegi uputatakse, vanu haigeid kasse puuakse, poisid käivad suviti karjas, koolis kirjutatakse tindiga ja kantakse kaelarätti, igatsetakse nailonjopet, õpitakse uisutama ja ujuma. Raamat kubiseb täiesti normaalsetest inimestest (nii viinaveaga kui ilma) ning keegi ei vaeva pead oma enesemääramispädevuse ega koolieelikute seksuaalkasvatuse üle. Koolikiusuga saadakse sel viisil hakkama, et sellega saadakse lihtsalt hakkama. Kuna autor on lapsest saadik väga erksa loodustunnetusega, siis on muidugi väga mõjusad ka tema ekskursid mitmesugustesse kõrkjastikesse, laugaste vahele, võsastikesse ja puude otsa. Sellelegi, keda ornitoloogia otse pöördesse ei aja.

Ja see kõik kokku on huvitav, ausõna. Saaremaa on teadupärast üks omaette maa. Oli Läti Henriku ajal, oli Ränga ajal, oli Männi lapsepõlves ja on tänagi. Käisin esimest korda Saaremaal 1971. või 1972. aastal koos isaga. Kõigi eelduste kohaselt valmistus üks Raivo sellal Kingissepa linnas keskkooli lõpetama ja võib-olla me kõndisime kuskil teineteisest mööda. Matkasime isaga põhiliselt jala, ta kogus materjali oma Jüriöö-raamatu jaoks. Ja rääkis mulle muuhulgas kellestki eestiaegsest literaadist või ajakirjanikust, kes olla kuskil kirjutanud, et tal on Saaremaal käies alati tunne, nagu oleks välismaal. Leidsime üksmeelselt, et sama tunne kimbutab meidki. 1970ndate alguses.

Mõnevõrra hiljem, sama kümnendi lõpus, tutvusin ühe hilisema tuntud ajaloolasega, kes rääkis, et tema „kogub“ (st loendab) bussiootepaviljone, mille klaasid on terved ega ole puruks pekstud. Mandri-Eestis olid sellised väga haruldased, ta oli leidnud mõne üksiku. Aga kui ta Saaremaale jõudis, läks lugemine sassi. Nii et selline välismaa… Männi jaoks normaalsus, mida kadakasaare poiss ise ei märganud, märkas hoopis seda, kui Kingissepa pätid, vastupidi, olid paviljoni klaasid siiski katki peksnud.

Männi klassikaaslaste hulgast lipsab läbi paar vene nimega kõurikut, aga sellist vene kampade probleemi nagu mandril, Saaremaal järelikult ei olnud. Järelikult ka vihmaveetorude, pargipinkide, prügikastide jne järjekindlat lõhkumist ning muidu lagastamist. Mis laskis lapsepõlvel kahtlemata märksa rahumeelsemalt mööduda kui jäi näiteks minul, ehkki kasvasin suhteliselt viisakas piirkonnas. Tänaval sain mitu korda tappa ikka. Teine erisus enda mälestustest tuleneb ehk sellestsamast tühisest kuueaastasest vanusevahest. Erinevalt minust õnnestus Raivo Männil täie rinnaga osa saada kuldsete kuuekümnendate mesinädalatest, kui „aasta siis oli kuuskümmend viis“ ja maki ees seisval Ivo Linnal (kah saarlane), käes käärid ja liim, aeg seisma jäi. Seitsmekümnendatel läks meeleolu seevastu järk-järgult juba süngemaks.

Selline on minu vaatevinkel. Päris huvitav oleks teada, kuidas mõjuvad Männi mälestused noorematele – neljakümnestele? kahekümnestele? Viimaste jaoks peaks Männi lapsepõlveolustik ja tolleaegsete inimeste väärtushinnangud üksjagu ulmelised olema. Selline kogus tervemõistuslikku ellusuhtumist võib põlved nõrgaks võtta. Aga on see noortele ka põnev? Loodan väga, et on, sest lõpuks oli see kõik alles eile ja on mitte isegi muldvanade inimeste kaudu olemas veel ka täna. Kuidagi.

 

Sarnased postitused

Rahvuse paratamatus

19/11/2016

 

Ettekanne konverentsil „Eesti rahvuse kestmisest“ 19. novembril 2016 Teaduste Akadeemia saalis Tallinnas. Ilmunud ka ajakirjas Akadeemia nr 2, 2017.

Inimene on bioloogiline olend. Võib-olla on see lause tautoloogiline ja piisaks, kui öelda, et inimene on olend – järelikult ka bioloogiline. Igatahes allub inimese sünd, kasvamine, areng ja ka surm üldistele bioloogiaseadustele.

Kuid inimene on ka sotsiaalne olend. Seda täheldas juba Aristoteles. Tõsi, leidub ka selliseid sotsiaalseid loomi, kes pole inimesed. Inimese teeb nende hulgas eriliseks tema kõlblusvõime – võime opereerida mõistetega „hea“ ja „kuri“ ning „õige“ ja „vale“. Kõlblusvõime tähendab ühtlasi, et inimest iseloomustab kultuurivõime. Kultuur, mis võib tänapäeval tunduda ka lihtsalt ilutegemisena või aina paremate meetodite väljamõtlemisena, kuidas ennast toita ja katta, juurdub lahutamatult eetikas. Kultuur on eeskätt keeldude ja käskude süsteem, mille eesmärk on tagada, et inimene käituks „nagu inimene“; kõik muu ja kogu ilu tuleb pärast.

Lühidalt – inimene on esiteks loom, teiseks on ta karjaloom ja lõpuks on ta kultuurne karjaloom.

Kõik need tõsiasjad on vastastikku seotud. Kultuurinormid on sageli, sotsiaalsus aga alati programmeeritud täitma või vähemalt toetama bioloogilisi eesmärke; samas võivad nii sotsiaalsus üldse kui konkreetsed kultuurinormid bioloogiale ka mingil määral vastu hakata, seda ohjeldades ja tsiviliseerides. Esimese aspekti näiteks võib võtta vanemate eneseohverduseni küündiva hoolitsuse oma laste eest, mida me kipume kultuurinormiks pidama, kuid mis on selge bioloogilise aluspõhjaga ja selle eesmärgiks on tagada geenidele maksimaalne edasikandumisvõimalus. Tõsi, inimene on võimeline end ohverdama ka võhivõõra eest, ja selles avaldub tõsiasi, et tema bioloogiline programmeeritus on tunduvalt keerulisem kui võitlus vaid iseenda ja oma laste elu eest. Teisest küljest, vastuhakk bioloogiale. See avaldub kõigis neis reeglites, mis takistavad oma ihude ja himude hoolimatut ning metsikut rahuldamist, kuni lauakommeteni välja.

Võib seega öelda, et kultuur on inimese sotsiaalsuse spetsiifiline vorm – ehk teisisõnu, kultuur tähendab sotsiaalsust, mis on organiseeritud tõhusamini, paremini ja tulemuslikumalt kui näiteks mesilaste või huntide oma. Mistõttu inimesed ongi olnud märksa edukamad kui ükski teine liik. Mitte arvulises mõttes, aga näiteks kohanemisvõime poolest. Inimene võib elada tingimustes, millele ei paneks vastu isegi rotid, näiteks tiirelda maakera orbiidil. Kuid kõike seda suudab inimene vaid kollektiivselt. Mistahes vajaduse, eesmärgi või idee elluviimine sõltub kokkuvõttes sellest, kui palju on inimesi, kes oma jõud selle nimel ühendavad, ja kui nutikad nad on. Kollektiivis peitub jõud, nagu kõlab äraleierdatud ja mõneti mitmemõtteline loosung, kuid nii see tõesti on. Inimese sotsiaalsusel on omad varjuküljed, me teame hästi mis on massipsühhoos, kambakas või ühiskonnast väljatõukamine, kuid samas ei ole meil absoluutselt võimalik oma sotsiaalsusest vabaneda. Kus sotsiaalsus uksest välja aetakse, tuleb ta aknast sisse.

Lühidalt, mõiste „inimene“ on täiesti lahutamatu mõistest „meie“. Inimene ei saa eksisteerida, mõelda, tunda, ega ülepea „olla inimene“ ilma omamata mõistet „meie“. Aristoteles ütles, et olend, kes ei vaja ühiskonda, on inimesest kaugel all või kaugel ülal – ehk siis kas loom või jumal. Ja nii see tõesti on. Eraklik munk kõrbes tunneb vaimset osadust oma usukaaslastega; üksik merehädaline maalib jalgpallile oma verega inimese näo ja paneb talle nimeks Wilson. Peaasi, mitte olla üksi. Üksiolek on nii mõttetu olemisvorm, et see peaaegu ei olegi „olemine“.

Kui kultuur juurdub kõlbluses, siis tähendab see ühtlasi, et kultuur juurdub mõistes „meie“. Kultuur pole „meie“-mõisteta võimalik – poleks häid kombeid, poleks moodi, poleks kunstigi. Ka kõige mässumeelsem kunstiuuendus – senisele „meiele“ vastandumine – taotleb teadlikult või alateadlikult mõttekaaslust ja tunnustust, seega uue „meie“ teket. Impressionistid hoidsid kokku, Jeesuse jüngrid hoidsid kokku. Jaa, seda võib nimetada ka karjamentaliteediks. Karjamentaliteedil on ebameeldivaid külgi, kuid üldiselt on tegu nähtusega, mis on inimesest lahutamatu ja sageli on ta hoopiski lausa kaunis. Näiteks siis, kui üldlaulupeo finaalis lauldakse „Ta lendab mesipuu poole“. Mõnikord on koomiline vaadata, kuidas sotsiaalmeedias puhkeb karjamentaliteedi kirumine – ning kirujad teevad seda karjas, klassikalise kambaka kujul. Mis muidugi osutab ebameeldivale tõsiasjale, et „meiest“ on omakorda lahutamatu kasvõi mingi annus sallimatust, sest kui meie oleme meie, siis ülejäänud on tahes-tahtmata nemad, ja „nemad“ kõlab alati nigelamalt kui „meie“. Kõige paremini tõestavad seda tõika praegu muidugi need, kes täis sallimatust, nõuavad kooris sallivust. Mõnes mõttes on see skisofreeniline, samas paratamatu. Sest nagu eespool öeldud, „meie“-tunne ja kõik sellega kaasnev, kaasa arvatud sallimatus, on inimesest lahutamatu. Seda ei saa välja juurida, vaid üksnes ohjeldada.

Meiesid on loomulikult palju. Kõige esmasem on perekond – abikaasade omavaheline suhe ja suhe lastega. Edasi tulevad muud ühendused (sõpruskond, klass, laulukoor, matkaseltskond, hiidlane, saarlane, taimetoitlane jne.) Tavaelus saab inimene osa „meiesid“ ise valida. Näiteks liitudes või liitumata jättes laulukooriga või seebikeetjate huviringiga. Kuid „meiesid“ tekib ka stiihiliselt. Laevatäiest juhuslikest reisijatest on pärast pikka merereisi saanud uus „meie“, mille liikmete vahel on hakanud kujunema solidaarsussidemed. Näiteks minnakse võõras linnas „omadele“ appi. Edukalt peetud kolmepäevane pulm lõpeb sellega, et pruudi ja peigmehe sugulased on sulanud kokku pulmapereks, see tähendab – hõimlasteks.

Rahvus on üks „meiedest“. Enamik rahvaid on kujunenud sarnastes tingimustes elanud ja sarnast keelt kõnelnud hõimude liitumisel mingi ühise vaenlase või probleemi ees. Ajaloos nimetatakse seda tavaliselt ühendamiseks. Keegi ühendas Leedu, keegi Prantsusmaa, keegi Rootsi. Kahtlemata oli sel pragmaatiline tagamõte: koos oldi tugevamad, suurema üksuse liikmena oli igaühel rohkem lootust pikem elu elada ja järglased üles kasvatada. Siit lehvitab meile bioloogiline ürgpõhjus. „Meie“ on subjektiivselt võttes alati loodud kaitseks; kõik „meied“ mõtestavad enda olemasolu läbi kaitsefunktsiooni. Kui mitte teiste rahvaste, siis kasvõi looduslike olude eest, nagu hollandlased ja meri.

Ühinemine toob kaasa ühise kultuurivälja; ühinemine tähendabki suuresti just kultuuriväljade, mitte näiteks eluasemete ühendamist. Tahes-tahtmata ühtlustub keel kui peamine infokandja; vähemalt peavad murded olema vastastikku mõistetavad. Ühisesse olukorda ja inforuumi sattumine hakkab viivitamatult genereerima ühist identiteeti. Lühidalt: ühinemine loob uue „meie“.

Niisiis tsementeerib rahvuse ühine kultuuriväli. Rahvus tekib suhtlemisest ja püsib vaid läbi suhtlemise, nagu teisedki „meied“. Rahvus on kultuuripõhine mõiste, rahvuse liikmeks ei sünnita, vaid kasvatakse. Seetõttu võib eestlane olla ka mustanahaline ja selliseid eestlasi ongi. See, et rahvuse kui inimeste ühenduse algmed on ühtlasi bioloogilised, ei tähenda, nagu päritaks rahvust vere kaudu. Siin mingit vastuolu ei ole, ehkki mõni epateeriv liberaal seda mõista ei suuda, arvates, et iga viide bioloogiale tähendab nõndanimetatud „vereprintsiibi“ kummardamist. Tegelikult, nagu eespol nägime, avaldub bioloogiline aspekt lihtsalt selles, et kõik „meied“ suurendavad tahtlikult või tahtmatult oma liikmete turvalisust ja geenide edasiandmise võimalusi. Võib-olla see tundub vulgariseeriv, kuid mis saan mina parata, nii on.

 

Nüüd hakkame jõudma selleni, miks rahvus on paratamatu.

Inimene otsib eneseteostusvõimalusi. Selleks on vaja neid võimalusi pakkuvat keskkonda. See keskkond tuleb luua ja töös hoida. Kuid sellist keskkonda ei saa luua erinevatest ja omavahel kokkusobimatutest – või halvasti sobivatest – materiaalsetest ja vaimsetest detailidest. Et saa lihtsalt igast maailma otsast kokku tulla ja asuda ehitama teid ja tehaseid, looma kirjandust ja kunsti. Selleks on kõigepealt vaja mingeid üldisi ühiseid aluseid – kõige fundamentaalseid kõlbelisi arusaamu ja – proosaline küll – ühist keelt. Paabeli torni ehitusel nende nõuete vastu eksiti, ja kõik lõppes „paaabeli segaduse“ ning fiaskoga. (Vahemärkus. Ka Silicon Valley tüüpi multikultuursetes kateldes on need nõuded täidetud: hiinlane ja poolakas vestlevad inglise keeles, nad kasutavad samu sümbolisüsteeme ning nad on vaikimisi kokku leppinud isegi selles, et ühise laua taga nad koeraliha ei söö.) Niisiis: kui inimesed soovivad luua enda ümber eneseteostust ja turvalisust tagava keskkonna, siis peavad nad looma ühise kultuurivälja – see tähendab rahvuse.

Rahvuse raames, ilma teisele kultuuriväljale minemata, saab inimene pürgida ärimeheks, kirjanikuks, poliitikuks, kindraliks jne. (Eeldusel, et see rahvus pole liiga väike ja on iseseisev. Siit ka põhjus, miks kõigi rahvuste loomulik soov on omariiklus.) Jah, siin on teatud erisused, kosmonaudiks Eesti raames ei saa, tuumapommide ehitajaks ka mitte. Kuid üldiselt on rahvus kultuuriline mikrokosmos. On väga rikastav sellest aeg-ajalt väljas käia, kuid põhimõtteliselt on võimalik ära elada ja olla täiesti „kultuurne“ inimene ühtki võõrkeelt ära õppimata.

Rahvusi muidugi ei rajata nagu maanteid või klubisid. Rahvused kujunevad. Ning kui rahvus on kujunenud, sünnivad inimesed selle keskel ja kui neid sealt ära ei viida, siis kasvavad selle rahvuse liikmeks. Rahvus tähendab kultuurivälja, konkreetsemalt aga just sellist kultuurivälja, mille efektiivsus ja mitmekesisus on optimaalses vahekorras. Rahvuse kultuuriväli on piisavalt mitmekesine, et tagada võimaluste paljusus, aga mitte nii mitmekesine, et muutuda „Paabeli segaduseks“. Viimatimainitud oht kummitab Euroopat, mis pakub küll palju võimalusi, kuid kui midagi on vaja teha, siis ta seda tehtud ei saa, järelikult ei suuda ta ennast ka eriti efektiivselt kaitsta. Nagu viimased aastad on seda ka tõestanud.

Need, kes kuulutavad rahvuste kadu, näevad vaid globaliseereumisprotsessi üht poolt – kultuurinähtuste ülevõtmist, kommete, toitude, rõivaste kandumist ühest kultuurist teise. Kuid see ei tähenda veel kultuuride segunemist värvidena potis. Iga kultuur on süsteem või õieti küll arenev süsteem ehk organism, mis võtab teatud detailid ja lihvib need kõigepealt endale sobivaks, enne kui endasse lülitab.

Rahvuse kriitikute poolt jäetakse märkamata, et inimlik vajadus „meiede“ järele on ka 21. sajandil sama suur kui siis, kui inimesed veel koopas elasid. Järelikult – kus üks meie-tunne laguneb, sealt teine tugevneb ja kokkuvõttes ei kao erinevate tasandite identiteedid kuskile.

Ja kui kuskil kaob mõni rahvus – nagu seda ikka juhtub – siis ei asendu see mitte rahvusetusega ega multinatsionalismiga, vaid lihtsalt mingi teise rahvusega. Kes ei kõnele enam eesti keelt, see kõneleb mingit muud keelt, aga mitte inimkeelt „üldse“. Olla lihtsalt inimene, olemata mõne kultuuri liige, on sama võimatu kui kõnelda inimkeelt „üldse“, mis pole mingi konkreetne keel. Ja kui meil õnnestuks kõigist keeltest kokku segada üks üldinimlik keelesupp, siis võite päris kindlad olla, et peagi jaguneb see murrakuteks, murreteks ja seejärel iseseisvateks keelteks. Ülemaailmne rahvus oleks mõeldav vaid juhul, kui meie kõrvale purjetaks paar tulnukplaneeti oma tulnukatest elanikega. Jah, siis võiks alata ülemaailmse „meie“ teke, aga kas ta ka kujuneks, seda ei tea keegi.

(Märkus rahvuse väljasuremise kohta. Minu kujuteldav oponent võiks nüüd öelda: hea küll, rahvuse kadudes asendab teda teine rahvus – aga mis sellestki halba on? Võib-olla et teise rahva sisse sulamine on loomulik? Võib-olla see on nii-öelda bioloogiline vastus viletsaks jäänud sotsiaalsele ühendusele, nagu rottide lahkumine uppuvalt laevalt – et sulagem teiste sekka ja meie geenid on paremini kaitstud? Jah, seda on ajaloos korduvalt juhtunud. Kummatigi on siin üks „aga“ – üleminekuaeg tähendab perioodi, kus vanad normid enam ei maksa ja uued veel ei maksa, st kultuurilist interregnumit, mis tekitab paratamatult segadust, turvatunde kadumist, vägivalda, koguni tapatalguid. Mis omakorda seaks ohtu nii keskkonna kui meie geneetilise edasikestmise kasvõi mingi teise kultuuri liikmetena. Mistõttu tuleb sellist stsenaariumi iga hinna eest vältida. Ka emotsionaalset aspekti ei saa alahinnata.)

Niisiis, konkreetse rahvuse väljasuremine on ohtlik fenomen, mida tuleb ka päriselt ette. Rahvuste kui selliste väljasuremine on aga isegi teoreetiliselt võimatu, ja rahvuste vastu sõdimine on seetõttu silmatorkavalt mõttetu tegevus. Sama mõttetu kui sõda mistahes inimliku nähtuse, olgu see siis armastus, kurbus, kadedus või altruism vastu. Rahvustunne on absoluutselt ja täielikult loomulik tunne. Kõiki nimetatud tudneid tuleb talitseda, kuid ühtki neist ei saa välja juurida.

 

Lõpetuseks. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ega rahvuseta. Võib-olla aeg toob meieni mingeid uusi meie-vorme – aga võib-olla ka vanade taasleidmist – kuid igal juhul peab olema miski, mis täidaks neid funktsioone, mida praegu täidab rahvus. Bioloogilisi, sotsiaalseid, emotsionaalseid. Luues kultuurivälja, mis tagab meile eneseteostusvõimalused. Mis kokkuvõttes annab meile võimaluse olla inimene. Sestap siis lõpetagem sellega, millest jutt algas: rahvusel ei ole alternatiivi, rahvus on paratamatus.

Kahjuks ei tähenda see, et eesti rahavas/rahvus oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb teda pidevalt taasluua nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.