Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Narva vanalinn – teeme ära!
Narva vanalinna ülesehitamine ei ole utoopia, see on võimalik – ja see on kättevõtmise asi.
Unistus imeilusast barokklinnast kummitab paljusid, kes endisaegset Narvat veel ise või siis piltide vahendusel mäletavad, ning kes nooremaist on kordki näinud Fjodor Šantsõni kuulsat maketti, neid jääb nähtu kummitama nagu kaunis miraaž.
Kahjuks kaasneb sellega enamasti arvamus, et unistus see vaid ongi. Hävinud linnad ei tule tagasi ja uut elu ei looda tundlemise, vaid kalkulatsioonide, raua ning betooniga.
Õnneks on see arvamus suuresti ekslik ja tunded ei ole kalkulatsioonidega tingimata vastuolus. Idee Narva vanalinna ülesehitamisest ei ole puht-emotsionaalne, eluvõõras ega utopistlik. Võiks öelda, et Narva taastamise kõige suuremaks takistuseks ongi seesinane eksiarvamus ja kui sellest üle saada, on pool võitu juba käes.
Vaadelgem asjaolusid. 80 000 elanikuga tekstiililinna ettenähtavas tulevikus tagasi ei tule. Kuid Narva asukoht on endiselt paljutõotav. Suure maismaatee ja suure veetee ristumiskoht, ida poolt tulijale esimene Euroopa linn (nagu see on olnud sajandeid), Euroopa Liidu värav. Majanduslik loogika ütleb: Narva tulevik peitub turismis. Kui tuhandetest iga päev läbi vuravatest turistidest püüda üheks ööks kinni, st meelitada ööbima kasvõi paarkümmend protsenti, siis tähendab see juba (kümneid) miljoneid eurosid aastas.
Millega turist kinni püüda? Igavate paneelelamutega küll mitte. Turisti võib püüda põnevate spaade, muuseumide, kasiinode, hotellide ja söögikohtadega Kreenholmil. Ja vanalinnaga, mis kõrgub Narva silla kohal ja meelitab rändureid juba piiril. Et vanalinn ei ole päris autentne, vaid taastatud, häirib üksnes pedante. Ülejäänud naudivad vanalinna kõveraid tänavaid, nurgakohvikuid, poekesi ja hotelle sama probleemitult kui arvukates teistes taastatud linnades (nt Gdanskis).
Kuid vanalinna vajavad enamgi narvakad ise. Linnale tekiks hädavajalik süda, mida praegu peaaegu ei ole. Inimlikul ja inimväärsel keskkonnal on lisaks ka distsiplineeriv, heas mõttes kasvatav mõju. Iseäranis juhul, kui see keskkond on rajatud (suuresti) oma kätega. Mis tähendab narvalaste jaoks tööd ja palka.
Loomulikult küsitakse: aga mis saab vanalinna alal seisvatest hruštšovkadest? Ja kust tuleb raha? Vastused ei ole väga keerulised. Hruštšovkad tuleb lammutada (see on majanduslikult nagunii kõige otstarbekam), aga veel enne seda tuleb rajada otse vanalinna kõrvale või ka osalt selle sisse (põhjaosas oli vanalinn hõredam) uued, linnalikud elukvartalid. Mitte sinna-tänna pillutud hooneklotsid, vaid korralikult täisehitatud kvartalid, mis kõlbaksid külgnema taastatud vanalinnaga. Kõige selle korraldamiseks on ilmselt tarvis vastu võtta eraldi seadus, aga selle jaoks on meil olemas kõrgepalgaline Riigikogu oma ametnikega. Niisiis ehitatakse välja uued elamispinnad ja aidatakse inimestel ümber kolida. Sedamööda, kuidas hruštšovkad tühjenevad, need lammutatakse ja lüüakse labidad maasse. Vanad vundamendid kaevatakse välja, hinnatakse nende olukorda ja asutakse hooneid üles ehitama. Kui siiani on pannud oma rahad mängu riik, siis ülesehitamine peaks olema võimalik juba eraraha ja mitmesuguste muude toetuste abil. Üles ehitatud hoone jääb selle omanduseks, kes ehituse kinni maksis. Projekti tuleks teadvustada kogu Euroopale kui ühist asja.
Kui kõnelda Eesti riigi panusest, siis vanalinna alal praegu elavatele inimestele uue elamispinna rajamine, olemasolevate kortermajade lammutamine ja arheoloogilised tööd (pluss muidugi kogu projekti planeerimine, hoonete projekteerimine jne) võiks helde arvestuse kohaselt maksta 300 miljonit eurot. Kui jagada see 15 aasta peale, teeb see 20 miljonit aastas. Suur, kuid mitte ulmeline summa.
Juba paralleelselt võib alata ehitustegevus. Selle jaoks määratakse ära, millised hooned tuleb taastada võimalikult originaalilähedaselt, millised peamiselt välisilme poolest ja milliste puhul võib piirduda vaid vanade mahtude ning asukohaga. Kui küsida, mis saab Narva kolledži hoonest, siis las see oodata, kuni kõik muu on valmis. Siis on näha, kas või mida.
Kõik see on tehtav ja Euroopas korduvalt ka tehtud. Väited, et vanalinna ülesehitamine pole võimalik või et endine atmosfäär ei taastu, ei vasta lihtsalt tõele. Pealegi ei ole tarvis tehagi nägu, nagu oleks tegemist 17. sajandi linnaga. Me võime seda nimetada ka 17. sajandi eeskujul ehitatud uueks linnaks. Uhke, ilus, inimlik, hubane ja ligimeelitav oleks ta sellegipoolest.
Kas Narva on Eesti linn või ei ole? Kui jah, siis kohelgem teda vastavalt.
Ilmunud Postimehes 26. veebruaril 2020
Intelligentne rahvuslus on võimalik
Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida tundma teisi kultuure, olla avatud, tunda huvi, võtta midagi meelepärast üle.
Sallimatuse paradoks – sallimatust ei tohi sallida. Nii kinnitas Jaan Kaplinski Karl Popperi tuules juba ammu ja sama oleme kuulnud viimastel aastatel paljude suust, kes nõuavad sooneutraalsust, homoabielusid ja multikultuursust. Märkus tehakse nende aadressil, kes nimetatud eesmärke sel või teisel moel, sel või teisel määral vastustavad.
Kuid juba ammu on immigratsiooni ja kultuurikonflikte jälgivad inimesed juhtinud tähelepanu sellele, et kui nõnda, siis tuleks nimetatud printsiipi rakendada esiteks ka sisserändajate ja teiseks agressiivsete tolerantsusnõudlejate endi suhtes. Viimati kirjutas sellest lihtsalt, kuid elegantselt Mihkel Mutt («Sallimatust ei tohi sallida», PM 27.09.2017). Kusjuures Muti sõnastuses aimus tubli annus irooniat. Sallimatus sallimatuse vastu on ju tegelikult paradoks, mis annab justkui võrdse malaka mõlemale poolele, ja tulemuseks on tüli stiilis «ise oled loll».
Tõepoolest, me võimegi jääda lõputult vaidlema, kelle sallimatus sallimatuse vastu on õige ja kelle oma vale. Nõiaringist pääsemiseks on vaid üks täiesti tervemõistuslik ja laialt praktiseeritud (ning tolerantsusideoloogide poolt põlatud) võimalus: tunnistada, et sallimatus kui selline on loomulik tunne. Nagu ka kadedus, viha või solvumine. Ükskõik, kas see kellelegi meeldib, kuid neid tundeid ei saa «välja juurida», vähemalt mitte ühiskonnast tervikuna. Küsimus saab olla vaid nende talitsemises ja vaoshoidmises, mida suudab (mingil määral) tagada vaid seesama ühiskond oma kõlblusreeglitega.
Kui mööname, et sallimatus on inimlik, kuid vaoshoidmist vajav tunne, asetub kõik paika. Me võime rahumeeli olla sallimatud näiteks pedofiilide, huligaanide ja terroristide suhtes ega pea selle väljavabandamiseks mingit pseudofilosoofilist udu ajama. Me võime olla sallimatud nende vastu, kes nõuavad õigust elada meie õuel, kuid oma koodeksi järgi ja varsti hakkavad selle koodeksi järgimist nõudma ka meilt. Sellises olukorras on praegu Euroopa ja sellest kirjutab ka Mutt. Sallimatus tulijate vastu ei pea olema fanaatiline, vägivaldne – kuid ta peab olemas olema, kui me soovime säilitada oma paljukiidetud (kristlikke) väärtusi. Ilma milleta me tegelikult elada ei oska.
Miks uhke ja hää?
Samamoodi asetub paika selline sütitav teema nagu rahvustunded. Sallimatust, eriti «paha» sallimatust seostatakse sageli natsionalismiga. Sel sõnal on lausa kuri kõla, ehkki ta ei tähenda muud kui rahvuslust. Et sedagi sõna vältida, kasutatakse mõnikord terminit «patriotism» («isamaalisus»). Tegelikult on siin heal lapsel lihtsalt mitu nime. Rahvustunne on üks meie paljudest loomulikest meie-tunnetest ehk identiteetidest. See tunne ei ole iseenesest hea ega halb, kiidu- ega laiduväärt, kõik sõltub tema läbielamise viisist. Rahvuslust võiks seega määratleda teadvustatud rahvustundena.
Paraku eksisteerib mõttekramp, et rahvuslus on peaaegu haigus ja tähendab oma rahva jumaldamist, tema vigade mittenägemist ning ühtlasi vaenu teiste rahvaste vastu.
Tõtt on siin niipalju, et rahvuslane võib tõesti olla natsi kombel, pidades oma rahvast ülimaks ja põlates-hävitades teisi. Aga miks arvata, et see on ainus viis oma rahvast armastada? Lugege näiteks Tšehhovit. Tšehhov näitab halastamatult kogu vene elu viletsust – ja ometi ta armastab venelast. Armastab venelast – aga ei vihka sellepärast veel sakslast ega prantslast.
Või näide Eestist. Tean veendunult rahvuslikku eesti perekonda, kelle juures võib juhtuda, et jõuluõhtul loetakse jõuluvanale Puškinit, kusjuures vene keeles. Neid inimesi ei häiriks, kui üldlaulupeol kõlaks mõni ilus vene laul, näiteks «Tasa heliseb kelluke väljal». Loomulikult originaalkeeles. Küll aga häirib, kui keegi sellise laulu kavva võtmise oma ideoloogilispoliitilisse agendasse raiub ja selle seljas ratsutama hakkab. Sel juhul – ei. Kas oma abikaasa armastamine tähendab automaatselt viha teiste naiste/meeste vastu? Kas oma laste armastamine tähendab vaenu teiste laste vastu? Ei. Armastada saab ka vihkamata.
Juurdleval vaimul võib sellegipoolest tekkida küsimus, miks üldse armastada. Miks on eestlane olla väidetavalt «uhke ja hää», parem kui näiteks lätlane või venelane? Vastus: polegi. Täpsemalt – kõik sõltub vaatepunktist. Kõrgemalt vaadates ei olegi üks teisest parem ega halvem. Kuid hoolimata mõne ajaloolase ponnistustest ei vaata me maailma kotkana pilvepiirilt, vaid tegutseme maises sfääris. Ja iga lihtsureliku jaoks on see rahvas parem, kelle seas ta on üles kasvanud. See on kultuur, mille kaudu me oleme maailma tundma ning mõtestama õppinud. Võib ka öelda, et see on kultuur, mille kaudu me oleme inimeseks saanud. See kultuur on «oma», selle kaudu mõistame ka iseennast.
Loomulik võõristus
Nagu näeme, leidub mõisteid, nagu armastus, mis ei tingi automaatselt vastandit. Kuid on ka mõisteid, mis käivad paaris. «Oma» kuulub nende hulka. Kui miski on oma, siis peab miski olema võõras. Väga paljudes keeltes tähendab «võõras» ühtlasi veidrat, vastuvõtmatut.
Kas «omade» eestlaste kõrval kõiki teisi (erineval määral) «võõraks» pidada on õigustatud? Kas saaks ka ilma? Kas see on tunne, mida peaks igal juhul häbenema ja millega võitlema? Tegelikult mitte. Iga võõristus ei tähenda esiteks veel vaenu, teiseks on tegu täiesti loomuliku tundega, millega iga «meie», kaasa arvatud rahvus, ennast kaitseb. Sellest on ammu kirjutanud Claude Lévi-Strauss, sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud Tiit Kärner. Kui eestlane ei taha elada nagu itaallane, siis ei tähenda see, et ta itaallase eluviisi vihkaks. Täpselt nii nagu inimene, kes ei armasta kapsarulle, ei pea neid tingimata vihkama – välja arvatud siis, kui neid talle vägisi suhu topitakse.
Samas ei saa öelda, et võõraste suhtes jäädaks täiesti neutraalseks ka siis, kui keegi kellelegi midagi suhu ega mujale – näiteks ajusse – ei topi. Kõigis kultuurides võõraid väikestviisi tögatakse. Räägitakse vastastikku anekdoote. Ärge arvake, et eestlased siin millegi eriti inetuga silma paistaksid. Palun väga, hollandi anekdoot: «Mis juhtub, kui kaks Amsterdami kõige lollimat meest emigreeruvad Belgiasse? Vastus: mõlema maa keskmine IQ tõuseb.»
Tögatakse üldse teistsuguseid. Näiteks räägitakse düstroofiku-anekdoote. Kuid sellele on ka (kristlik) vastukaal: «narri meest, aga mitte mehe mütsi». Nende kahe vahel balansseerides ühiskond toimibki. Ühiskond, kus puudega inimest avalikult mõnitatakse, oleks kohutav. Kuid ühiskond, kus iga düstroofiku-anekdoodi rääkija töölt vallandataks ja põlu alla pandaks, oleks samuti kohutav. Katse keelata inimestel ennast teistega võrdlemast oleks absurdne. Nii nagu sallimatust, nii ei saa ka võõristust ära keelata ega vande alla panna, kuid mõlemaga tuleb osata mõõdukas olla.
Nii lihtne see ongi
Rahvuslust, mis küll armastab oma ja võõristab võõrast, kuid oskab mõlema suhtes säilitada kriitikameele, nimetan ma intelligentseks rahvusluseks. Kriitikameel ja mõõdukus on jõukohane eeskätt intelligentsetele inimestele, sellal kui vähem intelligentsed kalduvad äärmustesse. Intelligentne rahvuslus annab inimesele identiteedi ja kodukultuuri, ohustamata ja alavääristamata kedagi teist. Intelligentne rahvuslus defineerib rahvust eeskätt lapseeas omandatud kogemuste, kommete, hoiakute – laias mõttes kultuuri kaudu, mitte geenide põhjal. Sellisele rahvuslasele on kõik teed valla, et õppida teisi keeli, teisi kultuure, toite, rõivaid. Olla avatud, tunda huvi. Võtta midagi meelepärast üle. Mõtiskleda teistsuguste normide ja reeglite üle.
Kuid intelligentsus on imelik fenomen. Ühest küljest on ammu teada, et see jaguneb karjuvalt ebaõiglaselt, kuid samas leidub küsimusi, milles intelligentsust ilmutab enamus, mitte vähemus. Võimalik, et rahvuslus on just selline, vähemalt eestlaste puhul, kes pole kunagi pogromme korraldanud. Kui võõraid massiliselt sisse ei veeta, kui rahvast ei provotseerida, rassistideks ega vassistideks ei näägutata, siis me olemegi enamikus täiesti intelligentsed rahvuslased. Kui.
Ilmunud Postimehes 6. oktoobril 2017
