Kolmkümmend aastat tagasi mõlgutas üks tark mees nimega Kishore Mahbubani, Singapuri diplomaat ja ajaloolane mõtteid, millega pidanuks tutvuma iga viimane kui Lääne poliitik ning arvamusliider. Need mõtted ilmusid ajakirjas The National Interest (Summer, 1992) pealkirja all The West and the Rest. Minul oli õnn või õnnetus olla üks lugejaist, kusjuures veel selline, kes Mahbubani sõnumist aru sai ja selle meelde jättis. Järgnevad 30 aastat möödusid jõuetus piinlemises, vaadates pealt, kuidas läänemaailm teeb kõike täpselt vastupidi, marssides kinnisilmi kuristiku suunas.
Allpool toodud jupike on kirjutise algusest (lk. 3-4), jämedas kirjas esiletõstmised minult. Eks lugege ja veenduge ise. Kordan: see on kirjutatud kohe NSV Liidu lagunemise järel, sellal kui Lääs alles kärarikkalt “ajaloo lõppu” tähistas. Muide, Mahbubani polnud ainus ega ka esimene. Margaret Thatcher hoiatas massiimmigratsiooni eest juba 40 (!) aasta eest. Kuid keda huvitavad Kassandrad – hoiatajad, kellel oli õigus, kuid keda keegi ei kuulanud? On avaldatud arvamust, et sisserännu tahtlik intensiivistamine ongi olnud vasakpoolsete kättemaks – et mitte öelda kius – Thatcherile, ühtlasi garantii, et kui täna kerkiks esile uus Thatcher, siis ta enam valimisi ei võidaks. Valijaskond pole enam see.
Nojah, aga nüüd see jupike Kishore Mahbubanilt.
Järgnevas essees näitan, et „rahulikult ja kindlalt edasi“-strateegiaga läänemaailm kaugele ei jõua; et ehkki Läänt ei pruugi ähvardada vahetu sõjaline oht, kerkivad ta ette teistsugused, samas tõsised ja aina suurenevad ohud; et hoolimata külma sõja lõppemisest ei või Lääs endale lubada seljapööramist kolmandale maailmale; et aina kitsamaks ja ülerahvastatumaks muutuvas maailmas, kus Lääne elanikkonna osakaal pidevalt kahaneb, on tarvis uut ja kõikehaaravat strateegiat; ning et agressiivseid katseid eksportida Lääne väärtusi mitte-Lääne maadesse selliseks strateegiaks pidada ei saa, tulemuseks on hoopis niigi aina süvenevate probleemide tagantkütmine.
Mõistliku strateegia väljatöötamist, mis kujunenud olukorras on niigi keeruline, muudavad veelgi raskemaks külma sõja ajal sissejuurdunud harjumused. Valitseb tõsine oht, et probleemid tuvastatakse ja sõnastatakse valesti ning Lääne strateegilised kompassid seatakse seetõttu valesse suunda. Minu taustaga inimesele meenutab see oht kuulsaid Briti kahureid Singapuris 1941. aasta detsembris. Selle väidetavasti vallutamatu kindluse kahuritorud olid suunatud merele, kuid jaapanlased tulid jalgratastel ja jalgsi vaikselt maa poolt ning vallutasid saare [1942. aasta veebruaris] rabava kergusega. See analoogia on iseäranis asjakohane seetõttu, et üks kõige rängemaid ohte, mis läänemaailma uuel ajastul ähvardab, saabub samuti jalgratastel ja jalgsi, või millegi samalaadsega: jutt on ohust, mida kujutab endast kolmandast maailmast lähtuv massiimmigratsioon. Lääne kõrgeltarenenud sõjatehnika on nende pealetungivate armeede ees jõuetu, sest need saabuvad vaeste ja kaitsetute inimeste ning perekondade näol, liikudes ilma komandöride ja marsikäskudeta ning imbudes läbi auklike piiride.