Kauaoodatud „Eesti ajalugu I“ on kahtlemata tähelepanuväärne teos ja selle ilmumine rõõmustav sündmus. Just arheoloogia vallas on meie teadmised võrreldes Kruusi-aegsetega ilmselt kõige mahukamalt täienenud, nii et uut üldkäsitlust oli hädasti vaja. Sest ka „Eesti esiaja“ ilmumisest on hulk aega möödas, vahepeal on palju kaevatud ja analüüsitud ning samuti on määratuid edusamme teinud geeniuuringud.
Muu kõrval esitabki EA I lõpuks ometi koondpildi Eesti rahvastiku etnogeneesist, mis saadab jäädavalt minevikku meie omamüüdi soomeugrilikest kammkeraamikutest ja sellele toetuva arusaama viietuhande aastasest paiksusest. Selgub, et meie genoomikokteili viimased olulised komponendid lisandusid „kõigest“ kaks ja pool kuni kolm tuhat aastat tagasi ning sestpeale on siin valdav ka läänemeresoome keel. Etnogeneesi puudutavad osad asuvad EA I eri alapeatükkides, nii et jääme ootama sellekohast kokkuvõtvat artiklit, mis kuuldavasti on tulemas. Siis võib asuda ka õpikuid kohendama.
Igast mahukast teosest võib muidugi leida detaile, mis panevad kulmu kergitama. Näiteks miks arvavad autorid (lk. 318), et viikingiajal ei olnud Eestis maanteid? Kuidas inimesed siis liikusid, ega ometi üksnes talviti? Või ainult mööda jõgesid? Ilmselt on tegu ebaõnnestunud sõnastusega. Maanteed on sama vanad kui asustus, kui mitte vanemad, kindlasti olid nad olemas nii kivi- kui pronksiajal, rääkimata viikingiajast.
Ent käesolev kirjutis ei ole mõeldud siiski arvustuseks, vaid pigem kommentaariks ja edasiarenduseks ühele EA I võrsunud küsimusele. See puudutab valdkonda, mis on siinkirjutajale juba aastakümneid põnevust pakkunud, nimelt Eesti ühiskond vahetult enne muistset vabadusvõitlust ja selle ajal. Kui arenenud või kui mahajäänud see oli? Eesti ajaloolased on selle üle aastakümneid vaielnud ja vaidlevad tänagi. Kui suur oli ülikute võim? Kas neil olid sõjameestest kaaskonnad? Kas makse koguti? Mis nendega tehti?
EA I autorid pööravad võimuküsimusele palju tähelepanu, sest detektiividena peavad nad arheoloogilisi leide interpreteerima, selleks on aga vaja (oletamisi) mõista vastavat ühiskonda, mille üheks oluliseks komponendiks või koguni selgrooks on alati võimusuhted. Pole kahtlust, et ühiskonnas toimivate tõmbe- ja tõukejõudude ning individuaalsete motivaatorite seas on võim – selle taotlemine, kasutamine, eksponeerimine, kaitsmine jpm – üks olulisemaid.
EA I autorite üldise hoiaku võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks väidetakse korduvalt, et Eesti ühiskonnas olid väga olulisel kohal sugulussidemed (st valitseva kihi moodustasid teatavad tähtsamad ja jõukamad perekonnad), teiseks on mitmel puhul juttu maksude kogumisest vanema(te) heaks. Niisiis – Eestis oli kujunenud või kujunemas pärilik kõrgem seisus, kellel oli liht-talupoegade üle teatav sunnivõim. Seega oleks tegu feodaalsuhete mingi varase ja väga leebe vormiga. Vanemavõimu kehastuseks olid tähtsamad linnused, millele alluvatest „võimupiirkondadest“ kõnelevad autorid korduvalt. Selles kajab vastu Kristjan Oadi teooria, mille järgi kunagine kihelkondlik jaotus andis muinasaja lõpul maad uuele, linnustel ja nende piirkondadel põhinevale jaotusele. Nt lk 378 loeme: „Reaalsetes võimusuhetes ei ole sellisel juhul esmase tähtsusega enam mitte kuuluvus mingisse maakonda kui ajaloolisse, ühtsete asustuslooliste juurtega identiteedialasse, vaid konkreetse linnuse võimupiirkonda.“
Mis puutub perekondadesse, siis nende tähtsuse rõhutamine tekitab nõutust. Meil pole perekonna võimust peaaegu et muud tõendit kui üksainus märkus Läti Henriku kroonikas, mille kohaselt langenud Lembitu asemel sõlmis uue lepingu sakslastega tema vend Unnepewe. Küll aga võiks Henriku ülejäänud kroonika, muude kirjalike teadete ja ka folklooriainese põhjal oletada hoopis vastupidist: sugulussidemed ei olnud Eesti muinasühiskonna juhtimisel nii olulised kui mõnelgi pool mujal. Näiteks pole meil mingeid jälgi klannidest. Väide, et need olid, aga võõrvallutus pühkis nad minema, on mõjuva tõestuseta oletus. Ka maakonnapiiride hägustumine ja uudse jaotuse teke on kõigest hüpotees, pealegi nõrgapoolne. Läti Henrik peab korduvalt oluliseks märkida, et ristisõdijate vägi või preestrid ületasid piiri ja jõudsid sellesse või teise maakonda. Mitte linnuse võimupiirkonda. Ka Taani hindamisraamat ei tunne mingeid linnusepiirkondi, vaid selgelt ja üheselt maakondi, mis jagunevad (muinas)kihelkondadeks. Ükski ratsionaalne vallutaja ei hakkaks taastama kadumisel olevat haldusjaotust, vaid võtaks üle olemasoleva, vähemalt oma võimu avaetapil.
Kuid tagasi võimuküsimuse juurde. EA I lugedes tekib tunne, et võim ja eliit on autoreil kuidagi eriti hinge peal. Võib-olla rohkemgi kui vaja, ja seetõttu jääb mulje, nagu oleks tegemist enam-vähem kogu sotsiaalset tegelikkust võimuküsimusele taandava moefilosoofia mõjuga. Aga võib-olla teen ma autoreile liiga.
Igatahes torkab silma, et hüpoteetiliste linnusepiirkondade, aga ka hüpoteetiliste muinasvakuste puhul kõneldakse EA I-s järjekindlalt üksnes maksudest (linnuse või linnuseisanda kasuks), unustades võimaluse, et muinasaja lõpu talud võisid peale maksude – või ka nende asemel – olla koormatud mingite muude kohustuste, näiteks kohustuslike tööpäevadega. See on täiesti mõeldav ja tõtt-öelda on muistset ühiskonda ilma töökoormiseta raske ettegi kujutada. Veider oleks oletada, et linnuse või soosilla ehituseks toodi kuskilt palgatöölisi või siis pandi inimesed tööle relva ähvardusel.
Siit hargneb mõte – vaevalt küll uus – , et linnused ei pruukinud sugugi olla üksnes või eelkõige võimukeskused. Paljud võisid seda olla, aga kõik ei pruukinud. Nad võisid olla ka kogukonna ühisomand ja kogukonna ühise töö vili. Omamoodi muistne ühistu, eesmärgiks mitte üliku(pere) võimu tagamine, vaid kogukonna vara kaitse. Kes konkreetselt moodustasid kogukonna ja milline osa oli siin muinasvakustel, jääb lahtiseks. Linnuses võidi isegi statsionaarselt hoida mingit osa oma varast ja nii osutuks linnus kindlustatud (ühis)aidaks, kus igal talul oli omaette panipaik. Et seal varandusi hoiti, on välja loetav mitmest Henriku kroonika episoodist, kus sissepiiratud linnus ennast mõjuva hõbedakogusega vabaks ostis. EA I märgitakse, et hilisrauaaegse leiuainese hulgas esineb senisest arvukamalt võtmeid ja lukke (lk. 395). See ei tõesta midagi, kuid sobib eelnevaga hästi.
On ilmselge, et sellise töömahuka ehitise nagu linnuse rajamisel ühise töö korras tuli talude kaupa ära määrata töökohustus ja ka jälgida selle täitmist. Seda ei pidanud tegema linnusevanem, relvastatud kaaskond selja taga, vaid kõik võis toimuda maaomanike-talupidajate kokkuleppe korras; kokkuleppe jälgijaks ja arvepidajaks määrati endi hulgast keegi autoriteetne isik. Midagi hilisema külakupja taolist, ainult et muinasajal ei olnud tal mõisahärrat või -valitsejat, kelle ees aru anda, vaid ta oli ise ülem, kuid siiski mitte isand. Võib-olla muinasaja lõpu ühiskond ei olnud ikkagi nii diferentseeritud ja vanemad nii võimukad, nagu EA I laseb välja paista. Sellega haakub lk. 419 esitatud tõdemus, et Eestis puuduvad teistest tugevasti eristuvad ülikumatused. Puuduvad tõesti.
Kuningahaudade puudumine muidugi ei tõesta, et Eestis poleks ülikuid olnud. Teame neid ju nimepidigi ja Tabelinuse kohta ütleb kroonik üsna selgelt, et Pudiviru oli tema kihelkond. Seega midagi enamat kui külakubjas. Võis olla ka relvastatud kaaskondi. Olen teisal märkinud, et nende kaugeks kajastuseks võib olla üks element ülemöödunud sajandini vastu pidanud pulmarongist, nimelt ratsanikest peiupoisid, mõõgad käes. Aga kas selline seltskond muinasaja lõpul meenutas Vene vürsti koos družiinaga või pigem omakandi kaitseliitlaste salka, on iseküsimus. Lühidalt – Eesti muinasühiskond võis olla ühest küljest küll suhteliselt egalitaarne (mis viib mõtted teatavale mahajäämusele), kuid seejuures päris korralikult administreeritud (mis jällegi mahajäämusest ei kõnele).
Ja veel üks huvitav asjaolu. Ühine töö ja selle arvestamine viivad meid selliste hästituntud mõistete juurde nagu tegu, teotöö ja teopäev. Mingil põhjusel on (vaikimisi) juurdunud arvamus, et tegemist on hilise nähtusega, mis sai alguse alles Eesti vallutamise järel ja mis kulmineerus 19. sajandil. Ent miks ei võiks teokohustus pärineda juba muinasajast, mis sest, et põlluharijad siis veel kellegi orjad ei olnud? Oli talude suurusele vastav kohustuste süsteem, mille vastsed läänimehed üle võtsid – esialgu ehk kõrvalise sissetulekuallikana, mille tähtsus aga aja jooksul tõusis, kuni muutus rahvusvahelise kaubanduskonjunktuuri mõjul valdavaks.
Kui eelöeldu peaks tõele vastama, siis tuleks üleminekut muinasajast keskaega vähemalt olmetasandil pidada ehk veelgi sujuvamaks kui seni arvatud. Kurjakuulutavaks muutus olukord alles siis, kui läänimehed hakkasid isiklikke mõisaid rajama ja selleks talumaid mõisastama. Mis omakorda annaks tuge seisukohale, et muinasaja lõplik lõpp saabus alles Jüriöö ülestõusuga. Mis muuseas pani aluse ka sajanditepikkusele vastastikusele vihale, umbusule ja segregatsioonile. Kuid see on juba omaette teema. Igatahes tasub 13.-14. sajandi ajalooallikaid näha ka võimalike allikatena muinasaja lõpu elukorralduse kohta.
Pilt: Väike-Maarja muuseumist, visioon Äntu Punamäel asunud linnusest
Ilmunud Postimehes 24. juulil 2021
