Paljud on kindlasti juba märganud, aga paljud ehk veel mitte, et midagi on toimumas Eest keele- ja kodakondsuspoliitikaga. Ehk keerutamata välja öeldes – vene keel on asunud pealetungile. President väidab, et anda valitsusele õigus kehtestada eesti keele oskuse nõuded muuhulgas Riigikogu ja kohalike volikogude liikmete jaoks oleks võimude lahususe põhimõtte rikkumine. Teiseks väidab president, et nõuda taksojuhilt või juuksurilt eesti keele oskust oleks, ütleme, inetu.
Või nii. Vähe sellest. Valitsus, mis kunagi vandus, et kodakondsuspoliitika põhimõtteid ei muudeta, on esitanud Riigikogule eelnõu, millega taotletakse ei midagi muud kui senise kodakondsuspoliitika hülgamist. Seegi eelnõu fokuseerub keelele. Praegu kehtiva seaduse järgi saavad Eestis sündinud mittekodanikest noored Eesti kodakondsuse imelihtsalt – nad peavad andma vaid keeleeksami (eesti kooli lõpetanul jääb seegi ära) ja tundma põhiseadust, kuid kellelegi on isegi see vähene liiga koormav. Uue eelnõu tuum seisneb selles, et kodanikuks võiks saada lapsena, ilma keelt oskamata ja põhiseadust tundmata. Selle asemel, et kanda hoolt oma lapse riigikeele oskuse eest, tema vanemad lihtsalt võtavad lapsele kodakondsuse. Loogiline on, et mõne aasta pärast esitataks siis uus seaduseparandus, millega needsamad lapsed võtavad kodakondsuse oma vanemaile. Ja laste lapsed saavad kodanikuks sünniga. Rõhuv enamus neid uusi kodanikke on umbkeelsed venelased.
Kui aga ühel ilusal päeval oleme sealmaal, et Eesti Vabariigi kodanikest moodustavad näiteks veerandi või kolmandiku inimesed, kelle emakeeleks on vene keel, siis pole ühtki inimlikku ega jumalikku põhjust, miks ei peaks nende keel olema Eesti teiseks riigikeeleks.
Seepärast väidangi, et niisugused meetmed on suunatud teise riigikeele kehtestamisele ja on väga hea, et Sergei Ivanov selle ka otse välja ütles. Muidu süüdistaksid need, kes iseendale ja teistele valetada armastavad, mind paanitsemises ja olukorra üledramatiseerimises. Teine riigikeel on meie vene poliitikute trakteeringus hoopis midagi muud kui näiteks rootsi keel Soomes. Seal oskavad kõik mõlemat keelt ja selliseks kakskeelsuseks on Eestis võimelised just eestlased (enam-vähem), kuid mitte venelased ega oma rahvuse kaotanud “nõukogude inimesed”. Ei, teine riigikeel, mida praegu nõutakse, tähendaks seda, et meie “venekeelsed” oma rõhuvas enamuses ei õpi eesti keelt mitte kunagi selgeks, ja need, kes oskavad, ei kasuta seda enam. Integreerumise asemel käivitub eraldumine ja vastasseis. Eesti keel surutakse samm-sammult välja tervetest eluvaldkondadest ja aina uutelt territooriumidelt ning kõik see võib viia kodusõjani – esmalt ülekantud tähenduses, siis võib-olla ka sõna otseses mõttes.
Jutt sellest, kuidas mudilasena kodakondsuse saanud venekeelsetest peredest lapsed justnagu imeväel Eesti Vabariigile lojaalseiks kasvavad, on ahastamapanevalt naiivne. Lapsi ei kasvata kodakondsus, vaid vanemad ja kool. Praegu käib aga jutt nimelt vanemaist, kes eesti keelt ei oska, ei taha osata ega pea seda vajalikuks oma lapsele. Vastasel korral poleks mõtet vaeva näha keeleeksami väljapukseerimisega. Ja kui muukeelses ja -meelses keskkonnas üles kasvanud noor ka muutub lojaalseks Eesti Vabariigile kui iseseisvale territoriaalsele üksusele, siis on lausa rumal oodata, et ta on vankumatult lojaalne selle riigi ideele – olla eelkõige eesti riik, tagada eestlastele õigus jääda kestma täisväärtusliku, kutuurivõimelise ja vaba rahvana. Kui võõramaalasel midagi eelöeldu vastu ei ole, siis see teda ka eriti ei huvita, mis on loomulik. Muidugi võib ette tulla erandeid, sest kõike tuleb elus ette. Neil erandeil pole aga midagi eesti keele eksami vastu, sellepärast nad erandid ongi.
Rõhutagem – kodakondsusseaduse muutmine oleks vastutulek just neile, kes (või õieti kelle vanemad) teadlikult ja tahtlikult põlastavad eesti keele oskust. Sellisest keskkonnast võrsuvad potentsiaalsed kodanikud on jõuks, mis kunagi hakkab nõudma, et Eesti pöörduks tagasi emakese Venemaa rüppe. Öeldagu mis tahes, aga veri on paksem kui vesi – selle kohta toob ajalugu sadu näiteid – ja poliitikute kohus on selle tõsiasja kallal mitte näägutada, vaid sellega arvestada.
Kuid kõik see juhtub alles kunagi kümne-kahekümne-kolmekümne aasta pärast. Sinnamaani saame Max van der Stoelilt pai ja Moskva annab meile võib-olla tagasi presidendi ametiketi. Võib-olla võetakse maha topelttollid ja eesti rahvas pääseb taas päikesepaistelistele Sarmaatia lagendikele. Raha tuleb lahinal. Selle raha eest ehitame oma laste ja lastelaste jaoks uhked lossid, kuhu nad võivad peita oma hingevalu selle pisiasja üle, et me müüsime läätseleeme eest maha nende isamaa.
See on üks võimalik arengutee. Tunnistan ausalt, mina seda ei toeta. Otse vastupidi, arvan, et oleks aeg ärgata magusast pettekujutlusest, et kuna meil on nüüd oma riik, siis ongi kõik asjad korras ja eesti rahva tulevik kindel. Tundub pigem, et asi alles tuleb otsustamisele. Meie rahvas on läbinud väga rasked katsumused, ent kas eluga? Must stsenaarium ütleb, et eluga küll, aga surmahaigena. Kui me musta stsenaariumiga ei nõustu, siis tuleb endas leida tahtejõudu vastu hakata. See on vaevarikas ja tüütu, sest 1987.-1992. sai ju juba võideldud, nüüd tahaks natuke aega inimese moodi elada. Aga kui selgub, et lugu polegi veel läbi? Nagu õudusfilmis, kus äravõidetud monstrum finaalis ellu ärkab ja üksteist juba kergendunult musitama asunud peategelaste õnneliku idülli surmaohtu seab.
Valik on meie. Juttudele teisest riigikeelest tuleb vastata visa kindlaksjäämisega keele- ja kodakondsuspoliitika senistele põhimõtetele, integratsiooni soodustamisega ning lisaks uue ja tõhusa remigratsiooni(repatrieerumis-)programmi väljakäimisega. See peaks olema kõigepealt tsiviliseeritud ja täiesti mittevägivaldne, teiseks aus ja avameelne, sest venelaste üheks kõige meeldivamaks omaduseks on, et neile ei maksa puru silma ajada.
Ka iseendale ei maksa.
Ilmunud Postimehes 17. jaanuaril 1998
