Üldrahvalik presidendiotsing on alanud. Kuna otsijatel on erinevad arusaamad, kes peaks selle ameti pärima, siis on järjekordselt algatatud ka arutelu, kuidas oleks õige presidenti valida. (Mõtteline jätk: … et valituks osutuks just see kandidaat, keda soovin mina.) Suur hulk inimesi arvab, et presidendi peaks valima rahvas. Teine suur hulk jälle, et presidenti pole üldse vaja. Nende arvamuste vahel on raske kompromissi leida.
Olemasolev valimiskord ei meeldi eriti kellelegi ja viie aasta tagused sündmused tõestavad, et tulemus võib tõepoolest olla pehmelt öeldes vastuoluline. Ent selles osas, milles viga tookord seisnes või kes ja kus selle vea tegi, lähevad arvamused lahku. Kuulun nende hulka, kelle arvates tegi vea EKRE oma jonniga Jüri Luige vastu, mis kustutas ühe paljutõotava võimaluse. Kuid selle peale võib küsida: kes või mis võimaldas sellise vea tegemise? Kes või mis on süüdi, et määravaks saab käputäie inimeste jonn? Kas mitte põhiseaduse autorid, st Põhiseaduse Assamblee?
Sellele on raske vastu vaielda, kui ebameeldiv see mulle – kui Põhiseaduse Assamblee liikmele ja koguni aseesimehele – ka ei oleks. Praegu teeks mõndagi teisiti. Presidendi valimise kord võiks näiteks jätta võimaluse, et riigikogu loobub üritamast ja saadab asja kohe valimiskogu kätte. Jääks ära üks tarbetu etapp. Rein Taagepera arvates on riigikogul selleks õigus praegugi, kuid põhiseaduse selline tõlgendamine eeldab loovat mõtlemist. Meie õigusteadlaste hulgas domineerib paraku nn grammatiline koolkond, mis nõuab lähtumist seaduse sättest, mitte mõttest. (Näide elust enesest: öelda, et turvas pannakse auna, olevat vale; õige on: turvas pannakse turbaauna.) Nii et põhiseadust muutmata sellist tervemõistuslikku võimalust ei teki ja riigikogu jääb pühalik-pidulikult läbi hääletama kandidaate, kelle võitu 67 häälega usuvad ehk vaid asjaosalised ise ja sedagi unes.
Muide, valimiskogu. See läks assamblees konkureerival hääletusel läbi ühe võiduhäälega, mis pealegi laekus viimasel sekundil ja oli antud peamiselt selleks, et asi ükskord otsustatud saaks ja patiseis lõpeks. Neist ajaloolistest asjaoludest hoolimata leian, et valimiskogu ongi üsna õnnestunud kompromiss. Kui president on n-ö poolvõimuline, siis sobib tal ka ametisse saada poolvalimistega. Mitte just rahva mandaadiga, aga mitte ka üksnes riigikogu omaga.
Aga nagu me teame, on seegi mehhanism tõrkunud, presidendi valimata jätnud ja küsimuse riigikokku tagasi saatnud. Selline pingpong pole maailma poliitikas küll midagi erakordset, nii et häbenemise ja enesesüüdistustega ei maksa liiale minna. Üldiselt on põhiseadus ikkagi tõhus ja tõhus on isegi võimujaotus presidendi, valitsuse ja riigikogu vahel. Kui oma riiki vähegi laiemal taustal vaadelda. Kuid alati tasub mõelda, kuidas sellist hädaolukorda vältida.
Mismoodi oleks parem? Kas presidendi otsevalimine? Kahtlustan, et see meetod oleks populaarne täpselt esimeste valimisteni ja mitte rohkem. Valituks osutunud kandidaadi vastased leiaksid ilmtingimata, et tehti sohki, et süüdi on salateenistused ja muidugi ajakirjandus. Lisaks sellele tuleks terve põhiseadus ümber teha, sest otsevalitud presidendi võim peab kindlasti suurem olema, ta ei mahuks enam oma ameti piiridesse ära. Kui põhiseadus neid piire ei laienda, siis saavad kõik kõigi peale kurjaks, millega võib kaotsi minna kogu meie kallis iseseisvus.
Või siis presidendi ja peaministri ameti ühendamine? Seda on kergem öelda kui teha. Mida selle all üldse mõeldakse? Üks võimalus on, et kõik jääb vanaviisi, ainult presidenti ei ole ja peaministrit nimetatakse riigivanemaks. See on 1920ndail läbi proovitud ja mitte eriti heade tulemustega. Meie poliitilises struktuuris peaks ikkagi olema üks isik, kes lausa igapäevapoliitikaga ei tegele, vaid näeb asju – kui oskab – veidi üldisemalt. Teine võimalus – valitakse president, kes moodustab valitsuse. Nagu Ameerikas. See aga programmeeriks meie tulevikku lahendamatud vastuolud valitsuse ja riigikogu vahel. Ameerikas osatakse riiki juhtida ka nii, kuid meil on teised traditsioonid. Umbes sellises olukorras oli Eesti viimase Ülemnõukogu ajal, kui Edgar Savisaare valitsus ei mõelnudki täita neid seadusi, mida seadusandjad vastu olid võtnud. Olukord muutus plahvatusohtlikuks ja selle juurde tagasi pöörduda – eriti praegu, mil vastasseisud nii maailmas kui Eestis muutuvad üha teravamaks – oleks ülimalt kergemeelne.
Eelnev ei tähenda muidugi, et me ei võiks proovida oma presidendi institutsiooni ja presidendi valimise korda sel või teisel moel parandada. Kuid põhiseadust selles vallas ükskõik kui piiratud määral muutma hakata tähendaks ilmseslt Pandora laeka avamist. Mis oleks, kui keskenduks äkki hoopis küsimusele, milline president oleks Eestile parim? Vastus sellele küsimusele oleks juba pool võitu, sest siis me vähemalt teaksime, keda me otsime. Seni on presidendiotsingud meenutanud pigem Pipi Pikksukka, kes otsis spunki, teadmata mille või kellega on tegu.
Lihtne on öelda, et president peaks olema tark, suure südamega, soovitavalt hea välimusega, vaimukas, ladus sõnaseadja nii kõnes kui kirjas, hea tervisega (et kätlemistseremoonia ajal kokku ei kukuks), karismaatiline, innustav. Ja nii edasi.
Seda kõike on muidugi vaja, aga minu tagasihoidlik soovitus on, et me uuriksime igalt kandidaadilt kõigepealt järele, kas ta oma ameti mõttest aru saab. Garantiid ei anna muidugi seegi, sest auvahtkond ja heeroldid mõjuvad pikapeale igaühe psüühikale ning inimene võib oma ametiaja jooksul muutuda. Kuid küsigem siiski. Mismoodi, ma päriselt ei tea. Võin ju öelda, et ma kuulaks huviga kandidaatide näidiskõnesid Vabariigi aastapäeval, aga kes sellist ettepanekut ikka tõsiselt võtaks. Või tuleks presidendile koostada juhend: mis amet see on, millised on kohustused, millised õigused…? Et ei läheks nii nagu Lennart Meriga, kes põhiseadust korralikult tundmata arvas, et ta valiti uueks Pätsiks. Selle eksiarvamuse järelmõjusid helbime tänaseni.
Võib-olla oleks abi üldrahvalikust kirjandivõistlusest teemal „Milline on minu president“. Saaksime mingisugusegi aluskaardi. Siis oleks kõigepealt kandidaatidel endil võimalik oma omadusi kriitiliselt hinnata, samuti inimestel, kes kandidaati tunnevad. Ka ajakirjandus leiaks siit kindlasti mahlaseid kondikesi, mida pureda.
Minu president igatahes vaatab oma rahvast kõigepealt lahke pilguga ega jaga teda õigeteks ja valedeks. Ta ei seisa oma rahva ees nagu kuri Julk-Jüri kantslis, vaid on hoopis eesmineja, tunglakandja. Kes heidab aeg-ajalt pilgu üle õla ja hõikab midagi selles laadis, et: „Sõbrad! Ma saan aru, et jalad on villis, aga vaadake, kui kaugele me juba jõudnud oleme! Laseme edasi, nii palju on teha!“ President peaks rääkima enamasti suurtest asjadest: eesti rahvast, rahva püsimisest, peredest, lastest. Soovitavalt liigse paatoseta. Eesti rahva, keele ja kultuuri kohast globaliseeruvas maailmas. Sisendama eneseusku, koostöötahet. Ta ei peaks näägutama poliitikuid ega erakondi, kes talle ei meeldi, vaid mõistma neidki. Kuri hääl kostku aga siis, kui keegi pöörab Eesti riigi ning rahva vastu. President ei tohiks saata seadusi riigikokku tagasi üksnes sel põhjusel, et tema arvab teisiti kui valitud rahvaesindus. Edasilükkavat vetot kasutagu ta vaid suurima häda korral, ja kui riigikogu endale kindlaks jääb, ärgu hakaku jonnima, ärgu kutsugu appi riigikohust, vaid kuulutagu seadus välja. Selline president läheb jõuluõhtul kirikusse isegi juhul, kui ta avalikult tunnistab end ateistiks – lihtsalt selleks, et olla ka nendega, kellele see on oluline. Lühidalt, president peaks olema see, kelle suus sõna „meie“ tähendab esiteks kogu rahvast ja teiseks kõlab usutavalt.
On seda palju tahetud? Võib-olla.
Ilmunud Postimehes 3. juunil 2021
