Seltsimehed, mina tervitan teid rahvusvahelise perekondade päeva puhul.
Elagu abieluvõrdsus, elagi kõik perekonnad, olgu nad siis „traditsioonilised“ või mitte, nii lõpetab ka Eestimaa Roheliste aseesimees Kaspar Kurve 14. mai Eesti Päevalehes oma teemakohase loo. Lugu vestab sellest, kuidas eesti rahvas nõuab taga sooneutraalset abielu, sest see on hea, tervislik, õiglane ja üldse.
Õige, seltsimehed. Elagu armastus, elagu võrdsus, elagu õigused. Aga kui te nüüd arvate, et ma tahan kiita Kaspar Kurve poolt reklaamitud, nn sooneutraalset abielu nõudvat petitsiooni, siis te eksite. Vastupidi, pean seda petitsiooni äärmiselt taunitavaks, tagurlikuks ja diskrimineerivaks. Miks? Sest pimeda jonnakusega nõutakse taga kahe samast soost inimese abiellumise õigust.
Taevas küll, miks siis ainult kahe? Kas te rohkem numbreid ei tunnegi? Vaatame sooneutraalsete paaride abieluõiguse toetuseks esitatud argumente. Tähtis on vastastikune armastus; selline abielu ei ohusta kedagi; inimeste õigused peavad olema võrdsed. Ongi enam-vähem kõik. Pole raske näha, et mitte ükski neist argumentidest ei selgita ära, miks peaks abiellujaid olema tingimata kaks, mitte aga kolm või rohkem. Näiteks treenib ja treenib üks spordivõistkond aastaid, kuni mõistab – see on armastus. Mida siis teha? Varjata seda kaunist tunnet? Või minna pisarsilmil lahku, sest iganenud konventsioonid ja konservatiivide sallimatus nõuavad? Ning milleks ennast piirata sellegi arvuga. Ehk soovib kogu eesti rahvas ühel päeval abielluda, sest armastus ei anna kuidagi asu?
Aga, heakene küll, võtame kõige lihtsama näite – kui asjaosalisi on kolm. On kolm sõpra, Punna, Munna ja Kerra, kõik armastavad üksteist palavalt ja tahavad endid ühendada püha abielusidemega ja kasvatada üles lapsukesi, keda toob neile kurg. Miks peaks nende soovi põlustama ja neid põhjuseta karistama, neile seda õnne keelates?
Paraku petitsiooni esitajad – ühendused LGBT Ühing, Kõigi Eesti, Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset ja Eestimaa Rohelised – Unnat, Punnat ega Kerrat nähtavasti inimesteks ei pea. Näib nii, et nad kavatsevad neid hoopis vaenama ja represseerima asuda. Kujutlege ometi ette meie kolme sõbra hingepiina, kui riigikogu peaks petitsiooni ees põrmu langema ja seadustamagi kahe samast soost inimese abielu. Unna ja Punna võivad abielluda, aga Kerra peab, suu vesine, pealt vaatama? Või siis mõni teine kombinatsioon, kuid igal juhul peab üks jääma välja – põlatuks, represseerituks, äratõugatuks. Seltsimehed, see on puhas sallimatus, kolonialism, rassism ja ksenofoobia.
Vähe sellest. Petitsiooni esitajad ei astu mingeid samme, et kõrvaldada diskrimineerivad seadusepügalad, mis keelavad abielu lähisugulaste vahel. Aga keda selline abielu ohustaks? Teised kriteeriumid samuti täidetud. Armastust leidub palju, jääb ülegi. Õiguste võrdsus, see tähendab nende puudumine, on lausa kisendav. Saame olukorra, kus mees, kes tahab abielluda naabrimehega, võib seda teha, aga mees, kes tahab abielluda oma ema või õega, ei tohi. Mingi vulgaarse biologismi reeglid takistamas meie eneseteostust ja õnne. Päriselt või? Tänapäeval? Kus nüüd on Kaspar Kurve oma targutusega: „Ma ei kujuta ettegi, mis võib toimuda inimese sees, kes tajub, et suur osa ühiskonnast peab tema seksuaalset orientatsiooni valeks ning ebaloomulikuks ja milliseid probleeme see vastava indiviidi jaoks endaga kaasa toob.“ Näib, et selliste inimeste hingepiin on petitsiooni esitajatele täiesti ükskõik, neil jätkub kaastunnet vaid sellistele, kes püüdlevad väikekodanlikku paarabielu.
Kõike öeldut kokku võttes kutsun vabu ja õiglase meelega kodanikke kõnealust petitsiooni resoluutselt hukka mõistma. Sellisel sallimatusel ei saa olla kohta 21. sajandis, mille motoks olgu mistahes piiride ja piirangute kaotamine. Kui juba virutada, siis ikka täiega, nii et need va konservatiivimolud enam ei tõuseks.
