Lõpuks, kui hästi järele mõelda, siis poleks me käesolevat olukorda kuidagi vältida suutnud. Alati leidub muidugi kõrgelt tituleeritud süvaspetsialiste, kes lendleva kergusega tuvastavad süüdlase. Näiteks hiljaaegu teatas filosoof Tõnu Viik Aktuaalses Kaameras, et Pronkssõduri äraviimine 2007. aastal olevat toimunud ühiskonna lõhestamise eesmärgil ja et selle abil populaarsust võita. See on lamemaalase jutt, vandenõuteoreetiku jamps. Samasugust mõttetust armastab puhuda politoloog Tõnis Saarts: elati õnnelikult ja üksmeelselt, kuid siis tulid pahalased, konstrueerisid poliitilise kasu lõikamiseks ühe mõnusa vaenlase ja vaat oligi tüli majas.
Niisuguste targutuste peale hakkab lihtsalt halb. Selline juhmus indiviidide ja rahvaste tegutsemismotiivide suhtes on peaaegu kuritegelik. Kui peavoolumeedia sellist eeskuju annab, siis ärge pange inimestele pahaks, kui nad usuvad kõikvõimalikku jampsi, tulnukate salabaase Kuu tagaküljel ja ämblikupõrna pealt ennustamisse. Samasse kategooriasse kuuluvad päevast päeva vasakule-paremale lendavad süüdistused, kuidas abielureferendum ühiskonda lõhestab ja kuidas selline vaenulik tegevus lõpetada tuleb. On muidugi õige, et igal asjal on oma hind ja kui referendumi hinnaks on mingi väga kurjakuulutava ja tulevikus riigile ohtliku pretsedendi loomine riigikogu tegevuses, siis tuleb küsida, kas hind liiga kõrge pole. Võib-olla tuleks hoopis kodukorra seadust muuta. Kuid see selleks. Praegu tahan rõhutada, et pole meil mingeid erilisi lõhestajaid, nii nagu neid muide polnud ka 2007. ega 1988. aastal, vaid salamisi aina laiemaks kiskunud lõhed on lihtsalt nähtavale tulnud.
Lõhed ei teki lihtsalt niisama. Et tuleb üks orav nagu „Jääaja“ filmis, lööb tammetõru maasse ja maailm laguneb tükkideks. Et nii juhtuks, peavad maapinnas olema võimsad pinged, tohutud laamad peavad ootama võimalust teineteisest eemale – või ka kokku – triivida. Ja alles siis võib mõni rumal orav suure keskkonnakatastroofi põhjustada. Milles ta otseselt süüdi polegi, ehkki see ei vabanda rumalust. Aga nüüd on meil pragunemine igatahes käes ja olgu ta siis juba käes, sest parem üks hea tüli kui halb silmakirjatsemine, kus ennast ja teisi püütakse veenda, et kõik on paganama korras ja õnneaeg hakkab kohe pihta. Ei hakka.
Pole veel selge, kas me seekord abielureferendumini üldse jõuame või mitte, siin mängib kaasa liiga palju asjaolusid. Kuid et me ükskord jõuame, on nii kindel, kui elus üldse miski saab kindel olla (peale surma ja maksude muidugi, mis on klass omaette). See tähendab – üsna tõenäoliselt. Usutavasti on õigus Jüri Adamsil – kõigepealt sekkub veel ka Riigikohus, referendum lükkub edasi, tehakse ohtralt vaimukat ja vähemvaimukat parlamentaarset pulli, aga „ükskord me hääletame niikuinii“. Siis selgub ka, kas me üldse talume demokraatiat, sest üks pool peab ju paratamatult kaotama. Mida see endaga kaasa võib tuua, võis näha nii Donald Trumpi võidu kui kaotuse järel.
Mida aga ei tea, kas meie kollektiivne lolliksminek kogub vahepeal veelgi hoogu või suudame aja maha võtta. Praegu tundub maksimum kohati isegi saavutatud olevat. Näiteks Marko Mihkelson jõudis abielureferendumi juba „Putini referendumiks“ tembeldada, mis on ilmne märk, et ideed on otsas, edasi tulevad pisarad, jalgade trampimine ja seosetu kisa. Mihkelsonist võib selles mõttes aru saada, et välispoliitika eksperdina on ta eluaeg vaadelnud Eestit pisut kosmosest, st maailma suurte jõukeskuste taustal, ja pelgab nüüd langemist mingisse Venemaa võrku, mis on laotumas üle kogu Ida-Euroopa. Kuid referendumile antud silt näitab sellegipoolest terve mõistuse kadu, sest Putiniga pole siin midagi pistmist ja samasooliste abielu pole küll see imeravim, mis meid Vene ohust päästaks ning igaveseks Euroopa laevukese mastipuu külge seoks.
Kuidas aga käituda mõistlikumalt ja aeg maha võtta, seda ei tea keegi. Ma ei mõtle täna-homme, vaid aastate lõikes. Maailm ei seisa ju paigal. Need sügavad ja püüdmatud tektoonilised jõud, mis kultuurilisi laamu teineteisest eemale tirivad ja nende vahele lõhesid tekitavad, ju ei peatu. Nemad toimetavad edasi. Ja senikaua, kuni arukam osa inimkonnast – või eesti rahvast – püüab hingamist tagasi saada, nõuavad nemad ikka enamat ja enamat. Täna samasooliste abielu, aga mis see veel homme olla võib?
Ei taha mitte mõeldagi.
Aga et midagi otsekohe teha, siis pakun välja, et Riigikogu võiks võtta erakorralise vaheaja ja minna kollektiivselt suusatama. Seda peaksid tegelikult tegema ka kõik need ajakirjanikud ja muidurahvas, kes riigikogu praegu maa põhja manavad. Suusatagu aga nemadki, see on tervisele kasulik. Ja hoidku selle juures distantsi, mis on pigem kui suusakepp, sest suusakepi ots on terav. Suusatades tuleb ehk meelde, et riigikogu on just nii tark, kui tark on rahvas. Nii et kui öelda, et riigikogu on loll, siis on viimasel täielik õigus vastu öelda: ise oled loll.
Aga suusatamine, saun ja võib-olla pudel õlut – kõik see oleks küll hea, kuid paraku ajutine lahendus. Kunagi tuleb abielu asi tahes-tahtmata ära otsustada, meeldigu see kellelegi või mitte. Mis pärast seda saab, ei tea enam keegi. Tulemused selguvad kõige varem paari-kolme inimpõlve pärast, kui meil nii kaua õnnestub vastu pidada. See tähendab – Eestil, Euroopal, Läänel.
Ilmunud Objektiivis 12. jaanuaril 2021
