SÕJAVETERANID JA ERUSOLDATID
Sõna „veteran” tuleb ladinakeelsest sõnast vetus, mis tähendab „vana”. Veteranuseks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel nad võisid pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. Veterani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähendab „võitlusest väljas”.
Niisiis on veteranide näol tegu tulest ja veest läbi käinud sõjameestega, ent vahel nimetatakse veteranideks kujundlikult ka teiste valdkondade „vanu tegijaid”. Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on sobilik seostada eeskätt võitluslikke või vähemalt võistluslikke elualasid – näiteks „veteranpoliitik” või „spordiveteran”. Keegi ei keela kõnelda veteranluuletajast või veteranmesinikust, kuid see kõlaks mõnevõrra veidralt.
Selles osas on eriti lahked prantslased, kes nimetavadki veteranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõttu eraldi määratlus – ancien combattant ehk „vana võitleja”.
Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna „sõjaveteran”. Kuigi sellist terminit kohtab ka sakslaste, soomlaste jt. juures (Kriegsveteran; sotaveteraani), on selle teatav levik eesti keeles seotud ilmselt rohkem vene keele ja nõukogude aja pärandiga. Nimelt kasutati N Liidus laialdaselt ka sõna „tööveteran”, mis oli õigustatud sellega, et N Liidus olid peaaegu kõik elualad propagandistlikul tasandil militariseeritud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaadid, rääkimata metallurgidest või lüpsjatest. Seda nimetati sotsialistlikuks võistluseks ja selles olid oma võitjad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus genereeris vastavalt ka palju (töö)veterane, tuli endisi sõjamehi selguse mõttes nimetada sõjaveteranideks.
Kuna sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, ei ole „sõjaveteran” tänases eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab „veteranist”.
Tänapäeva maailmas tuleb veterani termini juures tähele panna võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on rajatud üldisele ajateenistusele või on tegemist vabatahtliku palgaarmeega. Ajateenistust rakendavates maades, näiteks Norras, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes isegi ainult 1939-1944 sõdinuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USAs, on veteran aga oma teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõjamees, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.
Nagu nägime, oli veteranistaatus seotud teenistuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee. Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõjakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata. Seega langesid need kaks erinevat veterani definitsiooni praktiliselt kokku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäikudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur. Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USAs, kus üldaktsepteeritud definitsiooni kohaselt loetakse veteraniks küll igat sõjaväest erru läinud isikut, „eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses”. Niisiis ühed on veteranid, teised aga n-ö eriti veteranid.
Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses tähendab „veteran” mitte erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.
Selliseid veterane on näinud ja hinnanud kõik maailma armeed, moodustades neist kas omaette üksusi või asetanud neid autoriteetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogenematute keskele. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täideti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle analoog.
Eriti lugupidavalt suhtus oma veteranidesse Napoleon ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses olevatesse vanadesse sõjameestesse. Tema armees olid olemas eraldi veteranide üksused, nagu kuulus „vana kaardivägi”, mis koosnes eriti kogenud sõjameestest. Seda üksust kadestasid kõik Euroopa monarhid ja vene partisan Deniss Davõdov kirjeldab neid seoses 1812. aasta Moskva-sõjakäiguga järgmiselt:
„Lõpuks lähenes vana kaardivägi, kelle ridades viibis ka Napoleon ise. (…) Märganud meie kärarikkaid jõuke, tõmbas vaenlane püssikuked vinna ja jätkas uhkelt sammu lisamata oma teekonda. Kui palju me ka katseid ei teinud, et neist koondkolonnidest kas või ühte ainsatki reameest välja kiskuda, jäid nemad nagu graniidist raiutuina ning kõiki meie jõupingutusi ignoreerides vigastamatuiks. Ma ei unusta iialgi nende kõikidest surmadest läbiproovitud sõdurite vaba kõnnakut ja hirmuäratavat rühti. (…) Selle päeva jooksul me võtsime vangi ühe kindrali, hulga voore ja kuni 700 meest, kaardivägi koos Napoleoniga aga liikus meie kasakate jõukudest läbi nagu saja suurtükiga laev kaluripaatide seas.”
Napoleoni soov surres oli, et ta maetaks Pariisi Invaliidide toomkirikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puhkabki. Invaliidide toomkirik ja selle juurde kuuluv hoonetekompleks on aga rajatud juba Louis XIV poolt 17. sajandi teisel poolel ning see on mõeldud vanade ja põdurate sõjaveteranide hooldekoduks, millist ülesannet ta täidab tänagi.
VETERAN KUI KULTUURIFENOMEN
Veteran ei ole ainult kitsalt sõjanduse või sõjavägedega seostuv kultuurifenomen, vaid tal on kindel koht rahvakultuuris laiemalt. Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, siis on errulastud soldatil seal kindel koht. Näiteks kohtame hakkajat erusoldatit Hans Christian Anderseni üles kirjutatud ja töödeldud „Tulerauas”, mille põhimotiiv on tuttav Eestiski. Rahvajuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehepapiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.
Tegelikkuses ei pruukinud vana sõduri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegemist sandiga. Kuid juhul, kui tõsist invaliidistumist oli vältida õnnestunud, siis oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem võimalusi endale vanast peast elatist teenida kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud šveitsi palgasõduril suur šanss saada endale mistahes Euroopa suurlinnas peene restorani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et šveitslasest ehk šveitserist mingi tänavakaabakas juba läbi ei murra. Uksehoidjat nimetatakse šveitseriks tänini. See on omamoodi paradoks – šveitslase nimi sümboliseerib korraga nii tipptasemel sõjameest kui pikka aega sõdu vältida suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegemist on ilmeka tõendiga, kui õige on vanade roomlaste sentents: „kui soovid rahu, ole valmis sõjaks” (si vis pacem, para bellum). Šveitsi rahupõlve on taganud eeskätt šveitslaste legendaarne sõjaline võimekus.
Küllap seisis Eestiski nii mõnigi „väljateeninud soldat” (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel. Võib-olla ka mõisais. Kuid veelgi tüüpilisem oli, et erusoldatist sai vallakasakas. Vallakasakas oli vallakohtu teener, kellena ta jagas ka ihunuhtlust, hiljem vallaorganite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas mingeid sooje tundeid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt. Mark Soosaare filmis „Jõulud Vigalas”.
Kuid rahvapärimuses säilis ka teistsugune erusoldat – mõnusalt piipu popsutav, paljunäinud ja paljukäinud vanamees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut hambasse puhuda… kuid mis sellest. Kõige tähtsam oli hea jutt ise, see oli kõrges hinnas ja jutuvestjaist peeti lugu. Erusoldatist jutuvestja võis ka laulujoru üles võtta:
„Vaatsat let lusilsja mina,
olin soldat rädavoi.
Lasksin püssist välja tina,
türgil’ silma oi-oi-oi.”
Nagu näeme, on selles laulus mainitud teenistusaeg – „vaatsat let” ehk 20 aastat – täpselt sama pikk, kui Rooma leegionäril. Sellise pikkusega oli Balti kubermangudest Vene sõjaväkke võetud sõduri teenistusaeg aastail 1834 – 1855; enne seda teeniti koguni 25 aastat, hiljem teenistusaeg lühenes tunduvalt. Teoreetiliselt võiks nende asjaolud põhjal oletada, et selles üsnagi tuntud sõdurilaulus käib jutt Krimmi sõjast (1853-1856), kuid kuna tagapool tuleb juttu ka „Plevna pitva kärinast” ja Osman pašast, siis pole kahtlust, et silmas peetakse aastail 1877 – 1878 toimunud Vene-Türgi sõda, milles türklased raskelt lüüa said, nii et laulus kuulutab minategelane ennast kangelaseks, kes „teesjat türki maha lõi”.
Kangelane või mitte, kuid erusoldat oli igal juhul kaugeid maid ja rahvaid näinud mees ning äratas seetõttu aukartust. Üks rahvapärimusekild märgib koguni, et mõned neist olla maailma lõpus ära käinud – selline asi olevat juhtunud nimelt „Ungru sõja ajal”. (Selle all tuleb mõista Ungari ülestõusu 1848 – 1849, mille Austriale appi tõtanud Vene armee veriselt maha surus, teenides ära „Euroopa sandarmi” pilkenime.)
SÕNA „VETERAN” TÄNASES EESTIS
Tänapäeva Eestis seostub „veterani” sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõukogude armee ja punalippudega, kõrvus hakkab kumisema laul „Den pobedõ” (võidupäev). Kuvandi keskmes on ordenitega ülekülvatud, hallipäine vana mees nõukogude mundris, kes sõjakaaslaste mälestuseks klaasikese viina võtab. Tema kultuuriväljal nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.
Sellised veteranid on tõepoolest veel olemas, ja on olemas ka vastaspoole veteranid, kelle ordenid on teised ja kes ei kogune mitte punalippude, vaid sini-must-valgete lippude alla. Omavahel suhtlevad nad harva, pidades teineteist tänaseni vaenuliku poole esindajaks.
Tugevamalt kui päriselus on nõukogudeaegne „Suure Isamaasõja veteran” esindatud siiski meie mälus. Ehkki uus iseseisvusaeg on juba pikem kui eelmine, ei ole ta veel kuigi pikk ja ka varakeskealised inimesed mäletavad veel hästi nõukogudeaegset pretensioonikat, enamasti venekeelset tegelast, kes „kilises-kolises” ja astus pikas järjekorras oma veteranitõendiga kõige ette, et osta sülelapse ema eest ära viimane banaan.
Eelkirjeldatud situatsioon on pooleldi mütoloogiline, kuid ikkagi elust võetud. Selliseid asju juhtus tõesti ja see ei saanud mingil juhul tekitada eestlaste enamikus veteranidesse soosivat suhtumist. Ehkki veteranide hulka kuulusid ka Eesti Laskurkorpuse mehed, pidas elav kultuurimälu „veterani” all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast. Kes järjekorras ette minnes käitus ka veel aastakümneid pärast sõda tõepoolest kui riisuv okupant. Pole ime, et väga paljud Laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.
Teisiti oli loomulikult lugu venekeelse elanikkonna hulgas, kus kõnealuseid veterane koheldi suurima lugupidamisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud. Eestlastele võis kangastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile. Tegelikult ei ole selline arutluskäik usutav. Lugupidav suhtumine veteranidesse oli N Liidus üldine ja läänepiirkonnad, sealhulgas Baltimaad moodustasid erandi. Ainult siin võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha – mujal N Liidus neid lihtsalt polnudki. Siin, paraku, pidasid oma vanaduspõlve aga tuhanded vaprad ja teenekad mehed ning naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma kodumaa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alandusi – kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva režiimi silmis kuritegu.
II maailmasõjas N Liidu eest sõdinud veteranidesse suhtumise diametraalne erinevus eesti ja vene kultuuripildis tekitas ja tekitab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõistmisi. Eestlane, kes „kiliseva-koliseva” veterani kohta salvava märkuse pomises, väljendas allaheidetud rahva loomulikku trotsi, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tegemist ennekuulmatu matslusega – et mitte öelda natslusega. Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdistused on aga omaette teema.
On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti Vabariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksisteerinud, on aeg neist vanadest, kahetsusväärsetest ja mõnes mõttes lahendamatutest vastuoludest üle või edasi minna. Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset terminit paljalt seetõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes eesti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui veidi kaasa aidata (meenutagem kasvõi sõna „pioneer” ajalugu).
Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjeldatud tähenduses (sõjas osalenu). Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvastatud vaenlane jms. enam nii tavalised nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. Mistõttu on ka lahingus käinud ja tule all olnud mees varasemate aegadega võrreldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selliseid inimesi märgatakse ja tunnustatakse ka riiklikul tasandil. Selle juures ei tee paha heita pilk ka teiste rahvaste vastavatele kogemustele ja kommetele.
VETERANID MUJAL
Tänapäeval on kõige tuntum veteranidega seotud sümbol tõenäoliselt punane moon. Täpsemalt öeldes ei osuta punane moon mitte veteranile, vaid langenuile, kuid langenute kõrval meenutatakse alati neidki, kes ellu jäid.
Flandria punase mooni kirjutas pooltahtmatult sümboliks Kanada kolonelleitnant John McCrae 3. mail 1915 pärast oma sõbra ja võitluskaaslase Alexis Helmeri matuseid. McCrae võttis märkmiku ja kirjutas surematu luuletuse „In Flanders Fields”, mille avasalm võiks tõlkes kõlada umbes nii:
Laiub Flandria väljadel moonide meri
ja hauad siin reas. Siin voolas me veri.
Näe, lõokene taevasse lennukaart veab,
ta lõõritab vapralt ja kuulutab head,
kuid tugevam veelgi on kahurimürin.
Moone ei olnud McCrael tarvis välja mõelda, neid kasvas lahinguväljadel tõepoolest ohtralt. Selle põhjuseks ei olnud muidugi surnutest ja haavatutest maapinda voolanud veri, vaid tõsiasi, et sõjategevusest segi pööratud maapind muutus nii lubjarohkeks, et sellel suutsid kasvada vaid vähenõudlikumad ja visamad taimed, kaasa arvatud moonid. Seda nähtust täheldati juba vähemalt sadakond aastat varem, Napoleoni sõdade ajal, mõnedel andmetel aga veelgi varem, kui Louis XIV Flandria sõjatandriks muutis (17. sajandi lõpul).
McCrae suri 1918. aasta jaanuaris kopsupõletikku, jõudmata ära näha I maailmasõja lõppu, mis saabus (tõsi, vaherahu kujul) 11. novembril samal aastal. 1919. aastal määras Inglise kuningas selle päeva ühtlasi maailmasõjas langenute mälestuspäevaks. 11. november on sestpeale mälestuspäev (Remembrance Day) kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, näiteks Prantsusmaal. Erinevalt Briti rahvaste ühendusest ei sümboliseeri langenuid ja nende mälestamist prantslastele siiski mitte moon, vaid rukkilill.
Veidi erinev on olukord Ameerika Ühendriikides. Seal peetakse oma mälestuspäeva (Memorial Day) igal aastal maikuu viimasel esmaspäeval ja selle juured on veelgi kaugemal – ameeriklaste mälestuspäev on alguse saanud kodusõja (1861 – 1865) ohvrite mälestamisest. Mälestajate seas olid iseenesestmõistetavalt esireas sõjas ellu jäänud mehed, veteranid, ja siit said ka alguse USA veteranide organisatsioonid ning üldse veteranideliikumine. Väärib märkimist, et ehkki sõja võitsid põhjaosariigid, olid Konföderatsiooni veteranid sama palju veteranid kui Uniooni omad – siin on selge erinevus Eesti olukorraga pärast II maailmasõda. Tõsi, Ameerikas need kaks liiki veterane vähemalt 19. sajandil läbisegi ei elanud, mis vähendas pingeohtu.
11. novembril peetakse Ameerikas see-eest eraldi veteranide päeva. Nende kahe päeva erinevus seisneb tänapäeval niisiis selles, et kui Memorial Day meenutab ja leinab kõiki, kes on erinevates sõdades USA sõjaväelastena surma saanud, siis veteranidepäeval avaldatakse austust nii elavatele kui surnud USA veteranidele ja tähelepanu fookuses seisavad pigem just esimesed. Üleriigilist veteranidepäeva tähistatakse alates 1947. aastast. Esialgu kandis see vana nime „vaherahupäev”, kuid alates 1954. aastast on ka ametlikult tegu „Veteranide päevaga” (Veterans Day). Konkreetset veteranide või veteranidepäeva sümbolit Ameerikas ei ole, atribuutikas kasutatakse USA riiklikke sümboleid (tähelipp, valge merikotkas) või muid ikoonilise tähendusega kujutisi, nagu näiteks lipuheiskajad Iwo Jima lahingus. (http://www.npr.org/blogs/pictureshow/2012/02/23/147291368/looking-back-at-iconic-iwo-jima)
VETERANID EESTIS ENNE II MAAILMASÕDA
II maailmasõja eelses Eesti Vabariigis eraldi veteranidepäeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva pärast lihavõtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel. Seljataga oli pikk, enam kui 5 aastat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kasvõi mingil moel kaasatud enam-vähem kogu relvakandmisvõimeline meessoost elanikkond. Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt vabadusristi kavalere. Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused. Ajaleht Postimees kirjutas: „Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silmapaistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.“
Olid muidugi veel I maailmasõja veteranid. Kuid ajalookäik olid tekitanud olukorra, kus neid mehi, kes olid käinud küll maailmasõjas, kuid mitte Vabadussõjas, oli väga vähe ja nad moodustasid sõjakogemusega isikute suure koguhulga raames marginaalse segmendi. Tegemist sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas nii tõsiselt viga saanud, et edasine sõdimine polnud enam võimalik, lisaks Venemaalt repatrieerunud mehed, kes olid maailmasõjast osa võtnud. Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõjas – näiteks õppursõdurid. Kuna Eesti Vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuidagi eraldi meeles pidada või esile tõsta. Ammugi mitte Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane, keda ju leidus samuti. Kuid keegi ei keelanud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke ja seda tehtigi loomuliku uhkusega. Ka Johan Laidoner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.
Vabadussõjas üles näidatud vapruse tunnistuseks oli vabadusrist, eriti muidugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei väljastatud kordagi. See on huvitav fenomen, millel on ohtralt nii kultuurantropoloogilisi kui poeetilisi tõlgendusvõimalusi. Sümboolselt on II liigi 1. järgu vabadusristi saanud aga kogu eesti rahvas Vabadussõja Võidusamba näol.
Vabadusristi kavaleridest kujunes eraldi vennaskond – Vabaduse Risti Vendade Ühendus, mis üleriigilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel puhul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioonina 1929. aastal rajatud Vabadussõjalaste (Kesk)liit. Esialgu oli tegemist sõjaveteranide organisatsiooniga, kuid 1930ndail kujunes liit ümber poliitiliseks erakonnaks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.
Välised austusavaldused olid muidugi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hüved, eriti Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.
Asunikutalude jagamine Vabadussõja veteranidele meenutab vägagi vastavat seadust vanas Roomas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suurusega maatüki. Eestis lisandus sellele veel ajaloolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pidada, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meetmeks nagu alalõpmata sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisamajandus kui selline.
TAGASI TÄNAPÄEVA
Nagu eespool märgitud, tuleneb meie ajateenistusel põhinevast riigikaitsemudelist loomulikult kombel, et Eesti loeb veteraniks mitte erruläinud, vaid lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) mehi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lahkunud.
Võib-olla tundub mõnele – sealhulgas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pateetiline. Kuid teisalt pole selle nimetusega tänapäeva reaalsusi arvestades midagi valesti. Kui riik soovib lahingukogemusega isikute suhtes konkreetseid regulatsioone (soodustusi, õigusi) sätestada, siis peab ta neid kuidagi nimetama, ja sobivaim termin on ikkagi „veteran”. Kokkuvõtlikult oleks siis tegu veteranidepoliitikaga, mille alla on otstarbekas hõlmata ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kaotanud isikud. Lõpuks jääb asjaosalistele alati vabadus kasutada mitteformaalset, relvavendlikku terminit „missioonimehed” – muidugi kui missioonil käinud naiskaitseväelased lubavad.
Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligikaudu 2300 inimest. 11 meest on jäädavalt langenud, kuid haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34. Umbes 1000 veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud endiselt rivis.
Niisiis on Eestil uue iseseisvusaja veteranid vaieldamatult olemas ja neid on tuhandeid. Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ning lugupidamist, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kaugele, on tegemist ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegemist ka oma solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maailmarahu tagamisel. Seda panust ei saa ega tohi kuidagi alahinnata.
Kaitseministeerium ongi algatanud ühtse veteranidepoliitika väljakujundamise ja iga-aastase veteranidepäeva tähistamise 23. aprillil, jüripäeval, mis meenutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõusu, meie võitlusvaimu ja vabadustahte üht võimsamat sümbolit.
Ilmunud ajakirjas Sõdur nr 2, 2013, ja Postimehes 21. aprillil 2014
