100 AASTAT VABADUSSÕJAST
Artiklite sari ajalehes Postimees 16. novembrist 2018 kuni 2. veebruarini 2020
- november 1918: EESTI SÕJAVÄGI SAAGU
Eesti Vabadussõja puhul võib imestada, kuidas Eestil see võita õnnestus. Ent enne peaks küsima, kuidas seda sõda üldse alustada õnnestus. Sõdade ajaloos on sageli juhtunud, et enne reaalset sõjakära peetakse maha sõnalahing. Näiteks on 1914. aasta Marne’i lahingu kohta öeldud, et „tõeline Marne’i lahing peeti maha telefoni teel“ – kahe Prantsuse kindrali vaidlusena, kas saab ja kas peab. Midagi sarnast toimus ka Eestis 1918. aasta novembris.
Eesti Ajutine Valitsus tuleb võimule
Riik oli välja kuulutatud ja valitsus moodustatud juba küll 24. veebruaril, kuid tegelikult sai Eesti Ajutine Valitsus tegutsema hakata alles 11. novembril, kui Eestit okupeerivate Saksa sõjajõudude ülem Adolf von Seckendorff oli võimu Saksamaal puhkenud revolutsiooni mõjul poolkogemata Poskale üle andnud. Päris nii Seckendorff seda ei mõelnudki, lubas vaid seni põranda all tegutsenud Eesti Ajutisel Valitsusel nõupidamiseks kokku tulla. Kuid peaministri kohuseid täitnud Jaan Poska kasutas olukorra talle omase resoluutsusega ära ja lasi üles kleepida teadaanded, et Eesti valitsus on tegevusse asunud, mis sai tähendada üksnes seda, et võim on üle võetud.
Samal päeval lõppes I maailmasõda ja Saksa sõdurite valdav enamus ei tahtnud muud kui koju minna. Revolutsiooniliselt, ent kaugeltki mitte enamlikult meelestatud Saksa sõdureile oli täiesti sobiv, et võim läheb üle mõõdukalt pahempoolsele Eesti Ajutisele Valitsusele. Riiast tuiskas lennukiga kohale Eestimaa rüütelkonna viimane peamees Eduard von Dellingshausen, et võimu kasvõi osaliselt baltisakslastele nõutada, kuid oli juba hilja. Eesti Ajutine Valitsus oli ja jäi.
Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Näiteks läks toitlusminister Jaan Raamot 11. novembril otse valitsuse koosolekult toitlusvalitsusse ja teatas talle trepil vastu tulnud Saksa ametnikele, et Eesti valitsus võtab selle üle. Ametnikud loovutasid torisedes võtmed, varad ja dokumendid ning esimene ministeerium hakkas tegutsema. Paraku oli rohkem seesugust, mida ei saanud üle võtta, vaid mis tuli vundamendist peale rajada. Näiteks kaitsevägi.
Vajadus armee järele teravnes iga päevaga. 1917. aastal olid Vene enamlased küll kuulutanud kõigi Venemaa rahvaste enesemääramisõigust kuni lahkulöömise ja iseseisva riigi rajamiseni, kuid tegelikult valmistusid nad tungima läände, et läita maailmarevolutsioon Saksamaal. Eesti enamlased soovisid aga katkestada oma poolelijäänud valitsemist Eestis, mida nad pidasid oma legaalseks valduseks. Punaarmee valmistus sisse tungima.
Viis päeva
Eesti Ajutisel Valitsusel kulus viis päeva arusaamani jõudmiseks, et Eestil on vaja ennast kaitsta ja et selleks on tarvis oma sõjaväge. See on arusaadav, sest valitsus pidas oma esmatähtsaks ülesandeks Asutava Kogu kokkukutsumist ega mõelnud sõjale üldse. Esialgu olid Saksa väed veel sees, mis välistas Punaarmee sissetungi. Tõsi, juba 11. novembril kuulutati välja Kaitseliit, mille esmaseks ülesandeks oli takistada lahkuvail okupatsioonivägedel Eestit tühjaks röövida ja ühtlasi pakkuda kaitset Ajutisele Valitsusele. Kaitseliidu esimene tegevjuht oli Johan Pitka.
Algselt nähti Kaitseliidus ühtlasi Eesti sõjajõudu võimaliku sissetungija vastu. Kuid seda pigem teoreetiliselt. Administratsiooni käivitamise esimestel päevadel polnud päriselt selge, kas üldse või millise sõjaväe Eesti endale saab. Poliitilistes ringkondades arvati, et sõjaväe loomine oleks ülarune, see kisuks asjata hulga inimesi ülesehitava töö juurest eemale. Paljud arvasid naiivselt, et kuna Eesti kellegagi sõdida ei taha, ei ole Eestil ka sõjaväge tarvis.
Usk, et Kaitseliit võiks kanda maakaitse ülesannet, hakkas murenema juba järgmisel päeval. 12. novembril otsustas valitsus asuda organiseerima Eesti sõjaväge, kuid selle alusena nähti ikka veel Kaitseliitu, st sõjavägi oleks olnud Kaitseliidu eriharu. Mis oli kummaline – iseseisva riigi sõjavägi pidanuks asuma vabatahtliku organisatsiooni „juures“. 13. novembril murduski lõplikult valitsuse usk Kaitseliidu baasil loodavasse sõjaväkke ja võeti suund n-ö päris sõjaväele. Olulisemaks põhjuseks oli siin ilmselt see, et kiiruga moodustatud Kaitseliidu üksustes oli tõsiseid distsipliiniprobleeme. Ent ka veel 13. novembri otsus ei pidanud silmas sõjaväge, mille abil sõdida võimaliku sissetungijaga, vaid tegemist pidi olema veidi enam kui paari tuhande elukutselise sõjaväelasega, kes paigutatakse roodude kaupa linnadesse; vaid Tallinnas ja Tartus pidid paiknema suuremad üksused. Väikesearvulise sõjaväe vastu ei vaielnud sõjaminister ka Andres Larka, kes oli ometi koos kindral Aleksander Tõnissoniga Helsingis viibides visandanud ühest diviisist koosneva 12 000-mehelise sõjaväe projekti. Kuid ta oli äsja Tallinna saabunud ega hakanud oma kavasid kohe peale suruma. Kuid mõne päeva pärast välismaalt saabunud Jaan Tõnissonis tekitas selline dekoratiivsõjavägi tõsist pahameelt ja ta asus aktiivselt agiteerima tõelise armee loomise poolt.
Liisk langeb
Eesti rahvaväe kokkukutsumise küsimuses sai otsustavaks Ajutise Valitsuse 16. novembri pealelõunane koosolek, millest võtsid osa J. Poska, J. Tõnisson, O. Strandmann, J. Raamot, P. Põld ja A. Larka. J. Tõnisson arvustas teravalt 13. novembri otsust ja nõudis rahvaväe kokkukutsumist, mis ka riigi piire suudaks kaitsta. Talle esitati mitmeid vastuargumente: suure sõjaväe ülalpidamiseks pole raha; enamlaste sissetungi pole karta, sest nad on avalikult rahvaste enesemääramisõigust tunnistanud; enamlastel on küllalt tegemist kodus ja kodusõjas; Saksa väed on alles Eesti piiridel.
Usku enamlaste kinnipidamisse rahvaste enesemääramisõiguse printsiibist ei saa nimetada teisiti kui naiivseks. Selgema pilguga poliitikud mõistsid ilma kõiki fakte teadmatagi, et kommunistidele on see vaid deklaratsioon. Kuid isegi see ei pannud kõiki kohe oma sõjaväge pooldama. Näiteks arutati 16. novembri istungil mõtet sakslastega kokku leppida, et need mõneks ajaks paigale jääksid ja enamlasi eemal hoiaksid, mis vastavat ka Saksamaa huvidele. Tõnisson kummutas talle omase visadusega kõik vastuväited ja valitsus otsustaski kokku kutsuda 25 000-mehelise rahvaväe, mis tähendas kindralite Larka ja Tõnissoni plaani käikulaskmist suurendatud mahus. Ühtlasi tähendas see, et mitte sõjavägi ei asu Kaitseliidu „juures“, vaid vastupidi.
Hiljem, sõja käigus, sai ühediviisilisest sõjaväest neljadiviisiline, ühtlasi terve regiooni üks suuremaid sõjajõude, kuid esialgu polnud rohkem võimalik ega ka vajalik. Algus oli tehtud, vaimne murrang saavutatud. Huvitav, et selle juures osutus kaalukeeleks täiesti mittemilitaarne veteranpoliitik Jaan Tõnisson. Kuid otsustamise hetkel polnudki küsimus otseselt militaarne, vaid vaja oli laiemat haaret, selget pilku, julgust – ja usku. Neid Tõnissonil jätkus.
- november 1918: ME KAITSEME ENNAST
Nagu enamiku sõdade puhul reegliks, nii sõdisid ka Vabadussõja erinevad osapooled erinevaid sõdu. Vabadussõda oli see üksnes Eesti Vabariigi kaitsjatele – lihtsustatult öeldes eestlastele – , kõigile teistele midagi muud. Nõukogude Venemaa andis internatsionaalset abi eesti kommunistidele ja tõukas tagant maailmarevolutsiooni, soomlased pidasid hõimusõda, Vene valged kodusõda punastega, britid sõdisid Läänemere pärast ja saksa vabatahtlikud jätkasid Esimest maailmasõda. Kui taas lihtsustada. Kuid öeldu peaks selgitama, kuidas on võimalik, et sõda algas enne sõda.
Eesti väed jõuavad rindele
Nimelt kui Vabadussõda 28. novembril puhkes, oli sõda juba alanud. Punaarmee ülemjuhataja J. Vācietis oli 18. novembril andnud Punaarmee 7. armeele käsu Eesti vallutamiseks ja esimene katse Narva hõivata tehti juba 22. novembril. Tol päeval seisid punaväe vastas üksnes sakslased, ühtki Eesti väeosa veel rindel ei olnud. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõda sellega juba alanud, Eesti Vabariigi jaoks mitte. Sakslased lõid Jaanilinnale suunatud rünnaku kindlalt tagasi. Järgnes nädal aega vaikust, punavägi koondas jõude. Jõude koondas või õieti tekitas ka verinoor Eesti Vabariik.
28. novembril ründas Punaarmee uuesti. Nüüdseks olid Narva jõe joonele jõudnud küll vähesed, kuid olukorda arvestades mitte lausa olematud Eesti jõud. Kõike kokku arvates seisis Eesti poolel 1000 Eesti sõjameest ja teist sama palju sakslasi 406. rügemendist. Kuna positsioonide üleandmine lahkuma valmistuvatelt Saksa üksustelt Eesti üksustele oli alles pooleli, eksisteeris ka kaks juhatust – Eesti ja Saksa oma. Lisaks koosnesid Eesti väed ise 4. polgust (u. 400 meest) ja kaitseliitlastest kumbki oma juhiga, kelleks olid polkovnik Seiman ja alamkapten Laretei. Operatiivselt oli üldjuht Seiman. Neile asus peale tungima Punaarmee 7. armee 6. diviis, kellel oli Narva-Jamburgi rajoonis selleks ajaks umbes 3000 jala- ja ratsaväelast (sealhulgas kaks punast eesti polku) pluss 600-700 meheline eesti ja soome punamadruste dessant, mis pidi kolme sõjalaeva toel ründama Narva-Jõesuud. Kokkuvõttes ei olnud ründajate ülekaal mäekõrgune, välja arvatud Narva-Jõesuus, mis otsustaski Narva saatuse, nagu peagi näeme.
Narva võetakse tangide vahele
Olles Jaanilinna ees 22. novembril valusa õppetunni saanud, panustas 6. diviisi juhtkond seekord tiibamisele, mis pidi olema kahepoolne: dessantüksus pidi tungima Narva-Jõesuust Narva selja taha Peeterristile, et lõigata läbi maantee, lõunast aga pidid 2. Viljandi eesti kommunistliku polgu võitlejad tungima Kulgu kaudu Paemurru piirkonda, eesmärgiga lõigata Soldina jaama juurest läbi raudtee ja telegraaf ning rünnata Kreenholmi asumit läänest.
Kaitsjate jõudude sidumiseks ja ilmselt ka tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ründas punavägi kõigepealt rinde keskelt, Jaanilinna idaserval Keldrimäe talu suunal. Kui lugeda seda omaette lahinguks, siis oligi Vabadussõja esimeseks lahinguks Keldrimäe lahing, kus ühel pool sõdisid eestlased ja sakslased, teisel pool vene ja eesti punakütid (46. kütipolk ja 15. Tartu eesti kütipolk). Pärastlõunaks olid kaitsjad saavutanud tõrjevõidu.
Ohtlikumaks kujunes aga olukord lõunas, Kreenholmi tööliskasarmute taga Joala väljal. Vaenlase liikumist Kulgu kandis oli küll märgatud, kuid ei osatud sellele piisavalt tähelepanu pöörata. Seetõttu muutus olukord keskhommikul, kui punavägi metsast väljuma hakkas, kriitiliseks. Tagatipuks avati tööliskasarmuist tuli välja servas seisvale Saksa suurtükile, mille meeskond varju tõmbus.
Õnneks käitusid kaitsjad, kes olid jällegi nii eestlased kui sakslased, külmavereliselt. Jaanilinna kindlusest, kus asus kapten Liivaku juhitud 1. pataljon, saadeti appi 20 Eesti sõdurit, kohale ruttas rühm sakslasi kuulipildujaga; Saksa rügemendiülem Holze peatas linnas u. 30-mehelise verivärske Eesti üksuse, millele olid äsja püssid ja padrunid välja antud ning mis oli teel Jaanilinna, ja saatis selle samuti Kreenholmi juurde. Teel liitus nendega veel sõdureid, Saksa pioneeriväe laost saadi mõned käsigranaadid ja saksa sõdurid näitasid kiirelt, kuidas nendega ümber käia. Abijõud jõudsid viimasel hetkel kohale ning avasid püssi- ja peagi ka kuulipildujatule. Suurtüki juurde jäänud Saksa sõdurid pöörasid suurtüki ringi (see oli algselt suunatud itta) ja asusid pealetungijaid tulistama, jalaväelased liikusid enamlastele vastu.
Visalt peale tunginud punavägi lõi lõpuks vankuma ja põgenes, jättes maha arvukalt surnuid, keda oli tervelt 94, ja haavatuid. Langenute hulgas oli ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees ja Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee liige Jaan Sihver. Sellised kaotused, mis ületasid eestlaste ja soomlaste kaotusi Paju lahingus, tähendasid punastele tõsist hoopi. Joala lahing ei olnud kõrvalise tähtsusega kokkupõrge, vaid vähemalt Vabadussõja kontekstis mastaapne verevalamine.
Kaks lokaalset võitu ja taganemine
Paraku ei päästnud Joala väljal toimunu Narvat. Narva-Jõesuu lähedal nähti kolme Briti lipu all seilavat sõjalaeva, mis seejärel punalippe heisates jõesuhu sisse sõitsid. Üht sõjalaeva peeti muide kuulsaks „Auroraks“, kuid tegemist oli siiski sama tüüpi ristlejaga „Oleg“, mille britid hiljem põhja lasid. Saksa väeüksus konstateeris, et jõud on ebavõrdsed, ja taganes koos väheste eesti kaitseliitlastega. Keskpäeval tuli punaste dessantüksus maale ja alevi komandant teatas sellest käskjalaga Narva. Seal valmistusid sakslased nagunii evakueeruma ja nüüd sundis teade neid vaid kiirustama. Samal ajal Narva saabunud kindral Aleksander Tõnisson püüdis Eesti üksustega vastupanu jätkata Narva jõe läänekaldal, olles ilmselt teadmatuses Narva-Jõesuu dessandist. Jaanilinnast läänekaldale tõmbumine ei kulgenud paraku viperusteta, sest kärsitud sakslased õhkisid sillad pool tundi enne kokkulepitud aega ja osa Eesti sõdureid jäi – õnneks ajutiselt – paremkaldale.
Rinde hoidmise muutis võimatuks sama oht, mis oli sundinud sakslasi taanduma – Narva-Jõesuust läbi Riigiküla kaitsjate seljataha Peeterristile liikuv punavägi. Olukorrast täpsema ülevaate saanud kindral Tõnisson andis taganemiskäsu. Taganedes toimus ka kokkupõrge teed läbi lõigata üritavate punaste dessantväelastega, kuid viimased löödi ilma pikemata laiali.
Narva kaotamine oli Eestile kahtlemata suur löök. Riik jäi ilma suurest linnast ja tööstuskeskusest, see muutus nüüd vaenlase baasiks ja marionetliku Eesti Töörahva Kommuuni pealinnaks, punaväe kätte langesid suured relvalaod. Kuid ühtlasi kogesid äsja formeeritud Eesti üksused kaotuse raames ka võitu ning Narvast väljatõmbumine, ehkki saadetud suurest segadusest, ei kujunenud kaoseks ega katastroofiks. Tugevalt kahanenud Eesti üksused säilitasid oma struktuuri ja olid valmis vastupanu jätkama ja esimesel võimalusel vastupealetungile asuma.
- detsember 1918: TEGUTSEDA TULEB KOHE
8. detsembril 1918 näitasid sündiva Eesti riigi noored ja tarmukad juhid, kui tõhusalt nad tegutseda oskavad.
Olukord oli kõike muud kui rõõmustav. Nimetatud päeval lahkusid Saksa väed Võrust ja vastastikusel kokkuleppel hõivasid linna punaväed. Virumaal käisid lahingud Jõhvi ees Kõvera kõrtsi ümbruses, kus teiste kõrval langes oma vaprusega meeste lugupidamise ära teeninud alamkapten Hugo Jürgenson. Mere pool hakkasid Eesti väed taanduma ja tõmbusid Purtse jõele. Põrmugi parem ei olnud olukord Tallinnas. Saksa okupatsiooniväed sidusid saapanööre, et järgmisel päeval lõplikult lahkuda, mis oli iseenesest kiiduväärne, tekitas aga ohu, et punased üritavad võimu haarata. Mis kõige halvem: pealinn oli merelt täiesti kaitseta, punalaevastik võinuks iga hetk sisse sõita.
Õnneks saabus 8. detsembri hommikul Venemaalt läbi Helsingi Tallinnasse polkovnik Johan Laidoner, kes taipas kohe, et keegi tuleb saata Liepajasse (Liibavisse) Inglise laevastikku kutsuma. Nimelt olid inglased juba novembris otsustanud oma laevad Läänemerele enamlasi ohjeldama saata. Neid oodati Tallinnas juba nädalaid pikisilmi ja aeg-ajalt teatasid ajalehed nende saabumisest lähemal ajal, mis tuli järgmisel päeval kurvastusega taas ümber lükata. 5. detsembril olid britid Liepajast tõepoolest tulemagi hakanud, kuid tuliuus kergeristleja „Cassandra“ sõitis miinile ja uppus, ülejäänud laevad sõitsid kõigepealt Kopenhaagenisse, kuid sealt uuesti Liepajasse korraldusi ootama.
Laidoneril oli õigus – keegi tuli saata ja peaminister Päts tegi talle selgeks, et see keegi peab olema polkovnik Laidoner. Vintsutatud polkovnik asuski juba samal päeval teele. Osmussaarelt võeti peale lootsid, mööduti mõne meetri kauguselt meremiinist ja jõuti 11. detsembril Liepajasse. Seal õnnestus Laidoneril ja lootside vanemal Leonhard Stammil Briti admiral Sinclairile nii usaldusväärne mulje jätta, et admiral lubas vilet anda niipea, kui Londonist on luba tulnud. Tema üllatuseks tuli luba enam-vähem kohe, sest suuresti tänu Eesti välisesindajate tublile tööle oli vastav otsus ennetavalt tehtud. Inglise eskaader jõudis Tallinna reidile 12. detsembril. Ei saa öelda, et lausa viimasel minutil, sest punalaevastik saatis oma sõjalaevad Tallinna vetesse alles 26. detsembril. Kuid inglaste ilmumine oli sellegipoolest pöördeline. Laidoner ise on hiljem öelnud: „Millegi pärast oli mul kindel tunne, et sellest momendist peale maksab Eestil edasi võidelda.“
- detsember 1918: VALIKUT EI OLE
Briti eskaader oli 12. detsembril Tallinnasse jõudnud ja Eesti enamlased soodsa hetke võimuhaaramiseks taas maha maganud, nagu ka kuu aega varem, kui Compiégne’i vaherahu maailmasõja lõpetas ja võim Tallinnas hetkeks pisut laokile jäi. Kuid idee läheneva Punaarmee tervituseks puhkevast relvastatud mässust ehk „töörahva ülestõusust“ püsis endiselt päevakorras. Britid olid lõpuks merel, mitte maal, ja oli ka näha, et nad maal sõdida ei kavatse. Seega ei lugenud enamlaste Tallinna komitee end sugugi lüüasaanuks, vaid arvestas, et iga sedamööda, kuidas punaväed pealinnale lähenevad, muutub võimuhaaramine aina tõenäolisemaks. Seniks tuli külvata ärevust ja vaenu ning nõuda kärarikkalt „võõrast vägede“ viivitamatut lahkumist – ise Punaarmeed oodates.
Niisiis pingestasid enamlased järgnevail päevil olukorda ja kuulutasid „Eesti valgekaardile“ surma. Plaanid ei olnud siiski kuigi konkreetsed, loodeti ilmselt siiralt, et võim üldises korralageduses punastele sülle langeb, selle asemel et Lev Trotski kombel kõik põhjalikult läbi mõelda ja organiseeritult läbi viia. Korralagedus kulmineerus 17. detsembril suure meeleavaldusega Tallinna raekoja platsil tänase Õpetajate Maja ees, mis oli siis veel Ajutise Valitsuse ja Maapäeva residents, ehkki sakslased olid Toompealt juba nädala eest lahkunud. Kuid väga ohtlik olukord tekkis ka samas, kus seisis Eesti ainus tõsiseltvõetav sõjalaev „Lembit“. Selle pardal nõuti ägedalt inglaste lahkumist ja tule avamist linnale, pardale ilmus salk töölisi, kes üritas heisata punalippu. Õigel hetkel koos paarikümne Vabariigi sõduri ja mõne kuulipildujaga kohale jõudnud kapten Johan Pitka lahendas olukorra resoluutselt. Meeskond kuuletus, mässajad haihtusid ja punalipp samuti.
Samal ajal nõudis ajalugu resoluutsust ka Narva koolipoiste salgalt, mis oli pooljuhuslikult tegevuskohale sattunud ja seisis nüüd viimse tõkkena aina vägivaldsemaks muutuva rahvamassi ja Ajutise Valitsuse vahel. Kui rahva hulgast hakkas kostma revolvripauke ja üks vihane meeleavaldaja Voldemar Mirbachil püssi käest kiskuma asus, sai ta teiselt koolipoisilt, Mart Saarelt, kuuli rindu. Mirbachi mälestuste kohaselt tegid koolipoisid kaks kogupauku rahva sekka, kaks taevasse, mille järel rahvamass kiirelt hajus, jättes maha 5-6 surnut. Teistel andmetel oli surmasaanuid vaid üks. Punaste katse Tallinn kaosesse paisata ja võib-olla võim haarata oli luhtunud. Selleks korraks.
- detsember: LAEVAL OLGU KAPTEN
Arusaamani, et laeva peab juhtima üksainus kapten ja sõjaväge ülemjuhataja, jõuti Eestis samm-sammult. Esialgu oli olemas vaid sõjaminister, kelleks 24. veebruaril 1918 oli määratud kindral Larka. Kindral Larka jõudis maapaost tagasi 13. novembril 1918 ja asus peagi konarlikult kulgevat mobilisatsiooni korraldama. Mingit keskset staapi ei olnud, oli vaid sõjaministri kantselei mõne töötajaga, lisaks sündivate väeosade endi staabid. Kuna esialgu oli kavas luua ühediviisiline sõjavägi, toimis kõrgema sõjaväelise juhina ja tekkivate väeosade tegevuse ühtlustajana diviisiülem Aleksander Tõnisson.
27. novembril sai uueks sõjaministriks peaminister Konstantin Päts ja sõjaministri abiks Tõnis Jürine, kindral Larka määrati aga loodava Peastaabi ülemaks. See tähendas Eesti sõjaväe keskasutuste rajamise algust. Järgmisel päeval algas sõda ja diviisiülem Tõnisson sõitis Narva rindele. Üha selgemaks sai, et ta ei jõua enam tegeleda ei väeosade formeerimise ega ammugi Lõuna-Eestis alanud sõjategevusega. 14. detsembril, kui vaenlane juba hoogsalt pealinnale lähenes, moodustati äsja Inglise eskaadriga tagasi jõudnud polkovnik Laidoneri ettepanekul eraldi Operatiivstaap ja määrati Laidoner selle etteotsa.
Kuid Operatiivstaabi juhataja polnud veel ülemjuhataja. Ta ei saanud käsutada rindelähedasi tsiviilvõime, ta ei saanud isegi nõuda, et telefonikeskjaam teda viivitamatult kindral Tõnissoniga ühendaks. „Sest meil on demokraatia ja kõik on võrdsed,“ vastas telefonipreili nipsakalt. Valitses kollektiivse juhtimise ideaal. See ideaal oli hävitanud Vene sõjaväe ja oleks võib-olla eos hävitanud ka Eesti rahvaväe, kui praktiline mõistus poleks peale jäänud. Et ülemjuhataja institutsiooni loomine kõigile poliitilistele juhtivtegelastele selgeks saaks, pidi toimuma siiski veel kaks sündmust: kommunistide mässukatse 17. detsembril Tallinnas ja Tartu mahajätmine 21. detsembril. Alles nüüd lõppes kõhklemine ja 23. detsembril 1918 loodi ülemjuhataja ametikoht.
Võib-olla oli see hea, et elu ise laiade võimupiiridega ülemjuhataja vajalikkuse põhjalikult ära tõestas. Hiljem tehti korduvalt ettepanekuid Laidoneri võimu piirata, ent kui ülemjuhataja selle peale ameti maha lubas panna, unustati ettepanekud kiirelt. Väärib märkimist, et Laidoner ei kuritarvitanud kunagi oma võimu, vaid kasutas täpselt selleks, milleks see oli mõeldud – sõjapidamiseks ja sõja korraldamiseks. Võim on ohtlik aine ja neid inimesi, kes oskavad võimu tarvitada ilma sellest sõltuvusse sattumata, pole palju. Laidoner oli üks neist. Eesti armee oli saanud üldtunnustatud, usaldusväärse ja kindlustunnet sisendava keskpunkti.
- detsember 1018: VENDI PEAB AITAMA
Kui Eesti Ajutine Valitsus novembri keskpaiku pead murdis, kes võiks Eestit sel raskel hetkel sõjaliselt aidata, oli mitmel mehel (nt kindral Larkal ja Jaan Tõnissonil) vastus valmis: Soome. Soomest saaks vähemalt relvi, aga ehk ka laenu ja võib-olla isegi abivägesid.
Soome silda oli isikliku läbikäimise, laulude ja luuletuste kaudu ehitatud juba Koidula päevist saadik ja mingil kujul sild tõepoolest eksisteeris. Soomlaste ja eestlaste sugulus oli teada tõsiasi mõlemal pool lahte, hõimuaated ja hõimuühtsuse ideed täitsid paljusid südameid.
Sõda on mõistagi teine asi ja sõja pidamiseks on vaja enamat kui luulelend ning head kavatsused. Seetõttu võis Eesti Ajutise Valitsuse ministrite hulgas leiduda neidki, kes Jaan Tõnissoni Soome abi nõutama saates peitsid iroonilist muiet: näita nüüd, targutaja, mis su sidemed väärt on. Kuid Tõnisson pani oma oskused mängu ja Soome relvaabi otsustati põhimõtteliselt juba 25. novembril positiivselt. Selle juures ütles Soome president P. E. Svinhufvud ehk Ukko-Pekka legendaarsed sõnad: „Vendi peab aitama!“
Abivägede saatmise osas jäädi aga reserveerituks. Soomel polnud endalgi väeosi üleliia, teiseks ei tahetud end üle pea Eesti asjadesse mässida. Abiväe küsimus hakkas detsembris lahenema hoopis teisest otsas, nimelt vabatahtlike värbamise läbi. Selle mõtte käis välja soomerootslasest leitnant Ernst Branders, aga võimalik, et mõni teinegi. Idee levis kiirelt, moodustati Eesti Abistamise Peatoimkond. Tähtsamad organiseerijad olid senaator O.W. Louhivuori ja keeleteadlane L. Kettunen, väga jõulise tõuke andsid Soome naisseltsid. Vabatahtlikke hakkas registreeruma peaaegu massiliselt – igatahes kaugelt rohkem, kui loodetud. Soome noorsoo hulgas süttis äkki sõjakus ja vendlustunne, nii et Peatoimkond ei pidanud kedagi veenma, vaid üksnes küsima, kuidas ja millega saab aidata. Ametlikult lubati Eestisse sõdima minna 2000 mehel, tegelikult kogunes major Martin Ekströmi pataljoni üle 1000 mehe ja ooberst Hans Kalmi rügementi üle 2000 ning hulk soovijaid jäi mahagi. Kuid tuli ka naisi, peamiselt halastajaõdedena. Hiljem täpsustatud andmeil oli Eestis tegutsenud Soome vabatahtlikke kokku 3451. See oli mõjuv panus.
Abiga oli kiire. 26. novembril saadeti Ekströmile Eestist sõna, et kui te kolme päeva jooksul ei tule, siis pole enam vaja. Ekström mõtles hetke ja helistas oma 1. kompanii ülemale kapten Anto Eskolale. Eskola sooritas organiseerimiskunsti imeteo ja saabus 30. detsembril oma 150 mehega jäälõhkujal „Tarmo“ Tallinna. Soomlased, käega katsutavad ja silmaga nähtavad, olid kohal. See teade levis kulutulena nii omade kui vaenlaste hulgas.
Jäi teadmata põhjusel ilmumata
- jaanuar 1919: JULGESTE EDASI!
Alates 3. jaanuarist 1919 olid Eesti üksused mitmel pool üksteisest sõltumatult kannad maasse surunud ja endamisi öelnud: „Siiani ja mitte enam!“ See juhtus Valklas, Priske saeveski juures, Kehra lähedal, Aidus, Kärstnas ja mujalgi. Väed olid taandunud veidi üle kuu aja ja kuna neid selle ajaga puruks ega laiali ei löödud, siis nende lahinguvõime hoopis tõusis. Sõdurid teadsid, et iga taandumine pole veel kaotus. Kui taganeti organiseeritult, olles vaenlast võimalikult kaua kinni pidanud, oli selles ka terake võitu, sest iga tund töötas Eesti kasuks – tagalas käis palavikuline töö, formeeriti üksusi, hangiti relvastust, anti mobiliseerituile väljaõpet. Saabumas olid Soome vabatahtlikud, keegi oli neid isegi oma silmaga näinud.
Lühidalt – Eesti üksustele polnud vaja erilist käsku anda, et vaenlase edasitung peatada. Reamehed ja ohvitserid teadsid, et seda tuleb teha esimesel võimalusel. Ent ülemjuhataja asi oli näha, et tegemist pole ühe-kahe juhusliku lokaalse eduga, vaid et meeleolu on muutunud laiemalt ja Eesti väed valmis rinde liikumissuunda muutma. Eesti vägedel oli selleks ajaks juba ka ülekaal nii võitlejate arvu, kergekuulipildujate ja iseäranis soomusrongide poolest. Ööl vastu 7. jaanuari andis Johan Laidoner 1. diviisile, st Viru rindele, käsu üldiseks vastupealetungiks. Eriti edukaks kujunes 8. jaanuar, mil soomusrongid punaväe üksuste keskel, peamiselt Lehtse ümbruses tõelise mürgli korraldasid, mere ääres Loksal aga tabas punaseid eesti-soome efektne ja edukas dessant. Selle toimetas ainult Eesti mereväe vahenditega maale merejõudude juhataja, kaugesõidukapten Johan Pitka. Osalised on meenutanud, et soomlaste innukus ja sõjakus elektriseerisid eesti sõdureidki. Soomlased tungisid peale ka mööda maad, kõrvuti Eesti 4. polguga. Kui Pitka nüüd kohtas 4. polgu üksusi, ei tundnud ta neid enam ära: alles mõne päeva eest mornilt taandunud mehed olid otsekui ümber sündinud.
Ehkki leidus ka tujutuid väeosi, oskas Laidoner mõista, et jää on tõepoolest liikvele läinud ja andis 9. jaanuaril käsu pealetungi jätkata. Selles sisaldus kuus sõna, mis võtavad hästi kokku ülemjuhata hoiaku: „Ainult ühte nõuan mina: julgeste edasi!“ See ei olnud tühi loosung. Meeleolu, hoog, elaan – see kõik on konkreetne sõjanduslik faktor ja seda tuleb osata kasutada. Tagajärg oli, et rinne paisati kümne päevaga tagasi Narvani ja et Tartuni jõuti vähem kui nädalaga. Alles Tartu taga suutis ennast veidi kogunud Punaarmee tänu läti küttidele end koguda ja tõsisemat vastupanu osutada. Kuid veebruariks murti seegi. Sõda sellega siiski ei lõppenud, pigem alles algas ja palju oli veel ees.
- jaanuar 1919: TARTU VABASTAMINE
Tartu vabastamine soomusrongide ja Kuperjanovi partisanide üllatusrünnakuga on Vabadussõja üks kõige säravamaid episoode. Teatavasti jäid soomusrongid Viru rindel ajutiselt tegevuseta, sest lõhutud sillad ei lubanud kohe Rakvere peale tungida. Soomusrongide üldjuht Karl Parts ja 1. ning 3. soomusrongi komandör (vastavalt Anton Irv ja Oskar Luiga) ei tahtnud aega raisku lasta, vaid asusid Tapalt lõuna poole liikuma. Esialgu kompavalt, punaväe peataoleku kasvades aga aina julgemalt. 13. jaanuari õhtul said Kaarepere jaamas kokku vanad tuttavad Karl Parts ja Julius Kuperjanov ning nentisid, et mõlemal on kindel nõu Tartu peale minna. Nõud ja jõud ühendati ja see oli muuseas ka esimene kord, kus kuperjanovlased ja soomusronglased end üheks rusikaks koondasid, nagu seda vaenlase hirmuks hiljem korduvalt ette tuli. Kõigepealt tuli vallutada Voldi (Tabivere), mis kujutab endast looduslikku kitsasteed ja selliste vallutamine on alati raske. Kuid soomusronglased ründasid lausa jultunult mäekõrguses arvulises ülekaalus olevat vaenlast ja lõid ta põgenema. Palju ka langes, osa tapeti pärast lahingut. Äksi vallutamise järel jõuti Jänese sillani, kus toimus teine esmakohtumine, sedapuhku vaenlase poolel sõdivate läti punaküttidega. Ka nendega oli edaspidi korduvalt tegemist. Esmakohtumine jättis Eesti sõdureile hea mälestuse, lätlased peletati minema, sild hõivati tervena ja sööst Tartu suunas võis jätkuda.
Kella 10 paiku üritasid läti punakütid viimast tõsisemat vastupanu Tähtvere mõisa põldudel vahetult Tartu ees. Kui see pingelise tulevahetuse järel lõpuks murti, oli Tartu sama hästi kui võetud. Soomusrongide dessantüksused ja kuperjanovlaste roodud tungisid eri suundadest üksteise järel linna sisse. Kell 13.30 jõudis Tartu raudteejaama soomusrong nr 1 ja veidi hiljem nr 3. Kell 14 raporteeris kapten Parts telegraafi teel kindral Tõnissonile, et Tartu on pärast palavat taplust ära võetud. Dessantüksused ja partisanid puhastasid linna vaenlastest. Kapten Oskar Luiga oma meestega heiskas raekoja torni – teise versiooni kohaselt ülikooli peahoonele – sinimustvalge lipu. Terror oli läbi, ehkki see ei päästnud enam Krediitkassa keldris mõrvatuid.
Tartu vallutamine ei olnud üllatukseks mitte üksnes punaväele, vaid ka Eesti 2. diviisi ülemale Viktor Puskarile, pealegi selline, mis pani ta kulmu kortsutama. Ülekaalus oleva vaenlase käest linna vallutada pole nii suur kunst kui hiljem seda hoida. Kardeti vasturünnakut ja see tuligi 16. jaanuaril. Õnneks oli selleks ajaks Tartu kaitsele jõudnud piisavalt Eesti vägesid, et vasturünnak esialgse ebaedu järel tõrjuda. Tartu jäi Eesti vägede kätte.
- jaanuar 1919: RUSIKAHOOP KÕHTU
1919. aasta jaanuari kolmandal nädalal lähenes vastupealetungile läinud Eesti armee juba Narvale. 14. jaanuaril oldi veel Purtse jõel, kuid juba andis ülemjuhataja Laidoner direktiivi Narva vallutamiseks ja Narva jõe joone hõivamiseks, jättes operatsiooni algushetke diviisiülema kindral Tõnissoni määrata. Laidoneri doktriin „Julgeste edasi!“ kehtis endiselt.
Olles Vabadussõja alguses Narvast taganema sunnitud eeskätt punaväe meredessandi tõttu, otsustas Eesti sõjaväeline juhtkond samaga vastata. 16. jaanuari hommikul sõitis Eesti laevastik kapten Pitka juhtimisel Tallinnast välja, pardal 400-meheline dessantmeeskond, võttis Kundas peale Martin Ekströmi Soome vabatahtlikud (600 meest) ja tossutas edasi ida poole. Dessandi maalesaatmisega tekkis raskusi, sillapea küll loodi, kuid esimene maabumiskoht oli ikkagi ebasobiv ja olukord muutus täbaraks. Õnneks leiti Narva koolipoiste juhtimisel Utria juures parem paik ja 18. jaanuari hommikuks oli kogu dessant maal, valmis läbi lõikama punaväe 6. diviisi osade taganemisteed. Järgnes lahing Laagna mõisa pärast, kust punaväel läbi murda ei õnnestunudki ja Sinimägedesse jäänud Punaarmee üksused andsid end vangi. Eesti üksused lähenesid samal ajal Narvale ka lõunast.
Kuid otsustavad sündmused toimusid siiski veidi mujal. Soomlaste 1. kompanii võttis kapten Anto Eskola juhtimisel suuna Narvale, aga mitte otse, vaid kaarega põhjast, Riigiküla kaudu, kuhu jõuti 18. jaanuari keskpäevaks. Punased olid sealt Pitka suurtükitule eest põgenenud. Eskola andis käsu kohe Narva peale edasi liikuda. Tee oli vaba, punaväe 6. diviisi ülem ei osanud põhja poolt rünnakut oodata. Soomlaste 1. kompanii jõudis videvikus linna, tungis hulljulgelt Raekoja platsile ja alustas tänavavõitlust linna alles täitvate vaenlase üksustega, kelle hulka kuulus ka soomlasi. See oli kaitsjaile nagu rusikahoop kõhtu. Võitlus oli julm, palju punaarmeelasi leidis surma kurikuulsa soome pussi läbi. (Tegemist oli siiski n-ö ametliku lähivõitlusviisiga, mis kuulus Soome vabatahtlike väljaõppesse.) Peagi jõudis kohale ka soomlaste 2. kompanii ja koos vallutati Pimeaed.
Punaste seas, kes olid tugevas arvulises ülekaalus, suurenes segadus, püüti kaitset organiseerida, kuid soomlasi linna südamest välja ajada ei õnnestunud. Raudtee, linna lääne- ja lõunaosa püsisid punaväe käes, kuni selle põhiosa õhtul üle raudteesilla Narva jõe idakaldale tõmbus. Järgmise päeva jooksul jõudsid järk-järgult kohale ülejäänud Soome ja Eesti üksused ning puhastasid linna viimastest vaenlastest. Tallinnas juubeldati, korda oli saadetud midagi suurt.
Narva oli taas Eesti linn. Et see ka tänapäeval päriselt ja vaieldamatult nii oleks, selleks pole tarvis uut Utria dessanti. Hoopis Narva vanalinn tuleb üles ehitada.
Kirjutamata jäi kaks artiklit (Paju lahingust jaanuari lõpus ja Aluksne vallutamisest Soome vabatahtlike poolt veebruaris). Nimelt lähenesid valimised ja ma olin Tartus üles seatud Isamaa kandidaadina. Kuna Eesti avalikkuses on mingil põhjusel levinud arvamus, et riigikokku kandideeriv inimene on roojane olend, kes ei tohi ennast näidata ei leheveergudel ega soovitavalt ka mitte tänaval, siis leppisime Postimehe toimetusega kokku, et lünga täidavad Urmas Salo ja Taavi Minnik:
- märts 1919: PUNAVÄGI VÕRU ALL
Lõunarindel olid Eesti väed 1919. aasta veebruaris üldiselt edukad. Vallutati Petseri ja Aluksnes pidasid Põhja Pojad Vabariigi esimese aastapäeva puhul paraadi. Kuu lõpus olukord paraku muutus. Aluksne langes taas punaväe kätte, märtsi alguses ka Petseri. Seejärel hakkas Võru suunal tegutsev 1. läti kütidiviisi Marienburgi (Aluksne) grupp, mille koosseisus oli u. 3000 tääki ja mõõka, sealhulgas punaseid eest üksusi, järk-järgult Haanjamaale tungima. Nende vastas seisis Tallinna, Tartu ja Viljandi kaitsepataljon jmt üksused.
8. märtsil vallutas punavägi Mõniste ja Luutsniku ning järgmisel päeval hõivati ka Ruusmäe mõis, mille Viljandi kaitsepataljon oli maha jätnud, kuna mõisa oli raske kaitsta. Märtsi keskpaigaks olid võitlused kandunud Haanja kõrgustikule, mille kuppelmaastik oli sõjalises mõttes raskesti kaitstav, sest see nõudis suuri väehulki ja tulejõudu. Nende puudumisel tuli korraldada liikuvat kaitset teedel ja häirida vaenlast ootamatute sööstudega selja taha, mida Võru suunda katvad Eesti väed püüdsid vahelduva eduga ka teha.
Veel raskemaks kujunes kuu teine pool. Võru peale tungisid 1. Pihkva polk, 13. läti kütipolk, 6. läti kütipolgu II pataljon ja 15. läti kütipolgu pataljon ning lõid Tallinna ja Tartu kaitsepataljoni tuhatkond võitlejat taganema. Taganeda tuli ka võtmetähtsusega Rõugest, mille kirdeservas kõrgel orukaldal hoiti enda käes veel vaid kirikumõisa ja koolimaja. Olukord oli kriitiline ning pataljonide lähitagalasse toodi varuks üks põhja poegade kompanii. Katse Rõuge mõisa tagasi võtta ebaõnnestus hoolimata sellest, et 2. ratsapolgu 2. eskadron ründas vastast selja tagant. Eskadroni ülem lipnik Arthur Künnapuu sai surmavalt haavata.
Siiski jäi 19. märts Punaarmee märtsikuise edu kõrgpunktiks Võru suunal. Samal päeval jõudis Võrru Eesti 1. ratsapolk, mis pidas 20. märtsil Suure Munamäe jalamil Haanja mõisa juures maha ühe oma raskema lahingu. Ratsapolgu ülesandeks oli tungida läbi Punaarmee rinde ning vastupealetung sisse juhatada. Polgu ülem kapten Gustav Jonson leidis, et ilma Haanja mõisa hõivamiseta pole see võimalik. Ees liikunud luuresalk kihutas mõisa peale, kuid niideti maha. Punaarmeelased olid end kõrgendikel tugevalt kindlustanud, samuti segas sügav lumi ratsarivis tegutsemist, mistõttu 1. 2. ja 3. eskadron jalastusid pealetungiks. 4. eskadron jäi reservi, kuid vaid üürikeseks ajaks, sest peagi tuli minna vaenlase vasturünnakut peatama. Vaatamata vaenlase visale vastupanule õnnestus ratsapolgul Haanja mõis ja Plaksi küla vallutada. 23. märtsil suudeti minna juba üldisele vastupealetungile ja sunniti vaenlane kogu rinde ulatuses taganema. Paraku tähendas see üksnes ajutist kergendust ja punastele oli lähikuudel antud veel kaks korda Võru väravate ette jõuda.
- aprill 1919: ULMANISE KUKUTAMINE
16. aprillil 1919 kukutas baltisakslaste „maaväe“ ehk Landeswehri löögiüksus ja riigisaksa vabakorpuslased Läti Vabariigi valitsuse, mida juhtis Karlis Ulmanisega. See juhtus Läti lääneservas Liepajas, kuhu Ulmanise valitsus oli evakueerunud pealetungiva Lätimaa punaarmee eest. Ulmanis ja enamik ministreid pages reidil seisva auriku „Saraatov“ pardale, mis oli Inglise sõjalaevade kaitse all. Mõningase otsimise järel leidsid riigipöörajad Lätile uue, sakslastele sobiva peaministri pastor Andrievs Niedra näol, moodustati marionettvalitsus.
Võiks küsida, mille poolest puutub see sündmus Vabadussõja ajalukku. Ja seda küsiti ka tollal. Näiteks väljendas peaministri kohast ilma jäänud Konstantin Päts juuni alguses Asutavas Kogus oma veendumust, et see peaks olema lätlaste asi, kas nende valitsust juhib Ulmanis, Niedra või keegi kolmas ning eestlased ei peaks neist ühtki võimule aitama.
Kuid ometi oli sel sündmusel Vabadussõja käigule ja kogu Eesti ajaloole väga oluline tähendus. Olles Ulmanise kukutanud, said Lätis asuvad ning punastega sõdivad balti- ja riigisaksa väeüksused innustust. Seni olid nad sõdinud formaalselt küll Ulmanise valitsuse eest ja punaväe vastu, aga järjest teravamaks muutus küsimus, miks nad peaksid verd valama Läti rahvuslike jõudude nimel, kes neid tegelikult ei salli ja soovivad nende eesõigused kaotada. Nüüd, pärast Ulmanise kukutamist, muutus olukord sakslastele helgemaks. Nad jätkasid pealetungi ja vallutasid 22. mail Riia. Punavõim, mis oli alles mõne kuu eest valitsenud pea terve Läti üle, oli korraga kokku surutud piiratud alale Daugava ja Eesti vahel ning punaväe kõrgemad ülemused kaebasid, et rinde ja tagala asemel on neil nüüd kaks rinnet, tagala aga puudub.
Senimaani olid Landeswehr ja vabakorpused tegutsenud tahes-tahtmata kui Eesti liitlased, sest mõlemad sõdisid sama vaenlasega, kelleks oli Lätis asuv punavägi (mis koosnes suures osas, kuid kaugeltki mitte täielikult punastest läti küttidest). Kuid Riiast edasi tungides jõudsid saksa üksused peagi Võnnu ehk Cesise juures Eesti vägedeni, mille koosseisus oli selleks ajaks juba ka kaks Eestis formeeritud Läti polku. Siit hakkas hargnema Landeswehri sõda, mille tähtsündmusteni jõuame juunis. Selle puhkemise juures oli 16. aprilli riigipöördel võib-olla otsustav tähtsus. Eesti sõdurid tahtnuks „parunitele“ muidugi nii või teisiti kallale karata, ent kui tegemist olnuks Läti seadusliku valitsuse sõjaväega, oleks sellest välja kukkunud Eesti – Läti sõda, mida poliitiline juhtkond poleks ilmselt heaks kiitnud. Nüüd aga oli tegemist marionettvalitsusele alluva Saksa väega, mille eesmärk oli rajada saksasõbralik ja Saksamaa mõjualune Läti riik. Selline lõunanaaber ei sobinud Eesti Vabariigile kuidagi.
- aprill 1919: ÄREVAD AJAD VÕRU JA RUHJA ALL
17. aprillil 1919 alustas punaväe Marienburgi grupeering (11. kütidiviis) taas Eesti lõunarindel pealetungi, esmaseks sihiks Võru. Esimene hoop tabas 1. ratsapolku, kes asus ülekaalukate jõudude survel järk-järgult taanduma. 19. aprillil vallutas Punaarmee Haanja ja 22. aprillil Rõuge. Samal päeval hõivas vaenlane Vana-Kasaritsa – Vana-Nursi joonele, seega 4-5 kilomeetri kaugusele Võrust, ja luuresalgad veelgi lähemale, praeguste Kuperjanovi pataljoni kasarmute lähistele. Võru raudteejaam oli otseses ohus.
See oli Vabadussõja üks kõige ohtlikumaid hetki ja nii kirjeldas seda hiljem ka ülemjuhataja Johan Laidoner. Viimane ei uskunud, et rinde murdumise ja Võru langemise korral oleks õnnestunud vaenlast veel Eestist välja ajada. Õnneks oli punaväe edul ka teine pool: kaardil nägi rindejoon nüüd välja nagu Võru poole sirutuv kiil, mis tegi selle külgedelt haavatavaks. Lisaks ebaõnnestus Punaarmee kavandatud abistav löök Petseri suunalt, mis kokkuvõttes edu ei toonud ja sumbus lõplikult 26. aprilliks.
Võru saatus otsustati aga põhiliselt 22. ja 23. aprillil, kui Eesti üksused ründasid punaväe kiilu nii läänest Mõniste poolt (Kalevlaste Maleva jt üksused) kui idast mööda Pihkva – Riia kiviteed (2. polgu osa ja 1. ratspolk). Vastulöök anti ka keskelt, otse Võru suunalt, kus tegutsesid Tallina ja Tartu kaitsepataljonid, Tartu koolipoisid ja kahe soomusrongi dessandimehed. Kõik ei kulgenud täisedu saatel, kuid punavägi suruti siiski tagasi – esialgu kohati kuni kiviteeni, kuid 25. aprillil tuli sealt pisut põhja poole taanduda. 26. aprillil vallutasid Eesti väed taas Rõuge. Otsene oht Võrule oli likvideeritud, kuid rinne jäi sellele ebameeldivalt lähedale.
Paraku ei olnud see kõik. Narva rindel pommitas punavägi puruks ja põlema Narva Joaoru linnosa, peavarjuta jäi 2000 kuni 5000 inimest. Veel ohtlikum oli, et lõunarinde läänetiival murdis Läti punane 3. kütibrigaad (u 3000 võitlejat) 25. aprillil Ruhja juures läbi Eesti 6. polgu positsioonidest, võttes selle juures vangi III pataljoni ülema, staabi ja suure osa 10. roodust, kokku 82 meest. See oli häbiväärne juhtum, mida on nimetatud suisa katastroofiks. Kaua paigal seisnud 6. polgu võitlusvaim oli alla käinud, strateegilist vajadust mitte mõistvad mehed ei tahtnud sõdida „läti vendade“ vastu. Eesti 3. diviisi rindes haigutas auk ja langemisohtu sattus elutähtis sõlmpunkt – Valga. 27. aprillil langes Anton Irv. Punaväe rünnak Valgale tõkestati lõpuks 28. aprillil kõigi käepärast olevate jõudude (eestlased, lätlased, soomlased) koondamisega linna kaitseks. Muuseas liitusid improviseeritud üksusega kaks puhkust saanud soomusronglast, kes avaldasid soovi „puhkus niiöelda rindel mööda saata.“
Ruhja läbimurre likvideeriti lõplikult mai alguspäevil. 6. polgus viidi läbi põhjalik juurdlus, selgitati välja vaenlasega vennastujad ja agitaatorid ning lasti 11 meest rivi ees maha, hiljem likvideeriti ka võitlusvõimetu 9. rood ja jagati teiste üksuste vahel laiali. Juunis, kui puhkes Landeswehri sõda, esinesid 6. polgu paljud allüksused juba silmapaistvalt tublilt. Ja siis ei pidanud ka keegi vaenlasi enam vendadeks.
- mai 1919: LÕUNARINNE LÄHEB LIIKVELE
24. mail 1919 pääsesid Eesti väed lõunarindel – esiotsa selle idatiival – liikuma ja jõudsid juba järgmisel päeval Pihkvani. Sel pöördelisel sündmusel, mis Vabadussõja lõplikult Eesti piiridest ja piiridelt välja kandis, oli oma eellugu.
Olles aprillis järjekordselt tagasi löödud, ei matnud Punaarmee juhatus maha lootust Eesti siiski vallutada. Venemaal käis kodusõda ja punaväel rindeid oli palju, kuid Eesti vastu võidi siiski tuua vähemalt nii palju jõude, et olla ülekaalus ja omada ka reserve. Eestil seevastu reserve peaaegu polnud ja pikk rindel viibimine hakkas meeste psüühikat muserdama. Näis, et Punaarmeed võib lüüa lõpmatult, kuid ta tuleb jälle ja jälle. Mai esimesel poolel tungis punavägi (peaasjalikult 11. kütidiviis) taas peale ja jõudis 16. maiks juba kolmandat korda Võru alla, täpsemalt Uue-Saaluseni, kust jääb Võruni vaid kümmekond kilomeetrit. Kuid see oli ka kõik, sest nüüd pöördus Punaarmee juhatuse tähelepanu mujale. 13. mail oli Vene valgete Põhjakorpus (hilisem Loodearmee) alustanud pealetungi Petrogradile, mis kulges edukalt. Punavägi peatas rünnaku Võru all ja hakkas vägesid Petrogradi ja Narva vahele viima. Samal ajal aktiviseerusid ka Karjalas soomlased ja Kuramaal jätkas pealetungi Landeswehr.
Eesti väejuhatus kavandas kiiret vastupealetungi, kuid selle lükkas edasi ootamatu sündmus. 19. mail saabus Eesti 2. diviisi staapi teade, et Eestimaa kommunistliku kütidiviisi ülem Leonhard Ritt soovib koos oma diviisi üksustega poolt vahetada, mis annaks Eesti vägedele võimaluse vallutada Pihkva. Järgnesid salakohtumised Eesti sõjaväe esindajatega, punaväes hakati Ritti kahtlustama, kuid tal õnnestus end esialgu välja rääkida. Ööl vastu 24. maid tuli Ritt koos veel mitme komandöri ja ühe roodu ning ratsakomandoga üle. Ületulnute arv, kokku paarsada meest, oli tunduvalt väiksem kui loodetud, kuid punaste rindesse tekkis Mitkovitsa juures siiski lõhe, mille kuperjanovlased täielikult ära kasutasid.
24. mai varahommikul läksid Eesti väed rünnakule. Pealöök anti rinde tsentrist, sest vasakul tiival takistas soomusrongide edasiliikumist ikka alles purustatud Košeljahha (Liivamäe) sild üle Optjoki jõe. Tsentris seevastu jõudsid kuperjanovlased kiirelt Irboska alevini, kus tabati sõna otseses mõttes une pealt terve insenerirood ja saadi muuhulgas saagiks hästivarustatud laatsaret koos personaliga. Sealt edasi tungis rünnakukiil mööda kiviteed ida suunas ja jõudis Krasnaja Repkani. Samal ajal luhtus soomusronglaste nutikas ja julge plaan hõivata punaste Trotski-nimeline soomusrong, kuid viimane siiski põgenes ja Eesti soomusrongid võisid asuda purustatud sildu parandama, et edasi liikuda. Ka paremal tiival, Pankjavitsa ümbruses tehti sõjalist imet, peakangelasteks Sakala partisanid ja Scoutspataljon. 25. mail vallutasid Eesti väed tähtsa teedesõlme Moglino ja 26. mai hommikuks oli Pihkva Eesti vägede käes. Alanud oli Vabadussõja uus etapp.
5. juuni 1919: EESTI LIPP JEKABPILSI RAEKOJAL
5. juunil 1919 heiskasid Eesti 1. ratsapolgu sõjaväelased Eesti lipu kaugel Lätis Daugava jõe ääres asuva Jekabpilsi (Jakobstadti) raekojale ja ametisse astus Eesti komandant. Peagi lisandus Eesti lipule ka Taani lipp, ehkki Taani sellal kellegagi ei sõdinud, kõige vähem Lätiga. Kuidas see juhtus?
Tegemist oli Eesti Vabadussõja ühe kõige hämmastavama operatsiooni võiduka finaaliga. Terve 1919. aasta kevade oli lõunarinne püsinud Eesti rahvuspiiri lähistel, liikudes punaväe survel korduvalt Võru alla. Meeletute pingutuste hinnaga õnnestus punased ikka ja jälle tagasi paisata, kuid tulevikuväljavaated olid hägusad. Õnneks alustas Vene valgete Põhjakorpus mais pealetungi, mis punaväe jõud endale tõmbas. Eesti väed tungisid Petseri suunalt Pihkvasse ja läksid 27. mail liikvele ka Võru alt, et lõpuks ometi puhastada Punaarmeest ka viimane jalatäis Eesti pinda.
Kuid 2. diviisi staabiülemal Viktor Mutil tekkis veelgi lennukam mõte: tungida sügavale Läti punaarmee tagalasse, ähvardades punakütte äralõikamisega Venemaast, ja sundida neid sellega Liivimaalt välja taanduma. Mutil ei õnnestunud oma plaani ülemjuhatajaga isegi kooskõlastada, kuid operatsioon algas sellegipoolest. 29. mail võttis Aluksnesse jõudnud Eesti vägede (nende hulka kuulusid ka üks Läti polk ja Taani kompanii) faktiline juhataja, 1. ratsapolgu ülem Gustav Jonson vastu otsuse edasi lõunasse tungida.
Eesti üksused liikusid laias kaares läbi punaväe kaitsetu tagala, purustades teel ähmi läinud vaenlase üksusi ja võttes massiliselt vange, kellega polnud õieti midagi peale hakata. Tähtsamate punktide hõivamiseks tõmbusid eri üksused taas rusikana kokku. 31. mail jõuti Gulbenesse, mis oli tähtis raudteesõlm, ja 3. juunil Cesvainesse, kus võeti vangi suur osa punasest Läti 9. kütipolgust. Samal päeval hõivati dramaatilise võitluse järel ülimalt oluline Laudona sild üle Aiviekste jõe. Kotisuu punavägede tagalas hakkas kokku tõmbuma ja punaarmeelasi pages massiliselt Rezekne suunas. 5. juuni hommikul sõitsid Eesti ratsaväelased sisse kõigepealt Krustpilsi, mis asub Jekabpilsi vastas Daugava paremkaldal, ületasid seejärel jõe ja jõudsid Jekabpilsi. Kohalik, suuresti juutidest koosnev elanikkond tervitas vabastajaid kergendustundega, olles pääsenud punasest terrorist. Ratsaväelaste järel tuli Taani kompanii, hiljem muud üksused. 7. juunil anti Jekabpilsi haldamine üle Läti 1. Volmari polgule.
Operatsiooni peamine tulemus oli, et 1919. aasta jaanuaris moodustatud Nõukogude Läti armee lakkas neil päevil reaalse ja toimiva armeena peaaegu olemast ja muutus taas umbes diviisi suuruseks koondiseks nagu Lätisse saabudes. Paraku tähendas see ühtlasi ka seda, et Eesti sõjaväel tuli asuda vahekordi selgitama sakslastega, kes peremehetsesid suuremas osas Lätist. Lähenes Landesveeri sõda.
- juuni 1919: ESIMENE VÕIT ÜLE 700 AASTA
Landeswehri sõja alguseks loetakse tulevahetust Amata jõe silla juures 5. juunil. Sakslased vallutasid Võnnu, seejärel kehtestati Antandi nõudel vaherahu. Lääneriigid soovinuks, et sakslased ja eestlased sõdiksid üksmeelselt enamlastega, kuid mitte omavahel. Paraku olid eestlastel ja eriti baltisakslastel vanad arved, mis nõudsid ära korraldamist.
Uuesti puhkes sõjategevus 19. juunil ja esialgu mitte Võnnu all, vaid katkendliku rinde läänetiival Lemsalust (Limbažist) lõunas, kus kohtusid Eesti 9. polgu luuresalk ja Rauddiviisi küljekaitse. Tõsisem lahing löödi aga järgmisel päeval Lemsalu all Lāde järve ümbruses. Rauddiviisi üksuse eesmärgiks kapten Blankenburgi juhtimisel oli purustada Eesti vägede parem tiib, tekitada ümberhaaramisoht ja sundida eestlased Lätist taanduma. Lahingu algus näis lubavat, et plaan õnnestubki. Roodude kaupa laiali jaotatud 9. polk sattus raskesse olukorda, üks rühm sattus paanikasse ja põgenes, sakslaste tee Lemsallu oli lahti.
Olukorra päästsid ohvitseri asetäitja Reinhold oma maakuulajatega, II pataljoni ülem leitnant Karl Laurits ja kriitilisel silmapilgul kohale saabunud polguülem kapten Johan Schmidt. Kõigepealt sekkusid sündmuste käiku maakuulajad. F. Reinholdi juhtimisel, kes osava laskurina tappis oma nagaanist mitu vaenlast, avati sakslastele vastutuli. See üllatas sakslasi, kes enam vastupanu ei oodanud. Paraku sai raskelt haavata ka Friedrich Reinhold. Kuid peagi üllatati sakslasi taas: seni varus olnud ja kapten Schmidti poolt teele saadetud 6. rood ründas vaenlast küljelt. Sõdureil õnnestus Paldaši talu juures lokkava rukki varjus juba võidukas meeleolus vaenlasele 40 sammu kaugusele hiilida ning hurraahüüete saatel täägirünnakule minna. Tagajärjed olid hävitavad. Sakslaste kaotused olid suured, nad jätsid lahinguväljale 19 surnut; surmavalt sai haavata ka kapten von Blankenburg.
See oli magus võit. Edu tõi see, mis oli eesti sõdureid Vabadussõjas korduvalt aidanud ja aitas ka edaspidi – oskus puhkevale paanikale piir panna ja kiirelt käituda olukorrale vastavalt. Kapten Schmidt nimetas seda hulljulgeks ja riskantseks, kuid kaalutud rünnakuks. Dramaatiliste pöörete saatel kulgenud lahingu üle oli põhjust tunda uhkust ja miks mitte isegi kahjurõõmu, nagu seda võib välja lugeda Schmidti märkusest: „Vaenlane jättis lahinguväljale hulk surnuid ja haavatuid. Nende matmiseks käsutasin [neid] Lemsalu elanikke, kes sakslasi võitjatena lilledega tänavail ootasid.“ Sakslasi vedas alt vaenlase arvuline ja võib-olla ka sisuline alahindamine, nii et nad pidasid lahingut juba võidetuks, kui eestlastel oli veel reserve. Landeswehri ajaloos nimetatakse eestlaste vastupanu Lemsalu all „ootamatult tugevaks“. Lisaks oli sellel suhteliselt piiratud kokkupõrkel tuntav mõju kogu Landeswehri sõja käigule.
Jäi ilmumata toonase arvamustoimetaja Indrek Lepiku tölpluse tõttu
- juuni 1919: VÕIDUPÄEV
Lemsalu all alanud ja mitu päeva (19.-23. juuni) kestnud Võnnu lahingu kõige palavamad päevad olid 21. ja 22. juuni, millest esimene kulges sakslaste ja teine juba Eesti vägede edu tähe all.
Raskeimad taplused toimusid (lääne poolt alustades) Straupe ja Stalbe vahel, Loode jaama ümbruses Võnnust põhjas, veel veidi kaugemal põhjas asuvas Skangali mõisas ja Starti teeristil ning lõpuks kõrgendikul asuva Rauna alevi piirkonnas. Sakslaste vasakul tiival tegutses Raudbrigaad, rinde keskel ja paremal tiival Landeswehr. Eesti vägede asetus alates läänest alates oli: 9. polk, 6. polk (Stalbest Loode jaamani), Läti 2. Võnnu polk (Võnnu ja Rauna vahel) ja lõpuks 3. polk Rauna alevis.
Otsustava võitluse juhatas sisse kolme Landeswehri kolonni rünnak saksa rinde tsentris ja paremal tiival. Väheste lahingukogemustega Läti 2. polk löödi laiali – sakslased olid nende vastu koondanud ka mitmekordse ülekaalu – ja kapten von Malmede kolonn liikus läbi Rauna jõe oru Volmari suunas, ohustades nii 6. kui 9. polgu tagalat.
Eesti väejuhatusel tuli kokku võtta kõik oma vaimsed ning materiaalsed ressursid. Hiljem iseloomustas Nikolai Reek hetke järgmiselt: „Olukorda kaaludes keerlesid mul peas sünged mõtted ja südames oli halb tunne. Tekkis küsimus, kuidas üle pääseda sellest kardetavast olukorrast? Kuidas oli lubatud toetuse päralejõudmisega, kas ei sünni äpardust enne nende abijõudude tegevusse asumist?“ Õnneks nägi ohu suurust täie selgusega ainult Reek oma staabiga. Stalbest Rauna kõrgendikuni rulluvas lahingus tegelesid üksused konkreetsete rindelõikudega ja olukord neis oli erinev. Paanikailmingud olid lokaalsed, läbisegi lokaalsete võitudega. Üldist meeleolulangust ei olnud.
Ja läbimurre sulustatigi. Järgmisel päeval tegi Kalevlaste Maleva vapruse imetegusid Skangali mõisas, kuperjanovlased ja soomusronglased Loode jaama ümbruses, Rauna kõrgendikel pidas kangelaslikult vastu 3. polk ja Stalbe mõisas 6. polk. Sakslastel puudusid piisavad reservid, et edu arendada ja eestlaste seljatagust ohustada – see oht tekkis hoopis läbimurdjaile endile. Algas Saksa vägede tagasitõrjumine kõigis kriitilistes punktides. Ööl vastu 23. juunit jätsid sakslased Võnnu maha. Selle peapõhjuseks oli ebaedu Straupe all ja vasakul tiival viirastuv sissepiiramine Eesti 9. polgu poolt. Järgmisel hommikul leidsid Eesti väed teatava pettumusega eest maha jäetud linna, millesse sisenemisel tuli hõreda järelväega vaid põgus tulevahetus pidada. Võidujooksu Võnnu vallutaja tiitlile võitis soomusrong „Kapten Irve“ ülem leitnant Eduard Neps oma salgaga.
1210. aastal oli Võnnu jäänud vallutamata ja sellest sai Saksa ülemvõimu põline kants, nüüd oli see võlg tasutud. Meeliülendav oli seegi, et lühiajalist Landeswehri võimu kogenud Võnnu lätlased suhtusid nüüd eesti sõdureisse hoopis teisiti kui veel mõne nädala eest. Võis näha liigutavaid stseene, sõdureile visati isegi lilli.
Jäi ilmumata samal põhjusel kui eelmine
3. juuli 1919: VAHERAHU LANDESWEHRIGA
3. juulil 1919 sõlmisid Eesti 3. diviis ja Saksa 6. reservkorpus Riia piiril Strazde koolimajas vaherahu, mis lõpetas Landeswehri sõja. Sellest asjaolust selgub muuseas, kes oli õieti sõdinud kellega. Vaherahu ei rahuldanud õieti kumbagi poolt, kuid paremat polnud hetkel kuskilt võtta. Eesti vägedel jäi Riia vallutamata, isegi pidulikku sissemarssi ei lubatud, kuid mõnes mõttes võis see ka hea olla. Suur Riia võinuks eestlased sel või teisel kombel alla neelata nagu Moskva 1812. aastal Napoleoni armee.
Kuid tegemist oli ikkagi võiduga ja sõja peaeesmärgid olid saavutatud: sakslastele oli mehiselt kolki antud ja Läti rahvuslik valitsus võimule ennistatud. Teekond Võnnu vallutamisest Strazde koolimajani oli olnud meeliülendav, kuid mitte kerge. Taanduvaid saksa vägesid jälitades tuli maha lüüa mitu ohvriterohket lahingut (neist veriseim Englārte juures Inčukalnsi lähedal, aga raske oli ka Siguldas), väed tormasid edasi nii innukalt ja nii kiiresti, et olid mitu päeva söömata – voorid ei jõudnud järele.
Veelgi raskemaks läks olukord, kui Eesti väed 27. juuniks jõudsid Riia-eelsete järvede (Kiši, Suur ja Väike Valgjärv) ning Jugla jõe joonele. Siin olid sakslastel korralikult ette valmistatud positsioonid, mis kasutasid ära looduslikke veetakistusi. Võidulainel Eesti väed ei kaitsjaid ei peljanud, kuid päris rinnaga peale minna ei olnud mõtet. Järk-järgult õnnestus sakslasi tagasi suruda paremal tiival Adaži ümbruses (tänane Pärnu-Riia maantee läheb seal otse üle lahinguvälja), kuid mujal erilist edu ei saavutatud. Langes legendaarne suurtükiväelane Reinhold Sabolotnõi. Raskeid kaotusi kandes rünnati Liči juures asuvaid ülepääse Jugla jõest, kuid edasi ei pääsetud. Väga veriseks ja samuti suhteliselt edutuks kujunes lahing Salaspilsi all, mis kaotuste poolest oligi Vabadussõja teine lahing Paju lahingu järel.
Hilisemad mälestused kinnitavad üksmeelselt, et Riia langemine oli vaid aja küsimus ja linn oleks küpse õunana eestlastele sülle langenud. Võib-olla see siiski nii ei olnud ja terav kirves oleks hoopis kivi leidnud. Kuid samas on õige, et paremal tiival saavutati edu, Eesti üksused jõudsid Daugava suudmeni ja olulist rolli etendas ka Eesti laevastik, mis sundis vaikima jõesuudme patareid ning oli valmis kesklinna sildadeni välja sõitma. Omaette hoobi andis sakslastele see, et soomusronglased keerasid kinni Riia veevärgi. See, ja linna pommitamine soomusrongidelt tekitasid Riias paanikalähedase olukorra. Sekkus Antant ja sundis nii sakslasi kui eestlasi vaherahu sõlmima, mida kumbki eriti ei soovinud. Sõda oli selleks korraks läbi.
1215. aastal püüdsid saarlased koostöös teiste Eesti malevatega Riiat vallutada ja see jäi napilt saavutamata. Sama juhtus ka teisel korral seitsesada aastat hiljem. Kuid nagu öeldud, võib-olla oli nii paremgi.
28. juuli 1919: VABADUSSÕDA PURURIKKAS VENE KLOOSTRIS
28. juulil 1919 vallutasid kuperjanovlased ja 2. diviisi tagavarapataljoni allüksused julge üllatusrünnakuga Pihkvast umbes 80 km idas, Porhovi lähistel soode ja laante keskel asuva rikka Nikandri kloostri, lüües laiali kümnekordses (kui mitte suuremas) arvulises enamuses olnud vaenlase. See oli üks kõige idapoolsemaid punkte, kuhu Eesti väed Vabadussõja käigus välja jõudsid. Porhovit enam vallutada ei suudetud, nagu ka Pihkvast lõunas asuvat Ostrovit, milleni samuti jäi vähe maad.
Võib tekkida küsimus, miks oli eesti sõdureil üldse tarvis tülitada kõnnumaa üksindusse tõmbunud vene munki, kui nende rikas varakamber jäeti puutumata ja isegi veinikeldrit revideeriti mõõdukalt. Põhjused olid loomulikult sõjalised, sõja eesmärk aga Eesti Vabariigi püsimajäämine. Selleks oli maikuus alustatud lõunarindel pealetungi, peletatud punavägi minema Lätist, purustatud Landeswehr ja tungitud esmalt Pihkvasse ja seejärel Pihkva taha. Eesti ülemjuhatus soovis Pihkvast kujundada Vene valgete all olevat puhverala (kui mitte lausa puhvervabariiki), mis omaenda ideede nimel punaväega sõdides kaitseks ühtlasi Eestit. Pihkva valitsemine antigi üle ataman Bulak-Balahhovitšile, kuid viimase jõududest – ja ka oskustest – paraku ei piisanud. Eesti 2. diviis pidi jääma Pihkvasse ja kui punased 1919. aasta juuni lõpus pealetungile tulid ning juuli keskpaigaks peaaegu Pihkvani välja jõudsid, siis vastati sellele 18. juulil alanud vastupealetungiga, mille sihtpunktideks Eesti ja Vene valgete ühendatud jõudude jaoks olid Ostrov lõunas ja Porhov idas. Nagu öeldud, kumbagi ära võtta ei õnnestunud.
Eesti oli loonud küll kogu regiooni suurima sõjaväe (kui Poola kõrvale jätta), kuid Venemaa vallutamiseks olnuks vaja veel kümme korda suuremat. Ja Eestil polnud mingit soovi ega kavatsust Venemaad vallutada. Vastupidi, taheti koju ja taheti rahu. Sõdurid olid Pihkva taga sõdimisest üsna nördinud ja selles osas näitas neile eeskuju koguni diviisiülem Viktor Puskar, ehkki viimane võinuks ju strateegilisi vajadusi mõista. Lühidalt, eestlased andsid oma panuse, kuid vastumeelselt.
Ka Nikandri klooster anti peagi üle Balahhovitši meestele. Kõik märgid näitavad, et ataman – idee poolest ju vabastaja – võttis kiirelt enda valdusse tõepoolest väga rikka kloostri aarded ja lasi need kaitsmise ettekäändel Pihkvasse viia, mille käigus need loomulikult haihtusid. Tõsiasjaks jääb siiski, et punased, kes kloostri varsti lõplikult tagasi said, käitusid hullemini. Klooster tehti 1920ndail maatasa ja selle rohtukasvanud alusmüürid ärkasid ellu alles 2002. aastal. Nüüdseks on tulemus juba muljetavaldav. Jääb üle loota, et tänasel Kuperjanovi pataljonil ei teki vajadust seda külastada teisiti kui turistidena.
- august 1919: LOODEVALITSUSE MOODUSTAMINE
Eesti Vabariigi ja Vene valgete nigelad suhted tegid Antantile muret kogu Vabadussõja jooksul. Antandi riigid soovisid, et Venemaal kehtestataks demokraatlik või vähemalt mingil määral tsiviliseeritud riigikord, mida enamlased ilmselgelt ei kavatsenud teha. Kuid Antant ei suutnud ega saanud ise Vene enamlasi kukutama minna, seda võinuks teha üksnes venelased ise. Ent viimaseid võis selle juures aidata, andes neile mõjusat materiaalset abi ja sundides/motiveerides iseseisvuse nimel võitlevaid piirirahvaid nendega koostööd tegema. Paraku ei suutnud Vene valged, kõige vähem nende ülemvalitseja admiral Koltšak sundida end tunnistama nendesamade liitlaste õigust iseseisvusele. Vene valgete retoorikast käis ikka ja alati läbi „ühtse ja jagamatu“ Venemaa idee. Eestit puudutas see kõik vägagi. Valged kavandasid 1919. aasta sügisel suurpealetungi Petrogradile ja selleks oli vajalik Eesti abi (kasvõi tagalana). Eestil puudus aga soov sõdida koos nendega, kes Eestit riigiks ei pidanud.
10. augustil 1919 kutsus Antandi esindaja Eestis brigaadikindral Frank Graham Marsh enda juurde kohalikud vene poliitika- ja seltskonnategelased. Kindral kirjeldas Vene valgete Loodearmee olukorda ja rõhutas, et edaspidine sõjaline edu saab tugineda ainult Eesti armee ja valgete koostööle. Eestlased aga nõuavad iseseisvuse tunnustamist. Seetõttu peab sõjaline missioon vajalikuks moodustada Loode-Vene valitsus, mis eestlastega mõistmise saavutab. Väidetavalt andis brigaadikindral Marsh kokkutulnutele uue valitsuse moodustamiseks ultimatiivses toonis aega kolmveerand tundi – sealsamas, ilma toast lahkumata – ja kui seda ei suudeta, siis olevat Antandi edaspidine toetus ülimalt kahtlane.
Sellisele jõuavaldusele valged enam vastu ei saanud. Valitsust ei moodustatud küll toast lahkumata, kuid järgmiseks päevaks siiski. Selle peaministriks sai naftatööstur, armeenia juurtega Stepan Lianozov. Vastne valitsus avaldas kohe deklaratsiooni, milles esimese asjana tunnustas Eesti Vabariiki ja taotles sedasama Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Ameerika Ühendriikidelt. Asjade käigust teavitati ka Koltšakki.
Koltšak luges Loodevalitsuse muidugi fiktiivseks nähtuseks, kellel puuduvad volitused Eestit või kedagi teist tunnustada või tunnustamata jätta. Seega jäi Loodevalitsuse tunnustus puhtalt illusoorseks ja seda mõisteti ka Eestis hästi. Kuid vähemalt oli Antant, kes muidu hämas väitega, et Eesti jt uute riikide tunnustamine on „Venemaa siseasi“, seekord selgelt astunud Eesti poolele. Koltšakki ja teisi Vene poliitikuid võib nimetada lühinägelikuks, kuid samas jääb küsitavaks, kas nii sügavale juurdunud pühade tõdede muutmine oleks üldse kellelegi jõukohane olnud. „Ühtse ja jagamatu“ idee on suurepärase tervise juures tänini.
- august 1919: PIHKVA LOOVUTAMINE PUNASTELE
Kuna Eesti väed 1919. aasta augustis Pihkva taga enam kaugemale tungida ei tahtnud ja Vene valged ei suutnud, oli paratamatu, et initsiatiiv läheb Punaarmeele, mis alustas ettevalmistusi pealetungiks. Ülemjuhataja Laidoner, kes pidas Pihkva hoidmist sõjaliselt väga tähtsaks, mõistis samas, et kui valgetest asja ei ole, ja kuna eesti sõdurid Venemaal sõdida ei taha ega hakkagi tahtma, siis võib Pihkva loovutamine lõpuks paratamatuks osutada. Ette oli valmistatud strateegiline nn Irboska liin, millele võis vastava käsu peale taanduda, kuid mida siis tuli kaitsta viimse veretilgani.
Punaarmee pealetung alga 16. augustil. Eesti poolel sõdis siin u 7500 Eesti ja 3300 Loodearmee sõdurit, punaväe pealetungigrupeeringus oli 18 500 võitlejat. Punased saavutasid mitmes lõigus edu, eriti ohtlikuks muutis olukorra nende sissemurre rindesse Pihkvast lõunas, mis ähvardas linnas asuvaid vägesid äralõikamisega.
Ülemjuhataja Laidoner oli 21. augustil andnud korralduse Pihkvat hoida, sest veel hingitses lootus, et kogu Loodearmee õnnestub siia koondada. Järgmisel päeval teatas ta siiski Judenitšile, et kui Loodearmee rindelõiku üle ei võta, siis Eesti vägede meeleolud sunnivad teda andma käsu Pihkvast taanduda. Judenitš saatis abijõude, kuid neist jäi väheks.
Pihkva langemine otsustati Irboska ja Velikaja vahel, kus 24. augustil tehti viimane katse vastupealetungile minna. Katse ebaõnnestus ja Puskar käskis Irboska positsioonile taganeda. Loodearmee üksused polnud võimelised Pihkvat hoidma ja kindral Judenitš andis 2. korpusele käsu tõmbuda ligi 70 km põhja poole Želtša jõe joonele. 26. augustil hõivas Punaarmee tulevahetuses Loodearmee järelvägedega Pihkva. Eelnevalt olid Eesti väed ja Loodearmee üksused purustanud Pihkva sillad, kaasa arvatud Eduard Jürgensi meistriteose, ajutise raudteesilla. Irboska suunal ei saanud Punaarmee seetõttu kuni sõja lõpuni kasutada soomusronge.
See ajutine raudteesild vääriks omaette raamatut või, veel parem, filmi. Kui Eesti väed mais Pihkvasse jõudsid, leidsid nad raudteesilla purustatult eest. See ei olnud mingi katkine truup. Velikaja on võimas jõgi ja sild oli sama võimas. Linna üle võtnud vene valged üritasid seda parandada, kuid vandusid alla ja kuulutasid ülesande sõjaaja oludes võimatuks. Kuid Soomusrongide divisjoni insener Jürgens arvas teisiti, pani mängu kogu oma nutikuse ja 27. juunil kell 10 sõitis rahvahulga juubeldamise saatel üle paranduskoha esimene vedur. Peeti kõnesid ja vana insener, kes oli parandustöö võimatuks kuulutanud, kinkis Jürgensile pisarsilmil oma mõõdulindi, öeldes et muud pole tal anda, enamlased on kõik ära röövinud.
Kuid nagu öeldud, see omamoodi ime tuli augustis purustada. Sõda annab, sõda võtab.
17.-18. september 1919: RAHULÄBIRÄÄKIMISED PIHKVAS
17. septembril 1919 algasid Pihkvas esimesed Eesti – Vene rahuläbirääkimised. Pigem küll „kõnelused“, mis lõppesid juba järgmisel päeval, sest aeg ei olnud veel küps. Kuid siiski märgilised.
Eesti Vabariigi poolest võinuks rahu teha juba varakevadel, kui Punaarmee oli Eesti piiridest välja aetud. Seda, et tegemist on maa vabastamisega ja et Eesti jaoks sõjal muud eesmärki pole, rõhutas ülemjuhataja Laidoner korduvalt, samuti poliitikud, ja nii said sellest aru ka sõdurid. Ainus kord, kui eesti sõdur oli südamest nõus väljaspool Eestit sõdima, oli siis, kui tekkis võimalus balti parunitele kere peale anda, et 700 aasta vanune võlg vähegi tasutud saaks. Kuid septembriks oli seegi tehtud ja ülemjuhatusel oli aina raskem sõdureile selgeks teha, et piire ei saa kaitsta piiridel, vaid tuleb tegutseda võõral maal. Kuni õnnestub sõlmida rahu.
Mingeid ebamääraseid kompimisi oli olnud juba suvel, kuid näost näkku kohtusid kaks delegatsiooni esmakordselt alles äsja eestlaste käes olnud Pihkvas 17.-18. septembril. Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht L. Krassin teatas kümme kuud Punaarmee vihaseid rünnakuid tõrjunud Eestile, et Nõukogude Venemaa poliitika nimetamine imperialismiks on laim ja Nõukogude valitsus ei soovi kellelegi midagi vägisi peale suruda. Ühtlasi avaldas ta arvamust, et Antandi riigid üritavad läbirääkimisi nurjata ja kahtles Eesti delegatsiooni koostöötahtes, sest Eesti soovivat vaid Antandile survet avaldada. Eesti välisminister Ado Birk vastas, et Eesti peab kaitsesõda ja rahu peab kindlustama Eesti iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku.
Enamlastel võis rahuga tõsi taga olla ja esialgu ei esitatud ka võimatuid ega väga kategoorilisi nõudmisi. Kuid Eesti valitsuse toonane seisukoht oli, et sõlmida tuleks üldisem rahu, st Nõukogude Venemaal ka Läti, Leedu, Soome ja Poolaga. Mis oli arusaadav. Venemaa saatus oli alles otsustamata ja punavõimu kukutamine näis täiesti tõenäoline. Polnud tark sündmustest ette tõtata. Punastega liiga tõtlikult rahu tehes võinuks Eestit hiljem kättemaksuks tabada võidukate Vene valgete agressioon, mille takistamiseks ei oleks Antant ilmselt sõrmegi liigutanud.
Sest diplomaatilistel lahinguväljadel, iseäranis Pariisis, oli kujunenud äraspidine olukord: Vene valged, kes Narva- ja Pihkva-taguseil lahingutandreil olid eestlaste liitlased, osutusid diplomaatilistes koridorides Eesti taotluste suhtes kõige vaenulikumaks osapooleks. Rahutegemise vastu oli ägedalt ka Prantsusmaa. Inglismaalt seevastu tuli signaale, et nemad Eestit rahutegemise eest otseselt karistama ei hakkaks. Kuid võib-olla kõige mõjuvam põhjus, miks Eesti sügisel veel rahu ei saanud teha, oli tegelik rindeolukord lõuna pool. Latgale oli alles punaste käes ja lätlaste vabadussõda polnud veel õieti alanudki – see sai hoo sisse oktoobris, kui sakslased nn Bermondt-Avalovi avantüüri käigus viimast korda jõudu üritasid näidata. Ka Soomel oli rahu sõlmimata ja Karjala saatus lahtine. Nii ulatusliku sõjatandri ühes lõigus ei olnud võimalik iseennast ohtu seadmata püssi varna riputada. Kuid sellekohasest soovist oli saadetud ühemõtteliselt selge signaal kõigile asjaosalistele.
28. september 1919: VALGE MÕÕGA SÄHVATUS
28. septembril 1919 alustas Vene valgete Loodearmee Pihkva tagant oma ajaloolist ponnistust Petrogradi vallutamiseks. Operatsiooni nimeks oli „Valge mõõk“. Siberis Koltšak küll taganes, kuid Lõuna-Venemaal oli Denikin oma edu tipul. Edukas hoop Petrogradile võinuks olla viimaseks naelaks enamlaste ristipuus ja põhjustada nende võimu kokkuvarisemise.
Pealetungi põhisuunaks oli pikkade vaidluste järel määratud Narva – Peterburi suund, kuid punaväe eksitamiseks alustati pettelöögiga Pihkva poolt. Valged saavutasid kohe tuntavat edu. Nagu kirjutab Reigo Rosenthal, jooksid Punaarmee üksused suures osas laiali, kaotades kuni 50% koosseisust. Loodearmee võttis pealetungi esimese faasi jooksul kuni 3000 vangi, saagiks saadi u 100 kuulipildujat ja seitse suurtükki. 11. oktoobril algas põhjas Narva üldsuunal rünnak Jamburgile, mis vallutati ülejärgmisel päeval. Vaid mõni päev hiljem olid valgete käes juba Krasnoje Selo ja Gatšina, kust Petrogradi kesklinna jäi veel vaid 40 kilomeetrit.
Kõik see oli Vene kodusõda, mis huvitas Eesti väejuhatust ja valitsust, kuid sõdureid mitte eriti. Pealetungi eel oli Eesti ülemjuhatus ja Loodearmee juhid kokku leppinud, et Eesti üksused toetavad pealetungi vasakul tiival, Ingerimaal, kus sõdis eriti innukalt kaasa oma kodumaad punastest vabastav Ingeri polk. Eesti üksused tegutsesid seevastu vahelduva entusiasmiga. Põhilahingud toimusid oktoobris Krasnaja Gorka all, mida tuleb meenutada eraldi. Merel tegutsesid Inglise eskaader ja Eesti merevägi, aidates tõhusalt kaasa vasaku tiiva edenemisele.
Loomulikult mõistis enamlik juhtkond ohu suurust. Petrogradi kaitset asus organiseerima Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Lev Trotski isiklikult. Kõigepealt tugevdati välivägesid ja seejärel korraldati linna seesmine kaitse. Mobiliseeriti Petrogradi töölised ja kommunistid. Kokku saadi u 5000 võitlejat. Petrogradi kindlustatud rajooni juhatuse asemele moodustati Petrogradi sisemise kaitse staap, mis alustas ettevalmistusi tänavalahinguteks. Võitlussalkades oli novembri alguseks u 6500 võitlejat, kelle käsutuses oli 22 kuulipildujat ja 39 suurtükki (enamasti õhutõrjekahurid). Tegevust aktiviseerisid Tšekaa ja sõjatribunalid, rindeüksuste selja taha saadeti taandumise takistamiseks tõkestussalgad. Petrogradini valged siiski ei jõudnud, kuid suurlinna saatus kõikus noateral novembri alguseni.
Vene (nõukogude) ajaloomällu jättis nn Judenitši pealetung sügava jälje, mis näitab ehmatuse suurust. Kirjutati palju ajalooraamatuid, kus Eesti Vabadussõda taandati vaid Vene kodusõja üheks episoodiks, eestlased üksnes Judenitši abilisteks ja Eesti Loodearmee platsdarmiks. Meil pole põhjust seda russotsentristliku vaateviisi jagada. Eesti Vabadussõja eesmärk ei olnud Petrogradi vallutamine, vaid Eesti iseseisvus. Kuid Judenitši üritus tuli isegi luhtudes Eestile kasuks, sest Vabadussõja lõppfaasis oli Nõukogude Venemaa valmis Eesti olemasoluga leppima, kui vaid Loodearmee lõplikult kaoks. Tõsi, siis vajasid enamlased pigem rahulepingut kui võitu juba muudelgi põhjustel. Enamlasi kukutada ei suudetud, nad pidid seitsmekümne aasta pärast ennast ise kukutama.
- oktoober 1919: TAAS LÄTLASTELE APPI
1919. aasta juunis said Rauddiviis ja Landeswehr Eesti vägedelt lüüa ja konflikt lõppes vaherahuga. Vaherahu nägi ette, et Landeswehr hakkab korralikuks ja kuulab edaspidi seadusliku Läti valitsuse sõna, riigisaksa üksused aga lahkuvad Lätist. Paraku ei jätnud Rüdiger von der Goltz jonni. Endiselt terendas silme ees Saksamaale kuuletuv Lettland ja veelgi absurdsemad ideed Saksa-Vene igavesest sõprusest pärast enamlaste kukutamist. Evakueerumisega viivitati ja Jelgavas hakkas kuju võtma uus Saksa-Vene väekoondis, mille juhiks seati kapellmeistri ettevalmistusega aferist Pavel Bermondt, kes ise ennast vürst Avaloviks tituleeris. Bermondti eesmärgid on tänini segased. Ise väitis ta, et kavatseb Venemaale marssida, enamlased purustada ja seal korra maksma panna. Paraku oli tema ja Venemaa vahel Läti, mistõttu Bermondt leidis, et see tühine takistus tuleb kõrvaldada kõigepealt. Vaimus nägi ta ennast juba Läti, aga ka Eesti isandana ja määras nende maade valitsemiseks ametisse 24-liikmelise nõukogu.
Bermondti enda väitel käsutas ta 52 000-mehelist armeed, kuid tegelikult oli tal Lätis mehi umbes 8000, lisaks umbes teist samapalju Leedus. Kuid seegi oli oma aja oludes märkimisväärne jõud. Riia ümbruses olid Bermondtil kerge arvuline ülekaal, lisaks olid Läti väed esialgu kogenematud ning suurtükivägi nõrk. Juba oktoobri algul oodati Bermondti lööki Riiale ja Läti valitsus palus Eesti valitsuselt abi.
8. oktoobril alustas Bermondt pealetungi ja hõivas 9. oktoobril pool Riiat. Rinne peatus Daugaval. 10. oktoobril jõudis Riiga Eesti abi: soomusrongid „Anton Irv“ ja nr 2 diviisiülema abi Arnold Hinnomi juhtimisel. Soomusronglased kindlustusid jõekaldal, tulistasid Bermondti positsioone ja kaitsesid Daugava raudteesilda.
Kuid tõsiasjaks jääb, et soomusrongide saabumine tõstis Riia kaitsjate meeleolu. Paraku mitte Läti ülemjuhatuse oma, kes oli tõmbunud Riiast ida poole Ropažisse ja kavandas Riia mahajätmist. Hinnom oli sunnitud kõhklejate peale karjuma, et saavutada esialgu taganemisotsuse edasilükkamine, seejärel selle äramuutmine. See oligi Eesti sõjameeste kõige olulisem panus selles konfliktis. Ulmanise valitsus soovinuks märksa suuremat abi, kuid läbirääkimised Tallinnas venisid. Eesti nõudis vastutasuks Valga linna ja muudki, ning see sarnanes väljapressimisele. Läbirääkimised lõppesid tulemusteta, kuid selleks ajaks olid lätlased juba võimelised ennast ise kaitsma.
15. oktoobril sekkus lätlaste poolel ka Briti-Prantsuse eskaader. Riias tekkis patiseis. Bermondt jäi passiivseks, kuid esialgu ei suutnud ka lätlased teda minema peletada. Järk-järgult said lätlased aga jõude koondada, Antant tõi relvi. Jõud võrdsustusid. 3. novembril alustasid lätlased vastupealetungi ja võib-öelda, et sellega lätlaste vabadussõda üldse algaski. Novembri lõpuks suruti Bermondti väekoondis juba Leedu piirile.
Eesti väljus bermontiaadist ebamääraste tagajärgedega. Bermondt oli kõrvaldatud, kuid riigi maine oli kahjustada saanud. Eesti suhteline passiivsus sõjas ja jäikus läbirääkimistel tulenes keerulistest suhetest lätlastega. Lätlased ei täitnud 1919. aasta juulis võetud kohustusi Eesti vägede ees, kuid teisalt oli võitja positsioon eestlastele veidi pähe hakanud.
- oktoober 1919: KRASNAJA GORKA TRAATTÕKETE EES
1919. aasta septembri lõpul alustas Loodearmee oma kõige ohtlikumat, kõige paremini ette valmistatud ja – nagu selgus – viimast jõupingutust Petrogradi vallutamiseks enamlastelt. Tegemist oli Vene kodusõjaga, millesse Eestil asja ei olnud. Enamlased olid oma agressiivsust ja silmakirjalikkust Eestit rünnates tõestanud, kuid ka Vene valged ei olnud iseseisva Eesti riigi erilised sõbrad. Seetõttu suhtus eesti sõdur nendegi võimalikku võitu paremal juhul ükskõikselt ega tahtnud ammugi Venemaal verd valada, nagu juba korduvalt märgitud. Nende asjaolude mõjul otsustas Eesti väejuhatus, et Loodearmee ofensiivi „Valge mõõk“ toetatakse vaid piiratud ulatuses, kõige äärmisel vasemal tiival, mereäärses lõigus. Eesti üksuste ülesandeks jäi koos Ingeri polguga vabastada Ingerimaa. Eestlasi kutsuti omakorda aitama Briti merevägi.
Eesti üksuste üldjuhiks määrati admiral Pitka, kes esitas ettepaneku teha Ingerimaale dessant ja hõivata mereäärne Krasnaja Gorka fort. Selle suurtükkidega tuleks asuda pommitama Kroonlinna, samal ajal kui Briti eskaader ja Eesti laevastik Kroonlinna mereväebaasi tungivad ja sealsed laevad hõivavad või hävitavad. Ettepanek oli kantud soovist uputada ükskõik mis värvi Venemaa sõjajõud Soome lahel. Kuid plaan ei olnud reetlik, vaid aitas Loodearmee pealetungile kaasa. Vastuolu oli programmeeritud kaugemasse tulevikku, kui võimule saanud valged peaksid Eesti suhtes vaenulikuks muutuma. Loomulikult ei saanud sellisest eesmärgist avalikult rääkida, sellest võinuks mastaapne skandaal tõusta. Pitka oli sunnitud forti ründavatele üksustele üht-teist siiski avaldama, et mehed üldse lahingusse läheksid. Seda kollektiivset saladust hoiti hästi.
Eesti üksused (kuperjanovlased, soomusronglased, skaudid jt) maabusid Peipija ja Kaporje lahes ning alustasid liikumist Krasnaja Gorka poole. 16. oktoobril jõuti traattõketeni, millega ei olnud ei skaudid ega kuperjanovlased eriti harjunud, olles siiani sõdinud eeskätt uljaste „tormajatena“. Nüüd pidid kogenud ja vaprad üksused kohanema teistsuguse sõjapidamisviisiga; paraku ka kogema, et nad ei ole võitmatud. Lisaks halvenes ilm, Eesti ja Briti laevade tule tõhusust segasid sideprobleemid. Pealetung takerdus. Pärast üht nurjunud katset algas Eesti vägede pealetung Krasnaja Gorkale uuesti 21. oktoobril, kuid takerdus taas tuletoetuse puudusel. Edu ei toonud ka järgmised katsed 27. ja 28. oktoobril ning abi polnud ka Inglise nn monitorist Erebus (suurekaliibrilise suurtükiga varustatud pommitajalaev), mis küll tabas forte, kuid mitte otsustavalt.
Sellega oli Eesti armee kõige kaugem operatsioon Petrogradi suunal lõppenud. Sõjaõnn pööras Loodearmeele selja ja Petrgoradi punaste võimumeeste õudusunenägu sai läbi, ehkki kogetud hirmu jälgi võib kirjanduses ja hoiakutes kohata tänini. Järgnes Loodearmee ja Eesti vägede taandumine Narva alla ja Narva-esise liini visa kaitsmine sõja lõpukuudel.
15. november 1919: PUNANE LAVIIN
15. novembril 1919. aastal avasid Punaarmee 7. armee 2. kütidiviisi üksused tule Eesti 9. polgu positsioonidele Narvast umbes 20 kilomeetrit idas, Jamburgi lähedal. Algas kaks nädalat kestnud lahing, mida nimetatakse ka esimeseks Narva kaitselahinguks. Vaenlane surus peale kogu rindel, üritades Eesti armee ja Loodearmee üksusi tagasi Narva suunas suruda.
Võiks küsida, miks pidanuks eesti sõdur üldse võõral pinnal, kuskil Jamburgi all verd valama. Vastus on lihtne: piire ei saa kaitsta – või täpsemalt neid pole arukas kaitsta – piiridel, vaid seda tuleb võimaluse korral teha vaenlase territooriumil. Eriti kui otse piiri taga, juhul kui looduslikuks-loomulikuks piiriks lugeda Narva jõge, asub Eesti mõõtkavas suur ja oluline linn nagu Narva. Kevadel oli rinne seisnud linnale lähemal ja tulemuseks oli, et narvalased pidid elama pommirahe all, mis eriti hävitavalt tabas Narvat aprillis, kui maa pealt pühiti terve Joaoru linnaosa. Loodearmee kaks pealetungi olid rinde kaugemale itta nihutanud, puhuti lausa Petrogradini, kuid nüüd oldi taas Narva lähistel ja käes Vabadussõja viimane vaatus.
Sõda oli jõudnud sellesse etappi, kus mõlemad pooled valmistusid tegelikult rahu tegema. Kuid mitte iga hinna eest, vaid sobivatel tingimustel. Ja nende tingimuste üle novembris ning detsembris tegelikult sõditigi – kas Eesti saab n-ö päris rahu, või pakutakse meile lepingut, mille Nõukogude Venemaa on dikteerinud jõupositsioonilt. Konkreetselt, nagu me nüüd teame, oli Punaarmee eesmärgiks 1919. aasta novembris Narva vallutamine, mis oleks andnud enamlastele läbirääkimistel võimsa trumbi. Võimalik, et Narvast tulnuks loobuda. Muidugi polnud välistatud seegi, et Eesti rinde kapitaalse murdumise korral taaselustub Punaarmee juhtkonnas mõte tänasida toimetusi mitte homse varna jätta ja kogu Eesti ikkagi kohe ära vallutada. Tagasivaates tundub selline asjakäik küll vähetõenäoline – enamlastele sobis paremini see agressiooniakt hiljem eraldi ette võtta – , kuid omal ajal ei võinud keegi selles kindel olla.
Narvat punased siiski ei saanud, kuigi esimese lahingunädala lõpuks saavutas Punaarmee teatavat edu. Veel novembri keskel Jamburgi juures paunana itta kaarduv rindejoon suruti sirgeks. Eesti väed pidid vihaste lahingute järel taanduma veidi vähem kui kümme kilomeetrit Narvale lähemal asuvale teisele kaitseliinile Sala – Dubrovka joonel. Mõni päev hiljem saavutasid punaväed edu ka rinde merepoolses otsas, kus Ingeri polk ja 4. polk pidid loovutama Ropša ümbruse ja tõmbuma Karostelli küla joonele. Kuid see oli ka kõik, rohkem ei loovutatud, ehkki detsembris tegi Punaarmee veel mitu massiivset katset, millest viimast võib lausa meeleheitlikuks pidada. Tõsi, novembrilahingud tekitasid Eesti 1. diviisi staabis muret ja läbi mõeldi ka üldise taandumise võimalused, kuid need jäid paberile. Eesti sõdur teadis täpselt, mille nimel ta sõdib, ja andis endast kõik.
28. november 1919: AASTA AEGA SÕDA
28. november 1919 möödus Eesti sõjaväele töiselt – keset kahurimüra ja kuulipildujate tärinat Narva taga rinnet hoides. Vabadussõja alguse aastapäevana seda päeva ilmselt eriti ei mõtestatud. Polnud ka aeg analüüsivateks tagasivaadeteks, pilk oli suunatud ette – tarvis oli vastu pidada, tarvis oli läbirääkimisteni jõuda, tarvis oli väärikas rahuleping välja võidelda. „Päevaleht“ pealkirjastas asjakohese kirjutise „Narva langemise aastapäev“ ja see algas sõnadega: „Täna, 28. nov, aasta eest langes Narva Vene enamlaste kätte, kuna sõjategevus juba mõni päev varem algas.“ Mõeldud oli 22. novembrit, kui enamlased esimese katse tegid, mille Narvas viibinud Saksa üksused tõrjusid.
Sellegipoolest teadis 1919. aasta lõpus igaüks, et Narva langemine ei jäänud tühiseks ja kiiresti likvideeritud intsidendiks, nagu aasta eest oli loodetud. Näiteks 2. detsembril 1918 avaldasid ajalehed Ajutise Valitsuse teadaande, milles muu hulgas öeldi: „Röövli viisil pääletungijad on vaja tagasi lüüa, maksku mis maksab! Pääleselle kui verine maailmasõda kord on lõpule jõudnud, ei tohi meie maal uus tapatalgu uute vereojadega lahti minna.“ See ei olnud tagalarahva naivism, umbes nii arvasid ka sõjaväelased, vähemalt 1. diviisi ülem kindral Tõnisson. Veel 6. detsembril mõtles diviisiülem vastupealetungile ja saatis polkovnik A. Seimanile telegrammi, milles ta kõigepealt väljendas oma nördimust, et „Eesti mehed, Eesti Rahvavägi, Eesti maleva Vene punaste kaabakate eest oma kodumaa pinnal otra jookseb.” Seejärel nõudis ta jalaväe ja soomusrongi rünnakule minekut, milleks ta arvas piisavat mõnestsajast mehest kuulipildujatega, ja lõpetas innustavate sõnadega – „kas nüüd või ei iialgi!”
Aasta hiljem võis nentida, et uus tapatalgu siiski tuli koos kõige juurdekuuluvaga ja Tõnissoni nõutud „nüüd!“ oli veninud loodetust palju pikemaks. Sissetungijad osutusid sihikindlamaks ja ambitsioonikaks kui lihtsalt näljane röövlibande, nagu Eesti Ajutine Valitsus neid 1918. aasta novembri lõpus nõutult mõtestas, oskamata sissetungile muud seletust leida.
Piiriintsidendi asemel tuli sõda ja sõjast sai Vabadussõda. Sellesse mõõtkavasse asetatult ei olnud Vabadussõda väga pikk ja maailmasõda näinud sõjamehed möönsid hiljem koguni, et Eesti võitis oma vabaduse suhteliselt väheste ohvritega. Kuid see oli siiski täiemõõduline sõda – ilmselt mastaapseim, mida Eesti kui riik üldse sõdida suutnuks – ja sealjuures vägagi julm. Tõsi, ei saa öelda, et Vabadussõda oleks selles osas kuidagi esile tõusnud ajastu teiste sõdadega võrreldes. Näiteks Soome kodu/vabadussõda või Vene kodusõda olid veelgi julmemad.
1919. aasta 28. novembril Narva ja Jamburgi vahel, kuskil Sala – Dubrovka joonel pealetungivale punaväele visalt tuld andev Eesti sõdur ei saanud muidugi kindel olla, et lõpp läheneb. Kuid ta võis leida tuge mõttest, et nüüd seistakse igatahes Narva taga, mitte Tallinna all, ja et läbirääkimiste lootus koidab.
5. detsember 1919: LAHINGUSSE LÄHEVAD DIPLOMAADID
5. detsembril 1919. aastal avati Tartus Aia (nüüd Vanemuise) tänavas kauaoodatud Eesti – Vene rahuläbirääkimised. See oli rahvusvahelise tähtsusega sündmus ja tähelepanuväärne julgustükk Eesti Vabariigi poolt. Nii naabermaad kui Antant vaatasid Eesti rahusoovile peaaegu nagu reetmisele. Naabritel olid rahulepingud alles sõlmimata ja Eesti oodatavat taandumist peeti ühisrinde lõhkumiseks. Antandi juhtriikides aga hellitati endiselt utoopilisi ideid, kuidas piirirahvad ühes Vene valgetega kukutavad punavõimu. Sõjavägesid mõttes kokku liites oli see mõte realistlik, kuid tegelikult fantaseerimine. Antandi pealinnades – eriti Pariisis – keelduti visalt mõistmast, et piirirahvastel lihtsalt puudub motiiv koos valgetega Venemaal sõdida. Kõige mõistvamad olid inglased, kes julgesid avalikult küsida, miks peaksid eestlased sõdima koos nendega, kes Eesti iseseisvust ei tunnista, nende vastu, kes tunnistavad. Vähemalt sõnades.
Isegi Eesti vanad liitlased soomlased panid eestlaste kurssi pahaks. Veidi hiljem, jaanuaris Helsingis toimunud konverentsil kaotas kindral Soots lõpuks kannatuse ja esines terava avaldusega, milles süüdistas eriti Soomet ja Lätit Eesti üksijätmises diplomaatilisele lahinguväljale ja talle rahutegemise keelamises – seda olukorras, kus Eesti ainsana päriselt sõdib, mitte ei imiteeri sõda, ning vajab hädasti rahu. William Tomingas kirjutab oma mälestustes, et see sõnavõtt üllatuslikult pigem tõstis Eesti ja tema esindajate, eriti Sootsi mainet. 1918. aastal oli jõudnud julgust sõttaminek, nüüd, nagu öeldud, nõudis julgust püssi varnariputamine. Enamluse hävitamise võimalus oli nagunii maha magatud. Kui Lääs ei osanud (või ei saanud) enamlusega õigel ajal sõda alustada, siis Eesti oskas selle vähemalt õigel ajal lõpetada. Kommunismi kokkuvarisemiseks läks vaja palju enamat ja selleks pidi kuluma palju rohkem aega.
5. detsembri hommikupoolikul toimunud esimese plenaaristungi avas Jaan Poska, kes märkis, et Eesti oleks eelistanud läbirääkimisi pidada koos naaberriikidega, kuid see ei õnnestunud, ja et Eesti seab esiplaanile vaherahulepingu sõlmimise ning oma sõltumatuse tunnustamise. Vastukõnega esinenud Nõukogude delegatsiooni esimees Leonid Krassin oli märksa agressiivsem. Ta pani Eestile pahaks, et see oli Venemaa suurest rahusoovist hoolimata osalenud Loodearmee sügispealetungil ja kinnitas, et Punaarmee on teistel rinnetel võidukas, mis tähendab, et Nõukogude Venemaa võib Eesti vastu koondada rohkem jõude. Seega olevat rahu Eestile rohkem vaja kui Venemaale. Samas kinnitas ta tahtmatult vastupidist, pahandades eestlastega, et need (esialgu) räägivad vaid vaherahust, mitte pärisrahust.
Kui Krassin lootis, et ta oma kärkimisega Eesti delegatsiooni ära ehmatab, oli tegemist sügava eksitusega. Jaan Poskat oli võimatu millegagi ehmatada. Seda tõestas läbirääkimiste hilisem käik, Poska elutöö kroon. Vabadussõda ümmarguse laua taga oli alanud.
17. detsember 1919: MURDUB, EI MURDU
1919. aasta detsember. Rahuläbirääkimised Tartus käisid, kuid seda vihasem võitlus kees rindel. Sõjast sõltus rahu. Punaarmee oli eesmärgiks võtnud vähemalt Narva vallutamise, mis oleks andnud Nõukogude delegatsioonile võimsa trumbi. Narva vallutamiseks koostati plaan, mis sarnanes aastatagusega: haarata Narvat tiivalt, see tähendab tungida Narvast lõunas üle jõe ja ähvardada Eesti vägede tagalat, sundides nad taanduma.
Seekord ei üritatud haardemanöövrit Kulgult, vaid veidi eemalt, Vääska küla juurest (Hõbesaare lähedal, praegu veehoidla all). Punaarmee oli sellesse piirkonda koondanud koguni kakskümmend 2. diviisi polku (need olid väikesed, kokku siiski u 10 000 meest), otseselt läbimurdekohta u 2000 meest, kellele kohe järgnes teist sama palju. Vastaskaldal tõrjusid neid Eesti 1. polk (u 1500) ja umbes 500 loodearmeelast.
Vihase lahingu järel ületas punavägi 16. detsembril Narva jõe, vallutas Vääska ja tungis edasi põhja poole Samokrassi (Arumäe) suunas. Oli juhtunud see, mida oli kardetud. Punavägi oli jälle Naroova läänekaldal ja ähvardas tagalat. Peagi jõudsid ründajad Kõrgesoole, millest viis läbi talitee ja mida nii põhjast kui lõunast piiras mets. Punaväe esimene katse soost edasi tungida tõkestati 1. polgu ja loodearmeelaste ühisel jõul ja paisati punased tagasi lõunapoolsesse metsa. Ööseks jäi soo eikellegimaaks.
Öö jooksul korraldati kiirelt vastutegevust ja toodi abijõude, kokku viis roodu. Hommikul alustati kapten Tomingase juhtimisel soo põhjaservalt vastupealetungi. Pealetungigrupp oli liikunud vaid mõnisada meetrit, kui kohtas punaväe tihedat ahelikku, mis „hurraa” karjudes ilma püssipauguta ründas.
See oli punaväe 16., 18. ja 84. polgu koondis, mis oli uuesti pealetungile asunud. Eesti ahelikud tõmbusid kiiresti lähtepositsioonile ja avasid kõikidest relvadest tule. Mõnesaja meetrine kaitseahelik oli nii tihe, et mehed olid üksteise taga mitmes viirus ja lasid lamades, põlvelt ja püsti. Töötas ka 30–50 kuulipildujat ja tule intensiivsus ning tihedus oli Vabadussõjas ennenägematu. Vaenlase rünnak varises marutules silmapilk kokku ja mõnekümne minuti pärast, kui tuli vaibus, oli kuulda vaid haavatute oigeid. Eesti väed liikusid edasi, kuid Vääskat ei õnnestunud seegi kord käigult tagasi võtta. Kuid punavägi oli hirmsast hoobist siiski demoraliseerunud ja tõmbus öö jooksul Vääskast välja.
Läbimurre sai 17. detsembril likvideeritud, kuid punavägi üritas veel kuni 20. detsembrini seda uuendada ja pääsesid veel korra üle jõegi, kuid tõrjuti taas raskete kaotustega tagasi. Kokkuvõttes mõjusid need katsed punastele väga kurnavalt, kuna polkudel tuli pärast jõe ületamist tungida peale soomaastikul, kohati vööni vees, ilma uluall puhkamata ja end kuivatamata. Punaarmee kaotas siin u 600 meest langenute ja haavatutena, väga palju oli haigestunuid.
Kuid Eesti 1. diviisi staap oli omakorda külma duši saanud, nii et 17. detsembril kaaluti korraks isegi kogu rinde tagasitõmbamist. Õnneks kuulas kindral Tõnisson oma sisetunnet ja jättis vastava käsu andmata. Kes teab, võib-olla päästis see näiteks Petseri kloostri.
28. detsember 1919: VIIMANE TORMIJOOKS
24. detsembril 1919, jõulupaupäeval, oli Eesti delegatsioon lootnud vaherahulepingu allakirjutamist, et eesti rahvas võiks kergendustundega rahupühi pidada. Kõiges oli kokku lepitud, kuid siis esitas Adolf Joffe ootamatu nõudmise: Eesti ei tohi kümne kilomeetri laiusel ribal Narva jõest läänes pidada sõjaväge. Sellise nõudmisega nõustuda ei saanud ja see oligi esitatud ilmse sihiga lasta veel viimast korda kõnelda relvadel.
Rünnaku põhiraskus tabas Narvast otse itta ja kagusse (raudtee ja Vääska vahele) jäävat rindelõiku. Idasuunal seisis Eesti 9. polk, kagusuunda katsid loodearmeelased. Rünnakusuunad näitavad, et enam ei loodetud Narva vallutamisele, vaid Eesti vägede kõige idapoolsema sopi likvideerimisele. Juhul kui õnnestunuks loodearmeelased purustada, võinuks idapoolne grupeering Dubrovka – Sala joonel koguni kotti jääda.
Kuid kaitsjad püsisid kindlalt nii idas kui kagus ja rinde kõigis ülejäänud lõikudeski. Leitnant Keerdoja mälestustest: „Hommikul 28.12.19 algas suurem kahuritule ataak Sala külale, mida mul Eesti sõjas on tulnud näha. Ligi 1 ½ km pikkuses külas ei jäänud ühtegi tervet maja, lumega kaetud maapind oli lausa must, Sala mõisa pargis oli maas lade suurtüki kildudest murtud oksi. Kaevikute ümbrus oli lausa küntud üles. Kahuritulele järgnes jalaväe kallaletung mitmekordseis ahelikes, kusjuures kahurituli esialgu viidi üle tagalasse, kuid kuna jalaväe edasitung jäi tagajärjeta, toodi esijoone kaevikutele uuesti tagasi.“ Tekkis ka kriitilisi olukordi, näiteks jäi Sala lõunaserval mingil hetkel vaenlast tõkestama üksainus kuulipildur (Johannes Jakobson), kes pidaski vastu abiväe saabumiseni. Sarnane lugu kordus 30. detsembril: „Meeskond olnud kõva kahuritule tõttu päris uimastatud ega osanud esialgu midagi võtta ette. Siis on üks liinimees, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, korraga taibanud, et nii see ei lähe, ja avanud tule mõnekümne sammu kaugusel tegutsevate punaste karja sisse.“
Kagusuunal sattus punaväe kätte langemise ohtu Pljussa sild. Järgnes Vabadussõjale midagi iseloomulikku. Soomusrongi nr 2 dessantmeeskonna liikmed – neli meest lipnik Arnold Rothbergi juhtimisel – sõitsid dresiiniga vaenlaste keskele ja peatasid sellisest „soomusrongist” jahmunud punaväelaste pealetungi kergekuulipildujate tulega. Sedaaegu jõudsid eesti sapöörid raudteesilla õhkida.
Loodearmeelaste motivatsioon oli madal, kuid lõpulahinguis seisid nad kokkuvõttes kindlalt. Märksa halvemaks muutus olukord hoopis ründaja moraaliga. Kui eesti sõdureid masendasid aina uued vaenlase ahelikud, siis punaarmeelasi vähemalt samavõrd see, et Eesti rinne püsib, püsib ja püsib. Punaväe surmasaatmine lõpetati 30. detsembril ja mõlema armee juhatus avaldas kahtlust, kas nad Eesti vägede vasturünnaku korral suudaks kaitselegi jääda, rääkimata pealetungist. Punavägi oli oma viimase kaardi lauale pannud ja see oli – selleks korraks – löödud.
Jäi mingil põhjusel ilmumata
- jaanuar 1920: LÕPUKS OMETI VAIKUS
Vabadussõja tegelik lõpphetk oli saabunud juba 30. detsembri õhtul, kui 15. armee juhataja August Kork andis käsu rünnakud lõpetada. Antud olukorras ja antud jõududega punavägi lihtsalt ei suutnud rohkem. 7. ja 15. armee olid novembri keskpaigast Narva rindel kaotanud hinnanguliselt 12 000 meest pluss haiged ja külmavõetud. See polnud tühiasi isegi Punaarmeele. Kaotusi võinuks muidugi korvata ja juurde tuua terveid armeid, nagu ka ähvardati, kuid see oleks mõjunud hävitavalt Nõukogude Venemaa mainele, mida püüti iga hinna eest läikima lüüa.
Niisiis võttis Nõukogude pool maha oma viimase ja üsnagi kohatu nõudmise (demilitariseeritud riba Narva jõe läänekaldal), millega oli viimane takistus kõrvaldatud. 31. detsembril vaherahuleping Tartus alla ja relvad pidid kogu Eesti-Vene rindel vaikima 3. jaanuaril kell 10.30 (Tallinna aja järgi). Kohe ei saanud sõjategevust lõpetada, sest kokkulepe pidi saama Moskvast heakskiidu ja seejärel ka kõigi väeosade ja iga viimase kui sõdurini jõudma. Eesti väejuhatus, olemata ilmselt teadlik punaväe täielikust sõjatüdimusest, hoiatas väeosi siiski, et säilitataks valvelolek – kes teab, mis punastel viimasel hetkel pähe võib tulla. Kuid tegelikult vaenutegevus siiski soikus, kui mõned erandid välja arvata (näiteks Udo Einsildi korraldatud vana-aasta õhtune „lament“ Lõunarindel).
Oodatud hetke saabumist on soomusronglane Ilmar Raamot hiljem meenutanud järgmiselt: „Võisime juba kella 10 paiku või varemgi märgata, et venelased asusid silla otsa tagant ikka julgemalt ja julgemalt meie suunas piiluma ja lõpuminutitel end juba oma varjenditest poolavalikult näitama. Nii avanes meil kiusatus nende poolel mõnda vene sõdurit püssikirbule võtta ja kui varest maha põmmutada. Ei olnud aga enam lusti viimsel minutil verd valada, sest lõppeks olid ka nemad samasugused sõdurid nagu meiegi, ja elada tahtis ju meist igaüks. Punkt kell 10.30 ronisid punased grupikestena oma peiduurgastest välja ja seda tegid ka meie mehed. Silmitsesime nüüd üksteist mõnekümne sammu kauguselt, end varjamata.“ Vennastumise ja kaisutusteni asi siiski ei läinud. Lõpuks oli tegemist alles vaherahu ja mitte pärisrahuga.
Vaherahuleping määras sellegipoolest ära palju asju, mis hiljem ka pärisrahusse jõudsid, kaasa arvatud piiri. See jäi lõpuks suurtes joontes olemasolevale rindejoonele, välja arvatud Narva jõe parem kallas Peipsist Narvani, mis läks Eestile. Venemaa pidi aga tagasi saama Sala ja Dubrovka ümbruse, kust piir tõmbus Komarovka joonele. Eesti pidi likvideerima Loodearmee. Eestile Narva jõe idakaldal maariba jättes tunnistas Nõukogude Venemaa tahtmatult, et Venemaa on ohuks Eestile ja mitte Eesti Venemaale, risti vastupidi kõigile platsdarmi-juttudele.
Pärisrahuni jäi veel ligi kuu aega, mille jooksul Eesti diplomaatidel tuli sama visalt rinnet hoida kui äsja olid teinud sõjamehed.
16. jaanuar 1920: EESTI DIPLOMAATIA SUURVÕIT
16. jaanuaril 1920 teatas I maailmasõja võitjariikide ühendus Antant oma ülemkogu suu läbi, et lõpetatakse Nõukogude Venemaa vastane majandusblokaad. Eesti seisukohast tuli see uudis parimal mõeldaval hetkel.
Meenutame, et neil päevil osales Eesti koguni kahel rahvusvahelisel vägikaikaveol: lisaks Tartu rahuläbirääkimistele Nõukogude Venega ka Helsingis toimunud järjekordsel Balti konverentsil. Balti konverentsil vaadati Eesti läbirääkimistesse ja ees terendavasse rahusõlmimisse halvasti. Eestit peeti kavaldajaks, kes püüab enamlaste-vastase ühisrinde lõhkumise hinnaga oma nahka päästa. Sellele hoiakule põrutas kindral Soots vastuseks, et Eesti on ainus, kes tegelikult sõdib (või täpsemalt sõdis kuni viimase ajani) ja need, kes üksnes imiteerivad sõda (pidades silmas eeskätt Soomet ja Lätit) ärgu suud liiga täis võtku. Kummalisel kombel tõstis see pealehüppamine tema mainet soomlaste, kui mitte Soome poliitikute silmis. Kuid probleem ühisrinde lõhkumisest jäi, ja kui nüüd Antant teatas, et rahvusvaheline majandusblokaad suures osas lõpetatakse, siis andis see õiguse Eestile: läänemaailm on enamlaste kukutamisest nagunii loobunud, kasvõi ajutiselt, ja Eesti ning teised piiririigid venelasi enamlaste võimust päästa ei jõua, ei üksi ega üheskoos. See on lõpuks venelaste endi asi. Rääkimata tõsiasjast, et Eestil tulnuks siis jätkuvalt sõdida koos nendega, kes Eesti iseseisvust ei tunnusta (st Vene valgetega), nende vastu, kes olid selleks enda sõnul valmis.
Antandi otsusele oli oma mõju avaldanud Eesti tehtud vaherahu, kuid blokaad oleks murenenud nagunii. See võinuks Eestile ka ohtlik olla: läände avanevat „akent“ otsivad enamlased võinuks otsustada, et nende võimu aktsepteeritakse nagunii ja seetõttu pole Eesti tunnustamist ega isegi teatavat premeerimist esimese rahulepingu eest (nt 15 miljonit kuldrubla Tsaari-Venemaa kullavarust, nagu Vene pool 6. jaanuaril oli otsustanud) enam tarvis; et Eesti võib ikkagi ära vallutada, nagu algul plaanis oli. Kuid õnneks ei olnud „aken“ ainus asi, mida Nõukogude Venemaa taotles, küsimus oli ka maines. Enamlased, kes küll taotlesid läänemaailma hävitamist ja ülemaailmset võimu, taotlesid tüüpilise leninliku künismiga ühtlasi innukalt enda vastuvõtmist rahvusvaheliselt tunnustatud riikide perre, st sellesama Lääne ametlikku aktsepti. Ja läbirääkimised Eestiga olid õnneks – ning tänu Eesti sõjaväelaste visadusele ja poliitikute ideaalsele ajastusele – jõudnud juba niikaugele, et läbirääkimiste katkestamine ning sõjategevuse uuendamine oleks Lenini valitsuse mainele mõjunud hävitavalt.
Seega võis Eesti delegatsioon Helsingi konverentsilt 22. jaanuaril lahkuda püstipäi ja läbirääkimised Tartus jätkusid.
- veebruar 1920: USKUMATU SAAB TEOKS
Eesti – Nõukogude Vene rahuläbirääkimiste lõpuosa 1920. aasta jaanuaris oli kulgenud võrdlemisi tulemusrikkalt. Mitu tõsisemat küsimust (nt piir, julgeolekutagatised, opteerumine) olid põhiosas lahendatud juba vaherahulepinguga, kokku oli lepitud ka Venemaa kullafondist tehtava eraldise suurus. Kumbki pool ei näinud vajadust venitada – Eesti kibeles rahupõlve maitsma, enamlased Läänega terendavaid majanduskontakte kasutama, ilma milleta oleks nende võim ilmselt kokku varisenud. Aasta hiljem tuli neil ennast päästa koguni NEP-i ehk turumajanduse osalise taaslubamisega.
Rahulepingu projekt valmis üldjoontes 20. jaanuariks, 22. jaanuaril andis sellele heakskiidu Lenini valitsus ja kolm päeva hiljem Tõnissoni oma. Nüüd jäi veel üle teksti sisuliste muudatusteta redigeerida ja otsustada lepingu avalikkuse küsimus (salaklauslitest loobuti) ning ratifitseerimise protseduur. 31. jaanuaril saadeti tekst erikulleriga Moskvasse, 1. veebruaril pärast viimaste redaktsiooniliste paranduste tegemist tuli sealt nõusolek leping alla kirjutada. Nagu teada, nihkus allakirjutamine üle südaöö, sest trükikoda oli otsustanud targem olla kui Eesti diplomaadid ja kogu konverentsi filoloogiline nõunik, keeleteadlane J. V. Veski, ning jätnud ära ühe koma „ja“ sõna ees, mis teksti mõtet muutis (see puudutas artiklit VII, p 4 b, vt http://kultuur.elu.ee/ke495_tartu_rahu.htm ). Niisiis tuli tekst uuesti trükkida ja allkirjad anti kell kolmveerand üks öösel vastu 2. veebruari.
Võib-olla oli see isegi hea. Nii sattus Tartu rahu allkirjastamine 2. veebruarile, mis on eesti rahvakalendris tuntud küünlapäevana ja aasta tähtsaima pööripäevana. Just küünlapäevast hakati lugema nn lugunädalaid, st pilk pöörati talvelt suve poole. Selles kokkusattumuses on sümboolsust ja ilu. Eesti delegatsiooni liige Ants Piip on meenutanud, kuidas Jaan Poska lausus oma mõnevõrra kobavalt sõnastatud, kuid südamest tulnud ja hiljem kuulsaks saanud kokkuvõtvad sõnad: „Istudes rahukonverentsi laua taga jälgisime oma lugupeetud juhatajat, kes tõsiselt mõttesse vajunud, lõppeks vaikselt nagu oma ette delegatsiooniliikmetele ütles: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestes, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.““ Nüüd võis avada šampanjapudelid Brut Veuve Clicquot 1914, mille oli imekombel ja Jaan Poska suureks meeleheaks osanud välja võluda delegatsiooni sekretär William Tomingas.
Pole tarvis kurta, et seda rahu anti vaid kahekümneks aastaks. Seda anti tegelikult palju rohkemaks, ja ka tänane seisab sellel, mis võideti kätte saja aasta eest.
