Kirjutas meil Tõnis Saarts 10. novembri Postimehes, et ringi hiilivat mingi „uus väärtuspõhine tuumkonflikt, mille Helmed on osavalt püsti pannud.“
Saarts on kena rõõsa noorehärra, aga mõistust on vähe. Temal kipub ikka põhjus ja tagajärg segamini minema. EKRE oli aastaid taskupartei ja vana Helme kõrvaline wannabe. Aga siis tuli Reformierakond, nuusutas tuult ja leidis, et tarvis õige korraldada väike võidukas ja progressiivne sõda. Näiteks suruda läbi kooseluseadus. Euroopalikud väärtused, 21. sajand, sallivus, avatus, ilu ja rahuldus. Bla-bla. Et kui Randpere ja Ligi küllalt innukalt vainlasi solvavad, küll kugistatakse alla. Kugistatigi – peaaegu. Aga odraokka saime kurku, kõik see läks üle taluvuspiiri ja tigedaks aetud allhoovus hääletas EKRE kapist välja. Vähe sellest, valitsusse karmauh, nagu ütles üks teine Lauri kivi otsas jutlust pidades. Kes tegi? Ise tegi.
Et asi ikka kindel oleks valasid oravad ja seksuaademokraadid lahkelt õli tulle, sarjates rändehordide vastaseid. Seesama meie kullakallis Saarts paugatab veel nüüdki, et meil olla valida: kas avatud ja salliv 21. sajandi Eesti või enesessesulgunud ja võõrapelglik rahvusriik. Ah või selline see valik ongi? Saarts kohe ise ütleb? Aga mis siis, kui kirjeldada valikut hoopis nii: kas lagastatud läbisõiduhoov või korras kodu, kus sõbrad on teretulnud. Mitte purukspekstud poeakendega geto, vaid kodu – saate ikka aru, koomikud? – , mille uks avatakse kellahelistamise peale neile, keda pererahvas näha soovib?
Nüüd on oravad lõhkise küna ees ja itkevad nagu juudid Paabeli vangipõlves. Kui nad teataksid, et ei, pärgel, meie seda homoabielu ikkagi ei toeta, hüppaks nende toetus lakke. Aga õnneks nad seda ei tee, sest neil pole nii palju oidu peas, ja tore ongi, sest silmakirjatsejate heategusid pole Eestile ka tarvis.
