Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni avaldused arenevad viimasel ajal tõusvas joones. Alles kuulsime, et Euroopat ähvardab „rahvusluse“ pidalitõbi, kui tuli täpsustus, et „rahvuslus on patriotismi reetmine“. Rahvuslus on paha, patriotism on hea. Patriotism ei küsivat vereliini, nahavärvi ega usutunnistuse järele, vaid on „isamaa saavutuste armastus“.
Võib tunduda, et see on lihtsalt järjekordne sõnavaht, udu laugaste kohal. Osalt ongi, kuid mitte ainult. Sest ühtlasi on tegemist stiilipuhta näitega traditsioonilisest Prantsusmaa rahvuspoliitikast, milles avaldub (hea) patriotism, „teatud idee Prantsusmaast“. Prantsusmaal teatavasti rahvusprobleeme ei ole: kõik kõnelevad prantsuse keelt ja on prantslased sõltumata vereliinist, nahavärvist ja usutunnistusest. Ärge küsige, kuidas selline olukord on saavutatud. Nii lihtsalt on.
On loomulik, et Prantsusmaa liidri arvates peaks samal viisil toimima ka Euroopa Liit. Kõik peaksid hakkama eurooplasteks – ilmselt siis prantsuskeelseteks, Brexit ju – , armastama oma ühise Euroopa isamaa saavutusi ja üheskoos rajama Euroopa „impeeriumi“, mis suudaks vastu hakata oma vastastele: Venemaale, Hiinale ja… USAle. (Kes on küll Euroopa vabaduse garant ja võib Euroopat ohustada vaid Macroni unenägudes.) Tervikuna meenutab see visioon Napoleoni oma ja tundub, et kellegi mõtteviis on takerdunud kuskile kahesaja aasta taha.
(Mingil põhjusel on Euroopa impeeriumi rajajad unustanud, kuidas Napoleon lõpetas. Ja millise võimsa tõuke ta oma jõhkra unifitseerimiskatsega tahtmatult andis paljude Euroopa rahvaste eneseteadvusele. Muide, eriti sakslastele. Euroopa ühendamise katse viis lõpuks rahvusriikide-Euroopani.)
Paraku seisavad impeeriumiloojate teel täna samasugused takistused, nagu impeeriumiloojate teel alati: tülikad riigid ja rahvad, rumalad ja egoistlikud, kellele nende enda huvid on tähtsamad kui Macroni suurejoonelised imperialistlikud visioonid või Prantsusmaa soov korvata ajaloolist ebaõiglust, mis on temalt röövinud maailma juhtriigi positsiooni. Mida sellistega teha? Vastus: „teatud idee Prantsusmaast“ peab kuulutama sõja „teatud ideele Poolast“. Sest: pole poolakat, pole probleemi. Pole eestlast – probleemi veel vähem. See on progressiivne, selles peituvad moraalsed väärtused ja ideaalid Euroopa mõttes, nagu teavad öelda mõned kolumnistid, kes on Gallia kuke moodi kirema õppinud. Ja nii nad meile kõrva kirevadki: et kaitsta „rahuprojekti“, tuleb kuulutada sõda ja saada impeeriumiks. Tegelikult hämmastav, et me seda talume. Sellist rahuvõitlust me mäletame, ja mäletame ka, milleni see viis.
Eelnev ei tähenda, nagu ei peaks Macroni visiooni tugevast Euroopast võtma tõsiselt. Muidugi võiks ja peaks Euroopa olema tugev, et kaitsta end Venemaa ambitsioonide vastu, aga kõige enam iseenda loiduse, tahtejõuetuse ja valesti mõistetud humanismi vastu. Kas Macronile on jäänud märkamata, et äärmuslik islam juba vallutabki Euroopat? Ja et „isamaa saavutuste“ peale see jõud lihtsalt sülitab? Sellises olukorras on sõjakuulutus „teatud ideele Poolast“ – st rahvuslusele – Euroopa reetmine. Euroopa on seda nõrgem, mida nõrgem on idee Poolast, idee Ungarist, idee Eestist, Lätist, Soomest ja nii edasi.
Jah, seda kõike vaid teatud piirini, kust algab marurahvuslus. Jah, ka seda piiri tuleb silmas pidada. Jah, selle piiri ületamine oleks hukatuslik. Kuid me oleme praegu teises äärmuses, Euroopa laseb end Macroni „patriotismi“-idee pasunahelide saatel üle ujutada ning põhja lasta – praegu pole aeg muretseda rahvustunnete liigrohkuse üle. Macroni filipikat rahvusluse aadressil võiks õigeaegseks pidada juhul, kui Poola ja Ungari valmistuksid omavahel sõtta minema või mõnele kolmandale naabrile kallale tungima. Kas näeb keegi sellist ohtu? Kuuldavasti kaitsevad nad ennast kõigest soovimatu immigratsiooni eest, mis on nende õigus, ja näha selles natsionalismitonti – selleks peab inimesel olema väga tugev iseloom ja väga kandiline pea.
Ilmunud Postimehes 13. novembril 2018
