Soovitus keskkonna säästmise nimel vähem lapsi saada on paanikahõnguline maailmalõpusõnum. Iseäranis tõhus olla see eestlaste puhul, sest siin paisatakse aastas ühe elaniku kohta atmosfääri 14,8 tonni kasvuhoonegaase. Hiinas on sama näitaja 7,5, Indias 1,7.
Pole selge, kas läänemaailm on jõudnud vanadusnõtruseni või on see siiski vaid keskea kriis. Otsitakse oma nägu, iseenese ja elu mõtet. Küsitakse, kas senitehtu pole mitte üks suur viga.
Veel pool sajandit tagasi valitsenud optimismist pole midagi järel.
Vaimuelu keskustes on tooniandvaks pääsenud loogikavastased, iseendaga ja omavahel vastuolus olevad ideed ning teooriad. Samal ajal näitab nn kolmas maailm üha kasvavat valmisolekut uueks Suureks rahvasterändamiseks (mis mattis kunagi enda alla Lääne-Rooma riigi) ja keskkonna seisund annab tõsist põhjust muretsemiseks.
Kõik see loob soodsa pinnase kõige kummalisematele prohvetitele ja tõekuulutustele, kellest mõni võib ju ollagi läbinägelik, ainult et milline. Nõnda on see olnud alati suurte kataklüsmide eel ja see tõsiasi teeb murelikuks.
Soovitus keskkonna säästmise nimel vähem lapsi saada, liigitub nende paanikahõnguliste maailmalõpusõnumite hulka. Kusjuures rõhutatakse, et iseäranis tõhus on see eestlaste puhul, sest Eestis paisatakse ühe elaniku kohta aastas atmosfääri 14,8 tonni kasvuhoonegaase, Hiinas on sama näitaja 7,5, Indias 1,7.
Pseudoteaduslikud soovitused
Esmapilgul võib soovitus isegi loogilisena tunduda. Või vähemalt loogilisena stalinistlikus mõttes, sest Stalini kuulus mõttetera kõlab: pole inimest, pole probleemi. Pole üht eestlast, pole 14, 8 tonni kasvuhoonegaase aastas. Ja mõelge, kui palju see teeb, kui pole tuhandet, veel parem miljonit eestlast. Me päästame planeedi!
Kuid nagu me teame, Stalinil siiski ei õnnestunud inimeste likvideerimisega probleeme likvideerida ja see ei õnnestu õnneks või kahjuks ka lastevaegust propageerivatel aktivistidel. Küll aga mürgitavad sellised pseudoteaduslikud soovitused meie üldist vaimset õhkkonda. Ehk teiste sõnadega: saastavad keskkonda, sedapuhku küll vaimset.
Kõigepealt pisiasi, et eestlaste suure keskmise CO2 emissiooni taga on olulisel määral meie geograafiline asukoht ja maakera telje kaldenurk, mis tekitavad olukorra, kus me erinevalt hindudest peame elus püsimiseks ahju kütma. Kui mõni hindu siia kolib, kasvab temagi ökoloogiline jalajälg tarbimisharjumustest sõltumata järsult, sest ka temal on vaja säilitada eluks vajalik kehatemperatuur.
Millest saab teha kaks järeldust: Eesti keskkonnale oleks kasulik keelata igasugune immigratsioon väiksema ökoloogilise jalajäljega riikidest, aga oleks otstarbekas ka ise kolida riikidesse, kus pole vaja ahju kütta ega pakse rõivaid kanda, järelikult ka mitte toota. (Rõivad on ülepea eraldi teema ja viib meid mõttetu ületarbimise valdkonda.) Bangladeshi?
Mingil põhjusel me ei näe, et põhjamaised kliimaaktivistid midagi sellist propageeriksid. Tõsi, Bangladeshis on niigi kitsas, aga siis võiks ju lastevaeguse juttu rääkida hoopis seal? Et palun, sünnitage vähem, me tahame teie maale elama tulla, et paisata siin atmosfääri kõigest 1,7 tonni kasvuhoonegaase aastas? Paraku ei paista sellesuunalist indu kuskilt. Siit, 14,8 tonni otsast, on siiski mugavam maailma õpetada.
Kuid lastevaeguse loosungil on peale silmakirjalikkuse ka suurem puudus. Nimelt ei tooks lastetuseloosungi järgimine kaasa mitte keskkonnaseisundi paranemist, vaid olulise halvenemise, tõenäoliselt isegi mastaapse katastroofi. Kusjuures sellise, mis on tõesti inimtekkeline ja mille vältimine on meie võimuses. Miks?
Sellepärast, et inimene, kes loodust küll koormab, siiski ka reguleerib seda koormust, ja seda teeb ta läbi kultuuri ning õiguskorra. Eestlased on siinmail elanud aastatuhandeid – see pole mingi müüt – ja tunnevad oma maad. Nende hulgas leidub küll lagastajaid ja hoolimatuid jõhkardeid, kuid kokkuvõttes on see üksnes meie ühine kultuuriväli, traditsioonide ja väärtuste korsett, mis suudab loodust kaitsta meie endi eest.
Me õpime seejuures pidevalt. Oleme näiteks loobunud mullakamarat hävitavast kütisepõletamisest. Ka aletegemine on minevik. Metsade õige ja õiglase majandamise ümber käib praegu suur sõnasõda, mis on loodetavasti ühtlasi õpituba, mitte ainult vihakõnede foorum.
Lühidalt, me valvame üksteist ja hoiame suurema kurja ära. Kui aga niigi negatiivse iibega rahvale öelda, et saage vähem lapsi, siis tähendab see üleskutset: sure välja, eestlane! See omakorda tähendab, et tänastel ja homsetel (vähestel) lastel ei saa olema õdesid-vendi, sõpru ega kolleege. Lõpuks pole kellegagi laulupidugi pidada. Tuleb hakata inimesi sisse vedama ja seda nõutakse juba praegu innukalt. Mõne aja pärast tulevad nad juba ise, sest meie sõna enam ei loe.
See aga tähendab meie kultuurivälja, korra ja seaduse kadumist. Ajalugu on täis näiteid, mis juhtub keskkonnaga kultuuri kokkuvarisemise korral. Kas laste vähesuse propageerijad tõesti arvavad, et kui meie kaome, siis Eesti jääb tühjaks? Ei, meie kultuuri varemetele tulvavad uusasukad, kel pole aimugi, kuidas sellel maal käituda metsa, soode, jõgede või järvedega.
Ja keda see ka ei huvita. Või arvab keegi tõsimeeli, et Aafrika ja Aasia rännuhimulised, potentsiaalsed uusasukad, põevad soovist kaitsta Eesti metsi ja rabasid? Iga soovija võib ise uurida, mida on uusasukad korda saatnud näiteks Siberis. Või kas meil on meelest läinud, mida taheti teha Eestis fosforiidi nimel?
Kui eesti rahvast poleks 1987. aastal alles olnud, siis oleksid need kaevandused – „suur auk Narvast Tallinnani“ – kahtlemata tulnudki. Meie rahva püsimine on ainus õrn garantii, et vähemalt sellel maalapil, mida nimetatakse Eestiks, ei toimu midagi lootusetult jubedat. Ning see rahvas peab olema kaasaegne, n-ö konkurentsivõimeline, mitte mingi eksootiline hõim, kes kannab pastlaid ja elab teiste armust, kuni armu jätkub. See rahvas peab elama ja arenema.
Seetõttu ei ole rahvuse ja keskkonna vastandamine mitte lihtsalt rumal, vaid lausa hukatuslik. Iga rahva kohus (terve inimkonna ees!) on püsida ja oma maad valvata, kõlagu see nii pateetiliselt kui tahes.
Rumalusega head ei tee
Nagu öeldud – õhutada inimesi vähem lapsi saama, see on õhutada eesti rahvast rahvuslikule enesetapule. Kui avaldasin irooniliselt imestust, et miks ei võiks siis juba õhutada inimesi isiklikule enesetapule (14,8 tonni kasvuhoonegaase aastas kaoks otsekohe, mitte umbmäärases tulevikus, ja viivitamatut tegutsemist nõuab ka Greta Thunberg), siis üritati mind kurjategijaks tembeldada ja häbiposti naelutada.
Tegelikult ei õhuta ma kedagi enesetapule (see on mõeldamatu), kuid rahvast enesetapule õhutavad sõnavõtjad on päriselt olemas ja neid ei tauni keegi. Ehkki tegemist on ülima silmakirjalikkusega, mis üritab isiklikku mugavust ja enesekesksust maha müüa eneseohverduse pähe.
Laste vähesus olevat „isiklik ja kindlasti mitte igapäevane valik“, kuid ülimalt õilis – „kõige mõjukam otsus, mida inimene saab keskkonnajalajälje vähendamiseks teha“. See jutt on nii suur vale, kui üks vale üldse olla saab. Kuidas te julgete? Ainus võimalik vabandus on, et nad ei tea, mida nad räägivad. Tahavad tõepoolest ehk paremat ja kustutavad tulekahju bensiiniga.
Võib muidugi küsida, kas on tarvis nii kangesti erutuda. Ühe rahva iive käib oma radu ja pole üldse selge, kui palju mingid loosungid seda mõjutada saavad. Kuid mingil määral kindlasti. Ja kui propaganda mõjutusel jääb sündimata üksainus laps, siis on see sündida sooviva hinge tapmine.
Lõpetuseks. Kliima ja keskkond on nii tõsised küsimused, et mõtlemisvõimetuid propagandiste ei tohiks selle ligi lasta. Nad muudavad tõsise ja tõhusa keskkonnakaitse peaaegu võimatuks. Tõsised keskkonnakaitsjad peaksid esimesed olema, kes lastevaegust propageerivatele kliimasõdalastele vastu hakkaks, vähemalt siin, Eestis. Kus nad on? Rumalusega pole kunagi ühtki head asja tehtud ega tehta nüüdki.
Ilmunud Maalehes 9. veebruaril 2020 pealkirja all “Mõtlemisvõimetutel propagandistidel ei ole kliima- ja keskkonnaküsimuste juurde asja”
