Rein Raud on avaldanud segasevõitu loo, millest suure osa võtab enda alla loogika algkursus, kust mingil põhjusel liigutakse normaalsuse mõiste juurde. Raua arvates tähendab üleskutse „Ole normaalne!“ üleskutset alluda ebaõiglastele üldnormidele (à la Lukašenko režiim), mille vastu aus inimene hoopis võitlema peaks, et kehtestada õige, nn ideaaljuhuline normaalsus.
Kirjutise resolutiivosa kõlab järgmiselt: „Kui te olete sündinud USA kodanikuna, olete meessoost ja teie nahavärv on must, siis on kaks ja pool korda tõenäolisem, et politseinik teid põhjuseta tapab, võrreldes sellega, kui et oleksite valge. Kui te olete sündinud Eestis, aga naissoost või vene emakeelega, siis ei ole teie šansid elus edasi jõuda samasugused nagu eesti meestel, isegi kui teie muud oskused on võrreldavad. On see normaalne? Arvan, et mitte.“
Ehk siis äraseletatult: BLM meeleavaldajad on samasugused vabadusvõitlejad kui Lukašenko režiimi vastu meelt avaldavad valgevenelased; mõlemad nõuavad paha normaalsuse asendamist hea normaalsusega. Paha normaalsuse ehk siis ebanormaalsuse näited leiame tsiteeritud lõigus.
Kõik see võib tunduda selge ja arusaadav, kuid ometi on tegemist hämaga. Kõigepealt on väljendi „Ole normaalne!“ seletus täiesti suvaline. Raua jaoks võib olla tegemist üleskutsega alluda Lukašenkole, minu jaoks aga seostub see pigem olukorraga, kus keegi käitub lapsikult, egoistlikult või ebaviisakalt. Või kinnitab, et maa on lame. Niisiis näen selles väljendis pigem antisotsiaalselt käituvate inimeste korralekutsumist. Mis on kahtlemata vajalik, sest me kõik, ka kõige suuremad ärplejad ja elukunstnikud, vajame toimivat ühiskonda. Võib-olla Frankfurdi koolkonna kasvandikel on seda võimatu mõista, kuid kõik vähemused ei olegi nii head, et neid haletseda ja poputada. Leidub ka selliseid, näiteks maniakid, keda tuleb represseerida.
Teiseks juhin tähelepanu sõnadele „siis ei ole teie šansid elus edasi jõuda“. Mida rohkem neid lugeda, seda sisutumaks nad jäävad. Elus edasi jõudmine on nii laialivalguv mõiste, et inimene, kes mõtleb välja, kuidas seda täppisteaduslikult mõõta, peaks väga suure preemia saama.
Kõige demagoogilisem on jutt võimalusest saada politseiniku poolt „põhjuseta“ tapetud. Igal tapmisel on põhjus. Mõnikord tapetakse eksikombel, kuid siis on sellelgi põhjus. Musta nahavärviga meessoost USA kodaniku võimalus eksikombel hukkuda on suurem tõenäoliselt sellepärast, et kuritegevuse näitaja mustanahaliste hulgas on kõrgem kui valgete hulgas (taas tuleb küsida põhjust), mistõttu on neil suurem tõenäosus jääda ette mõnele politseioperatsioonile. Miks Ameerikas relvad nii kergesti käiku lähevad – sellel on jällegi põhjus.
Põhjuste tuvastamine ei välista muidugi, et peame olukorra ikkagi ebanormaalseks tunnistama. Rein Raualt võiks vastu küsida: kas see on normaalne, et USAs on mustanahalisel inimesel risk saada tapetud oma rassikaaslase poolt üle viie korra kõrgem kui valgenahalisel?[1] Kas see on normaalne? Mina tõesti ei tea, aga sellel on põhjus.
Kuid nüüd tähelepanu. Mingi nähtuse või olukorra ebanormaalseks tunnistamisest ei järeldu põrmugi, et asja saaks parandada meeleavalduste, protestide või jõuga. On ebanormaalsusi, mille vastu saab üksnes väga pikaajalise vaevanägemisega, kusjuures vaeva peavad nägema ka need, keda võib pidada kannatavaks pooleks. Lukašenko režiimi võib kukutada tormijooksuga, kuid mustanahaliste väidetavat tõrjutust tormijooksuga lõpetada ei saa, küll aga saab olukorda halvendada. Kuid enamasti on ka halvas olukorras omad võimalused ja väljapääsuteed. Ebanormaalsuse üle kaeblemise kõrval võiks vähemalt siit, kaugest Eestist, näha, et USAs on kodanikuna sündinud mustal meessoost isikul võimalus „elus edasi jõuda“ suuremad kui kuskil mujal maailmas. Kas see on normaalne? Vastaku, kes oskab.
[1] https://ucr.fbi.gov/crime-in-the-u.s/2018/crime-in-the-u.s.-2018/topic-pages/tables/expanded-homicide-data-table-6.xls, vrd: https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid#Rahvastik
