Võiks küsida, et mis siis ikka juhtus. Üks eraorganisatsioon muutis oma auhindade reglementi, igapäevane lugu. Võiks ka öelda, et uudis on juba vana.
Paraku on see, mis juhtus, alles algus.
Tuletame meelde. Ameerika filmiakadeemia otsustas, et alates 2024. aastast tuleb parima filmi Oscari saamiseks täita vähemalt üks kolmest nõudest: 1) vähemalt üks peaosatäitjatest peab olema alaesindatud rassist või etnilisest grupist, 2) vähemalt 30% kõrvalosatäitjatest ja taustanäitlejatest peavad kuuluma mõnda vähemusgruppi ja 3) filmi põhiteema peab keskenduma mõnele vähemusgrupile. Lisanduvad analoogilised nõuded filmi tootjatele, finantseerijatele, levitajatele.[1]
Kiirelt tõttasid mitmed Eesti filmiinimesed (nt Edith Sepp, Eeva Kask, Ilmar Raag) kinnitama, et kõik on korras ja lausa hästi, kuna uus reglement süvendab ja laiendab võrdsust. Mis mõjus masendavalt, sest tegu pole muu kui Lenini kuulsa maksiimi „kõigist kunstidest on meile tähtsaim kinokunst“ praktilise rakendamisega ehk ajupesuga. Olin lootnud, et nii maotu sekkumine loomevabadusse avab naiivsemategi silmad. Et need, kes armastavad ennast pidada kanaarilindudeks kaevanduses, häält teevad – ärka, vaba rahvas, vend Oscar viiakse tapamajja! Asjatu lootus.[2] Ja seda siin, Eestis, kus peaks olema elus mälestus sellest, mis juhtub, kui kunstiloome muudetakse käsukorras ideoloogiliseks.
Võib vastu väita, et eraorganisatsioon võib kehtestada mistahes kriteeriume. Vale. Kas kujutab keegi ette, et mõni erafond hakkab premeerima filme, milleks kvalifitseeruvad vaid need, mille tegijate hulgas peab olema teatav ettenähtud protsent keskealisi valgeid mehi?
Sama demagoogiline oleks väita, et kellelgi pole sundust Oscarit püüelda. Püüelda või mitte, aga Ameerika filmiakadeemia auhind on maailma filmiauhind nr 1, millest võetakse mõõtu. Tõsi, võib-olla algab just äsjase reglemendimuutusega tema allakäik ja kümne aasta pärast teatakse Oscari võitjaid sama vähe kui male maailmameistreid. (Kunagi tundis ja austas neid kogu maailm. Aga nüüd?) Ent isegi kui see nii peaks minema, jõuab enne merre voolata palju paksu verd ja maailma filmitööstus toota palju poliitkorrektset rämpsu, korduvalt läbi pesta miljardeid ajusid, saateks silmakirjalik eneseimetlus vähemuste eest hoolitsemise üle. Filmide tegelik väärtus või väärtusetus mattub ideoloogilise müra alla. NSV Liidu kogemus näitab, et isegi sellise ahistamise keskel õnnestub mõnikord kunsti luua, kuid enamasti siiski koos mööndustega ideoloogilistele nõuetele. Ka kunstilises mõttes head või huvitavad filmid olid toona suures osas ikkagi valelikud – ka „Inimesed sõdurisinelis“ või „Me olime 18-aastased“. Või leedulaste „Keegi ei tahtnud surra“. Need filmid on minevik, kuid toonase ajupesu mürki ringleb meie ühiskonnas tänini, aidates ilmale tulla uutel Pavlik Morozovitel.
Või on nii, et see kõik sünnib Ameerikas, ookeani taga, ja pole meie asi? Ei, Lääs on ikkagi tervik, tal on üks vereringe, eriti kultuuris. Ka Oscarite reglemendi muutjad ei saanud inspiratsiooni kuskilt mujalt kui Euroopast, nimelt Briti filmiinstituudilt. Atlandi ookean on tänapäeval õige kitsas. Mis toimub ühel pool lompi, see toimub peagi ka teisel pool.
Pole muidugi uudis, et kunstiteoste hindamisel on inimesed ja institutsioonid alati rakendanud mingeid kriteeriume. Seda nii esteetikas (mis on ilus, mis mitte) kui sisu ja sõnumi kohta. On olnud aegu, kus hea kunstiteos pidi kiitma Issandat ja/või valitsejat, aga ka aegu, kus tõeliselt kunstilt oodati usu pilkamist ja mässu õhutamist. Kuni need kriteeriumid kujunevad stiihiliselt, on kõik korras. Siis kajastub neis teatav „aja vaim“, mida kunstnik tahes-tahtmata arvestab, isegi kui ta sellest kõrgemale suudab tõusta või sellele mingis osas koguni vastu hakkab.
Kuid on olnud ka aegu, kus kriteeriumid on kindlalt ja täpselt paigas, nende täitmine kohustuslik ja täitmata jätmine karistatav. Meie rahva jaoks lõppes viimane selline aeg laulva revolutsiooniga. Enne seda pidi kunst olema parteiline, lähtuma klassipositsioonilt ja süvendama publikus veendumust, et ainus õige tee on tee kommunismile. Suur osa loovisikutest (lõpupoole lausa selge enamik) hiilis neist kriteeriumidest küll mööda, tundes sellisest kassi-hiire mängust isegi teatavat lõbu. Kuid päriselt lõbus on see kõik alles praegu, mitte aga tollal, kui mõelda arvukatele riiulisse maetud või kärbetega rikutud filmidele, Heiti Talvikule või Raimond Valgrele. Kas me tervitame selle „lõbu“ tagasitulekut särasilmil?
Kui nii, siis ei lagune koost mitte (ainult) Oscar. Riskin kõlada paatoslikult, kuid uued nõuded on võrreldavad kaksiktornide hävitamisega. Seekord aegluubis ning ameeriklaste ja eurooplaste endi kätega. Saabub seegi päev, mil kogu läänemaailmas kehtestatakse üldine ajupesu eeskiri. Täpsemalt öeldes – pannakse üksikasjaliselt kirja, sest olemas ta juba on. Selle juurde saavad mõistagi kuuluma rassi, rahvuse ja soo määramise eeskirjad, mis on palju täpsemad kui natside Nürnbergi seadused, sest muidu ei saaks isegi Oscareid määrata.
See kõik ei ole aga enam põrmugi naljakas.
[1]https://www.latimes.com/entertainment-arts/movies/story/2020-09-08/academy-oscars-inclusion-standards-best-picture
[2] Erandiks Kaupo Meieli kirjutis ERR arvamusportaalis: https://www.err.ee/1134001/kaupo-meiel-arge-opetage-mind-elama-parem-aidake-materiaalselt
Ilmunud Maalehes 23. septembril 2020 pealkirja all Uued nõuded Oscaritele on võrredavad kaksiktornide hävitamisega ameeriklaste endi kätega
