Nõidade põletamise aeg on jälle käes, täpselt nii nagu paljud, kaasa arvatud mina, juba aastaid hoiatanud oleme. Päris tuleriitu pole veel süüdatud, nõidu põletatakse n-ö sotsiaalselt. Sellest kirjutas Financial Timesi pikema ülevaate põhjal hiljaaegu Neeme Raud (Tööandjate „diktatuur“, Postimees 5. aug. 2020). Ülevaade käsitles Inglismaal ja Ameerikas toimuvat, aga pole raske näha, et põhimõtteliselt samasugune on olukord ja liikumissuund teisteski läänemaailma kultuuriruumi kuuluvates ühiskondades.
Raua vahendatud juhtumid on muidugi masendavad. Inimesed kaotavad töö ilmselgete, lapselegi mõistetavate tõsiasjade konstateerimise eest. Millest järeldub, et eksisteerib mõjuvõimas mõtteviis, mis on pahuksis tegelikkusega. Mis juhtub, kui tegelikkust eitada ja samal ajal ideoloogiale vastavaks painutada, teab igaüks, kes teab midagi kommunistide, natside või polpotlaste saavutustest.
Kuid Financial Timesi artiklist ilmneb veel üks asjaolu, mida tasub tähele panna. Inglise ja Ameerika nüüdisaegseid tuleriitu ei süüta mitte riigid („režiimid“), vaid tööandjad. Võib-olla suurfirmad, võib-olla korporatsioonid, aga ikkagi mitte riigivalitsused – vähemalt mitte veel.
Siin kerkib taas silme ette üks paralleel minevikust, päris nõiaprotsesside ajast. Nendega seoses on liikvel mitu eksitust. Näiteks et tegemist oli spetsiifiliselt keskaegse nähtusega või et süüdi oli nimelt katoliku kirik. Tegelikult lõõmasid lõkked kõige ägedamalt uusaja alguses ja protestantlikud maad ei jäänud katoliiklikest põrmugi maha. Kuid kõige olulisem eksitus on see, et nõidade põletamise initsiaatoriks üldse peetakse kirikut ja ristiusku. Asjade järjekord oli tegelikult teine.
Nõiaprotsesside algatus tuli altpoolt, ristiusueelsete uskumuste baasilt, ja lihtrahva hulgast. Need uskumused ei olnud kaugeltki surnud, vaid ristiusuga osalt kohanenud, osalt sellega isegi vastuolus olles omasoodu edasi kestnud. Mõjutades seejuures ja järk-järgult ka n-ö ametlikku ristiusku. Nõidade puhul tähendab see seda, et kirik eitas mitu sajandit nõidade olemasolu, nimetades seda ebausuks, kuni kõrgkeskajal survele järele andis ja nõidade olemasolu tunnistama hakkas. Võime oletada, et rahva suureks rõõmuks.
Nüüdne olukord ei meenuta seda lausa otseselt, kuid natukene siiski. Tuleriitade ladumine, inimeste vallandamine, tagakiusamine, sotsiaalne hävitamine – see on põhiosas altpoolt tulev initsiatiiv, mitte valitsuse käsk ega isegi mitte „soroslaste“ salasepitsus. Siinjuures peame arvestama inimese karjaloomusega. Kõik, kes tuleriita oma raokese toovad, ei ole tingimata verejanulised inimesed. Kuid nad teevad seda, mida teised ees, mis on „tänapäeval kombeks“. See on instinkt. Sest üldiselt see, kes ei tee, nagu tänapäeval kombeks, keedetakse ise seebiks (nagu armastas öelda Gustav Naan). Nii et kogu see kari, kes võtab ette mõne järjekordse Alari Kivisaare ja asub teda lõhki kiskuma, ei koosne initsiaatoritest. On neid, kes kardavad enda pärast ja uluvad seetõttu kaasa, ja on neid, kes teavad, et innuka tegevuse eest premeeritakse juhtide soosinguga, eduka karjääriga töös ning isiklikus elus.
Nagu kirik varakeskajal, nii peaks ka riik tänapäeval tegelikult kaitsma inimest sellise terrori eest. See on riigi üks tähtsamaid funktsioone – kaitsta inimest inimese eest. Osalt ja läbi häda riigid seda veel teevad, kuid aina jõuetumalt. Siin on võtmeküsimuseks muidugi kohtusüsteem, kohtupretsedendid ja lõpuks lihast ja luust kohtunikud oma psüühika ja muude inimlike omadustega. Kui kohtud lõplikult nõidade põletajate poole üle lähevad, on vabaduse ja demokraatia laul lauldud. Siis ei kaitse meid enam ka riik – siis ei kaitse meid enam keegi. Igaüks, ka kõige innukam nõidade paljastaja ja põletaja, peab arvestama võimalusega, et homme röögib posti külge seotuna ta ise.
Sellises olukorras jääb kaks põhilist võimalust. Kas hakata vastu, kuni on veel lootust, või liituda aegsasti tulevase võimuparteiga ja astuda nõidade paljastajate ridadesse. Kumma me valime?
Ilmunud Postimehes 6. augustil 2020
