Sattusin mitmekuise hilinemisega lugema ühe noorsotsi postitust avaliku protestimise ja seda saatva vägivalla teemadel. Postitus oli võrdlemisi rumal, mis ei ole noorsotsi puhul üllatav, ega väärinud sellele kulutatud aega. Ometi ma selle puhtast uudishimust kulutasin, kusjuures ka omamoodi kasu lõigates. Ja seda kasu – teatavat ahhaa-elamust – tahangi siinkohal jagada kõigiga, keda huvitab üks tillukene küsimus, nimelt kuidas parandada maailma.
Postitust lugedes jäi nimelt silma kellegi USA teleajakirjaniku Trevor Noah’ tsitaat: “Ühiskond on oma tuumikus sisuliselt leping inimeste vahel kindlate reeglite järgi käituda. See on nagu iga teine leping ainult nii tugev, kui palju selle osapooled on nõus kinni pidama sellest, mille osas on kokku lepitud. Kui võimuesindajad, kes peaksid nende reeglite järgimist kontrollima ja nende vastu eksimisel isikuid karistama, rikuvad ise neid samu reegleid, siis pole ka selle ühiskonna inimestel kohustust nende reeglite järgi talitada.”[1]
Põgusal lugemisel tundusid need kolm lauset loogilise, isegi triviaalsena. Et kuidas küla koerale, nii koer külale. Sellist mõttetera kuuleb iseäranis vasakpoolsete suust alatihti, siin on ilmne seos John Locke’i ühiskondliku lepingu teooriaga. Ent miski jäi minus kripeldama ja sundis tsitaati uuesti lugema. Mispeale pidin nentima, et tegemist on silmapettega: loogikast on asi kaugel, tegemist on süvalollusega, pealegi sellisega, millel põhineb suur osa sotsialistlikust mõtteviisist. Kui mitte suurem osa.
Öeldus veendumiseks palun korraldage mõtteline eksperiment. Kujutlege näiteks, et politsei korrumpeerub ja kurjategijate püüdmise asemel hakkab ise kuritegusid sooritama. Kas kodanike adekvaatne reaktsioon sellele oleks, et nad asuvad nüüd protestiks üksteist röövima, tapma ja vägistama? Politseinik võtab altkäemaksu, mina lähen ja pistan selle peale naabrimehe maja põlema? Vägev protest, eks ole? Või teine eksperiment: tervisekaitseametnik rikub koroonareegleid, jätab käed pesemata ja maski kandmata. Seda nähes asuvad õiglustundlikud kodanikud protesti märgiks viivitamatult üksteisele näkku köhima!
Ehk pole rohkem näiteid tarvis? Lollus jääb lolluseks, ükskõik milliseid lehve ja lindikesi talle külge ei riputa. Küll aga tasub küsida, millest ta võrsub, mis on valesti.
Sellele pole väga raske vastata. Vale on kõige üldisem arusaam ühiskonnast. Trevor Noah ja noorsotsialisti arvates koosneb ühiskond valitsejatest ja valitsetavatest, ekspluateerijatest ja ekspluateeritavatest, rõhujatest ja rõhutavatest. See on aga orja maailmapilt. Mina olen ori, tema on orjapidaja. Ma luban tal ennast orjastada, kui ta täidab meievahelist kokkulepet: ei piitsuta, annab süüa, jätab õhtul ja öösel rahule. Kui ta kokkulepet rikub, lähen ja pistan mõisa põlema. Kuid võib-olla oleks veelgi kohasem võrdlus lapse maailmapildiga: mina olen väike ja õnnetu, nemad suured ja pahad. Lähen ja tõmban laudlina maha, nii et nõud kildudeks. Paras neile siis!
Tõsi, maailmas leidub veel ühiskondi, mida võiks sel viisil kirjeldada. Kuid kindlasti ei asu need ühiskonnad Eestis, Euroopas ega Põhja-Ameerikas. Lääne demokraatiad on üles ehitatud hoopis teisiti ja sotsid, nii noored kui vanad, võiksid seda märgata. Lääne demokraatiates ei ole sihipärane minna poode rüüstama, kui politseinik või poliitik väärituks osutub, vaid see politseinik või poliitik tuleb lihtsalt väärika vastu välja vahetada. Ongi kõik. Poliitikud ja politseinikud ei ole mitte kurnajad ega vägivallatsevad pereisad, vaid ühiskonna loomulikud ja vajalikud liikmed, kellel on täita oma roll nii nagu kõigil teistelgi alates töölistest ja ettevõtjatest kuni vaimulike ja kunstnikeni.
Saage suureks, sotsid, nii noored kui vanad.
[1] Minu tähelepanu juhiti tõsiasjale Trevor Noah on ühtlasi koomik ja kõiki tema mõtteavaldusi ei saa tõsiselt võtta. Ent antud mõtteavaldus on üsna ilmselt mõeldud tõsiselt ja veel ilmsem on, et tõsiselt võttis seda kõnealune noorsots.
Ilmunud Õhtulehes 18. august 2020
