Küüditamistega seoses kerkib ikka ja jälle pinnale mõni lugu, mis räägib sellest, kuidas lihtne vene sõdur näitas üles suuremat inimlikkust kui eestlasest küüditaja, sageli sama küla inimene. Nii juhtus ka tänavu Maalehes, kus taasavaldati 2014. aastast pärit artikkel „Omad eestlased viskasid nutva imiku küüdimasina kastist lumme“.
Pole kahtlust, et sellised lood vastavad tõele, samuti kui meenutused paljude siberlaste osavõtlikkusest küüditatute suhtes. Ent inimeste maailmatajule on omane otsida igast loost moraali („jutt on see kooruke, õpetus on see iva“, ütleb vanasõna), mistõttu on neil teemadel juba aastakümnete eest jõutud teatavale üldistusastmele, mis on kokku võetav järgmiselt: nimekirjade koostajad ja küüditamise korraldajad olid eestlased ise ning süüdistada küüditamise suurkuriteos „venelasi“ on natsionalistlik laim. Selle jätkuna: venelased on stalinismi esimesed ja suurimad ohvrid, mis muudab nende seostamise stalinistlike kuritegudega eriti inetuks. Kui kasutada sotsiaalkonstruktivismi terminoloogiat, siis on konstrueeritud müüt heast konvoisoldatist ja kurjast eesti küüditajast. Ning kui küsida, kellele seda müüti vaja on ja milleks, siis võib taas sotsiaalkonstruktivismi printsiipe rakendades vastata, et seda müüti vajab marksismist ja välja kasvanud vasakliberalistlik ideoloogia rahvustunnete naeruvääristamiseks ja nende ohtlikkuse tõestamiseks. Müüdi levitajad ise usuvad, et võitlevad pead tõstva natsismiga.
Umbes samasugust mütoloogiat viljeles NSV Liidu lõpuaegadel ka põhiliselt stalinistliku maailmavaatega akadeemik Gustav Naan. Naanile meeldis rahvuslikult meelestatud inimesi pilgata tõsiasjaga, et kaebused, mille alusel NKVD ja KGB inimesi piinakambritesse, vangilaagritesse või surma saatsid, olid samuti valdavas enamuses kirjutatud eestlaste endi käega. Niisiis – oleme ise süüdi? Kaebasime üksteise peale ja heitsime imikuid lumme, kust venelasest konvoisoldatid neid päästma pidid? Ja kogu see leinamine ning küüditamispäevade mälestamine, mille juures süüditav pilk on pööratud ida poole, on silmakirjalik?
Terve mõistus ütleb, et nii see siiski ei ole. Ja seda kinnitab ka põgus analüüs. Tegemist on ajalooseikadega, mille kohta tuleb rakendada vormelit: tõde, aga mitte kogu tõde. Ehk siis poolik tõde. Ja poolikul tõel on kalduvus valeks moonduda.
Kõigepealt esitagem endale lihtne küsimus: kui eestlase lemmiktoit oleks tõesti teine eestlane, kui eestlase lemmiktegevus oleks naabrite peale kaebamine ja imikute mõrvamine – ning lisaks veel ka juutide tapmine, sest seegi olevat Eestis toime pandud eestlaste kätega – , siis miks seda kõike ei juhtunud tol ajalooperioodil, mil eestlased ennast ise valitsesid? See tähendab 1920-30ndatel aastatel? Ega ole juhtunud nüüdki, uuel iseseisvusajal?
Vastus on ilmne: need hälbelise kõlblustundega inimesed, kes kõike eelöeldut teha suudavad ja teha tahavad, ning kes kahtlemata on meie rahva hulgas täiesti olemas, ei ole enamuses. Nad ei juhi ega ole kunagi juhtinud meie rahvast, nad ei kehtesta kõlblusnorme ega seadusi. Otse vastupidi, nad on olnud alla surutud, nad on sunnitud oma alaväärsuskompleksi ja sellest võrsuvaid hävitavaid tunge peitma, piirdudes seaduste piiresse jääva õelutsemisega. Kuid see pooleldi latentne kurjus pääseb vallale niipea, kui mingi kõrgem võim vanad kõlblusnormid jalge alla trambib ja kuriteod kiiduväärseks või koguni kohustuslikuks kuulutab. Just see juhtus 1940.-41. aastal, Saksa okupatsiooni ajal ja hiljem taas Stalini võimu all; ning loomulikult ka kogu järgneva nõukogude aja jooksul, ehkki mõneti leebemas vormis.
Siit aga võrsub küsimus, mis võim see oli, mis Eestis kurjuse vallale päästis, ja kes selle võimu rajas? Vastus on eespool juba antud: see oli võõras võim. Ühel juhul kommunistlik, teisel juhul natslik režiim, millest esimese aitas maailma suur ja suure südamega vene rahvas, teise tark ja kultuurne saksa rahvas.
Paraku ei saa ei sakslased ega venelased sama moodi öelda. Venemaal ei sätestanud mitte ükski võõras võim stalinistlikku terrorit, ei rajanud orjalaagrite saarestikku nimega GULAG ega tüürinud riiki suurveneliku šovinismi inetusteni. Kõige vähem suutis seda käputäis eesti, vabandust, jätiseid, kes omaenda rahva mõrvamises agaralt kaasa lõid. Samas panna süüd tollele vene konvoisoldatile, kes Siberisse saadetuile head nõu andis ja nutva lapse lumehangest üles korjas, oleks samuti mõeldamatu. Kes siis on süüdi? Aleksandr Solženitsõn ütleb: süüdi on need, kes vaikisid. Ehk siis „meie kõik“, mõeldes selle all vene rahvast. Kuid süü panemine tervele rahvale on ohtlik ja võib-olla isegi vale. Tänapäeval näeme, mida on kollektiivse süü fenomen teinud sakslastega. Oma kunagiste pattude lunastamine on viinud sellise ülekompensatsioonini, et see ohustab juba Euroopat tervikuna. Täpselt samuti kui Putini Venemaa, kus mingist üldrahvalikust süütundest muidugi juttugi ei ole. Olukord teeb lausa nõutuks. Kes siis ikkagi on süüdi ja kuidas ta kahjutuks teha? Kuidas teha ta kahjutuks nii, et sellest ei võrsuks ei natsionalistlikku ega antinatsionalistlikku terrorit?
Kuid siinkohal tuleb punkt panna. Lihtsameelne oleks soovidagi, et üks lüheldane võrguväljaande artikkel võiks lahendada nii kapitaalse probleemi, millele pealegi on juba tuhandeid erinevas sõnastuses vastuseid antud. Meie dilemma tuum on õnneks lihtsam: kas küüditamises oleme süüdi meie, eestlased, ise? Vastus on: ei. Rahvana mitte. Selle kuriteo korraldas võõras ja vaenulik võim, tõmmates kaasa kõige halvema osa meie endi seast, ning seda tõsiasja ei ole vaja hägustada mingite „ühest küljest – teisest küljest“ targutustega. Kes oli süüdi selle võõra ja vaenuliku võimu sünnis ning kuidas selle kordumist vältida – see on küsimus kellelegi teisele.
Ilmunud Maalehes 28. märtsil 2020
