N Liidu kokku varisedes arvasid paljud, et ajaloo lõpp on käes. Mitte et enam ei tuleks dramaatilisi pöördeid ega jahmatavaid maailmasündmusi (neid tuligi), vaid selles mõttes, et enam ei ole tulemas suuri ideid. Jääb vaid täpsustada seda, mis osutus kõige edukamaks, nimelt demokraatliku, pluralistliku, tolerantse ja üldse igapidi vaba ühiskonna ideed.
Paraku osutus demokraatliku, pluralistliku (jne) ühiskonna idee nõrgemaks, kui arvati. Ei rahulda ega rõõmusta ta sugugi kõiki, juba küsitaksegi ääri-veeri, et kui see on demokraatia, siis mis tuleb pärast demokraatiat?
Mõnikord tahaks ka ise nii küsida, sest on ju silmaga näha, et vabaduse piire ei saa lõputult avardada – muidu hakkaksid inimesed tänaval üksteist tapma, nagu 1905. aastal hoiatas Tammsaare. Samas on õhus ka oht, et rahulolematus meediaterrori, nürimeelsete võrdõiguslikkusvolinike või multikulti-lobaga ei vii meid mitte edasi, vaid tagasi – pseudopatriarhaalsesse käsuühiskonda, mis pakub kõlavate sõnadega kindlustunnet, jättes hoiatamata, et selle hind on vabadus.
Kuidas leida nende karide ja kaljude vahel õiget teed – Eestile, Euroopale, maailmale?
Need küsimused ei ole eluvõõrad ega kauged. Nad ei ole välja mõeldud lihtsa inimese tähelepanu eemalejuhtimiseks lumekoristuse, Vene rahaga nuumatud poliitikute, tööpuuduse, bensiini hinna ja madalate palkade juurest. Need küsimused on täiesti elulised, sest nad puudutavad otseselt nii lumekoristust, tööpuudust kui kõike muud nimetatut. Neid küsimusi esitamata ja neile vastuseid otsimata ei suuda me vastu astuda millelegi, mille juurde 21. sajand, NATO, Euroopa Liit ja eurotsoon meid toonud on.
Sest me oleme ju tegijad. Me peame selle ükskord meelde jätma. Me kuulume nende hulka, kes langetavad otsuseid, millel on mõju ja kaalu. Me peame üle saama mugavast enesehaletsusest stiilis „ah mis meie, hiirekesed, siin ikka piiksume, sest asju otsustatakse Moskvas, Washingtonis, Pekingis ja Brüsselis“. Jah, otsustatakse küll, aga meil on selle juures oma väike, kuid reaalne sõnaõigus, meeldigu see kellelegi või mitte.
Ja meid kuulatakse, aga selleks peab meil midagi öelda olema. Nii et tasub hästi järele mõelda.
Olles selle teooria pooldaja, et uus on enamasti taasleitud vana, usun, et meil on Euroopale ja maailmale öelda nii mõndagi, mis tundub igavalt tuttav, kuid on selle juures vägagi tervemõistuslik. Kõlagu see pealegi veidi messianistlikult.
Näiteks et piiramatu migratsioon viib hukatusse – Euroopa lihtsalt ujutatakse üle parema elu otsijate poolt ja väita, et neile lähevad korda meie demokraatlikud väärtused, on enesepett, vähemalt laias laastus. Või et kui lapsi ei sünni, siis ei saa olla ka kindlustatud ja väärikat vanaduspõlve. Või et ajateenistuse asendamine palgasõjaväega on kunagi antiikses Roomas juba ära proovitud ja tulemuseks oli, et palgasõdurid võtsid ühel päeval laiskadelt ja argadelt võimu üle. Või et rahvustunded on loomulikud ja nende omamine ei tähenda kohe fašismi ega rassismi. Või et Venemaa on ohtlik nii Eestile kui Euroopale, ja et see pole mitte paranoia, vaid tõsiasja nentimine. (Kusjuures sellel tõsiasjal on vähemalt kümme allikat ja kümme komponenti, kui parafraseerida üht naeruväärset valeõpetust.) Ning et Venemaa ei toida ühtki rasvatihast lihtsalt niisama, loomaaarmastusest.
Või kui tulla igapäevaelule lähemale, siis – et kulutada ei saa rohkem, kui teenid; et riigi valitsus ei saa „palku tõsta“; et kortereid ei „eraldata“, vaid ostetakse, müüakse ja kingitakse; et ühiskond ei seisa püsti mitte üksteise ülekavaldamise, vaid ühise kasu ideel; et Eestis peab esimeseks ja üldiseks suhtluskeeleks olema eesti keel ning nõnda edasi.
Nagu näete, avameelselt konservatiivne ehk alalhoidlik ilmapilt. Võiks küsida, kas nii saab. Kas see sobib kokku kohustusliku progressiga. Sest nagu kuulutab mõne eriti tolerantne „õpetlane“: kui juba pärisorjus kaotati, siis selle loogilise järeldusena tuleb lubada ka abielluda oma tiibklaveriga. Ei, arvan mina, olgu ma õpetlane või mitte. Inimkonna alalhoiutungi ei maksa alahinnata ja abielusid tiibklaveritega ei tule.
Ainult et keegi peab seda kõlava häälega kuulutama, keegi peab mugavale, vananevale, heaoluga harjunud Euroopale karjuma: Lõpetage jama! Lõpetage kõik need multikultid, muinasjutud isetekkelistest kringlitest ja lõpmatust armastusest siniste ja siiruviiruliste, kandiliste ning silepindsete vahel. Asugem uuesti arvestama maiseid ja taevaseid tõsiasju, ehk siis kannab meie töövaev ka vilja!
Artikkel on ilmunud 14. jaanuaril 2011 Viimsi Teatajas
