On hästi teada, et ametnikud armastavad pabereid. Nad on silmapaistvalt andekad välja mõtlema põhjusi, miks tuleb esitada veel üks aruanne või tõend – näiteks selle kohta, et kõik tõendid ja aruanded on esitatud. Kusjuures viimati nimetatud tõend peab olema notariaalselt kinnitatud ja selle kohta omakorda riigilõivu maksekviitung esitatud. Mida aga arvata olukorrast, kus kõrgem ametnik – riigikontrolli peakontrolör – ütleb, et aruanded on liiga pikad ja põhjalikud? Et nende valmistamiseks kulunud aega ning vaimset ja materiaalset ressurssi võinuks kasutada millegi muu, vajalikuma heaks?
Selline juhtum leidis hiljaaegu aset ja uppus sealsamas kollaste uudiste sogastesse voogudesse. Kuid tegemist oli millegi märksa olulisemaga kui kellegi järjekordne kokku- või lahkukolimine, sest tegemist oli ilmeka tõendiga, et Eesti riik on lämbumas iseenda kätte. Kui juba ametnikud ütlevad, et pabereid on liiga palju, siis on maailma lõpp lähedal. Hüüdja hääl kõrbes on teid hoiatanud, kodanikud! Ärgake!
Kuid enne hukkamõistmist tuleb kõigepealt mõista. Olles tulnud ebamääraste seaduste või lausa seadusetuse ajastust, oleme nüüd juba üle kahekümne aasta väsimatult vaeva näinud, et riik toimiks seaduse, mitte selle või teise ülemuse suva alusel. Riigi taastamistki alustati põhiseadusest. See kõik on olnud õige, see on olnud tark, see on toonud meile edu. Loomulikult pole seaduslikkusega meilgi kõik päris roosiline, nagu ta pole seda kuskil, aga vähemalt rukkilillsinine küll. Erinevus idas laiuvast maariigist on selge ja vaieldamatu.
Kuid me oleme jõudnud teise äärmusse. Piltlikult öeldes niikaugele, et küsime enne vanni või sängi minekut selleks iseenda käest kirjaliku loa või ootame riigikogult, et võetaks vastu seadus, mis täpselt sätestaks, milliste sõnadega ja kui valju häälega tohib – või ei tohi – noomida ulakat last. Ootame, et seadus reguleeriks soolasisaldust supis, saiasisaldust kotletis, peegli kaugust taburetist, pitsi kaugust taldrikust, ööpäeva pikkust, talve algust ja lõppu, keskmist kehakaalu ja munakivi ümbermõõtu.
Kusjuures meid ei sunni selleks ükski võõrvõim ega kuritegelik grupeering. Seda me teeme ise – ühiskond tervikuna, nii raskesti kirjeldatav, kui see on. Võib-olla mitte aktiivselt, võib-olla mitte teadlikult, kuid teeme. Et oleks täpselt kirjas, kes peab lahkudes kustutama tule, kes tulles kohvivee keema panema, kes akna avama ja kes sulgema, ning milline peaks kummalgi juhul olema hapniku protsent õhus. Vaatan peeglisse: olen ise samasugune.
Nähes, kuidas Tallinna linnavalitsus idiootliku visadusega korraldab asfaldiaukude lappimist tipptunnil ja just nimelt sellel sõidusuunal, mis on koormatud (nii et hommikul lapitakse linna sisenevaid suundi ja tööpäeva lõpus väljuvaid, tulemuseks üüratud ummikud), tekib tahtmine nõuda seadust, mis sellise totruse – või tahtliku nöögi – ära keelaks. Ja unustan ka ise, et rumalust ei saa seadusega keelata, selle vohamise vastu tuleb võidelda teiste meetoditega. Kõike reglementeerides rumalust ära ei kaota, küll aga kaotame me niiviisi vabaduse. See probleem põrnitseb nii Eesti kui eesti rahvale aina tungivamalt silma.
Paradoksaalsel kombel võib vabaduse hävitada nii seaduste puudumine kui nende liigrohkus. Ja teisalt: seaduste kehtestamine võib tähendada nii vabaduse loomist kui selle lämmatamist. Kuid enne vabadust käib vastutus. Ja soovil kõike reglementeerida ongi peale loomuliku ja inimliku rumalusepelguse ka teine allikas, nimelt vastutuspelgus. Ühest küljest näib, et täpsed seadused ja määrused tekitavad kohustusi ning seeläbi suurendavad vastutust (mäletate – «Tuleohutuse eest vastutab sm Kuusik»?), kuid see on silmapete. Reeglid hoopis vähendavad vastutust – vaba inimese, kodaniku, mõtleva ja kõlbluspõhimõtteid omava inimese vastutust. Kui seadus näeb ette,
et tuleohutuse eest vastutab seltsimees Kuusik, siis esiteks mina ei vastuta ja teiseks ma ei pea ka sm Kuusikule meenutama, et ta asjal silma peal hoiaks, vaid seda nõuab minu eest seadus. Isegi kohtuid pole vaja: seadused on nii täpsed, et pärast uurimist sisestatakse tõendid, tunnistused, dokumendid jms masinasse, masin krigiseb natuke aega ja laseb pilust välja kohtuotsuse. Kohtunikud ja advokaadid kaotavad mõtte ning suunatakse rahvamajanduse teistesse harudesse tootvale tööle. Elu nagu lill – täpselt ja üheselt mõistetavalt sõnastatud seaduste, määruste ning direktiivide embuses. Pole tarvis juurelda, kas sõna «neeger» kedagi solvab või ei solva – seda teab teie eest seadus.
Elu nagu lill? Kuid küsigem: kas Põhja-Koreas on elu nagu lill? Kim Yong-uni oma küll, aga ülejäänud 25 miljonil vististi mitte. Kusjuures, et nöök oleks täielik – põhjakorealased on küll vabastatud väga suurest osast vastutusest, näiteks kohustusest otsustada, mis on õige ja mis on vale, aga ega see neid päriselt vastutusevabaks ei tee. Kõndida tuleb mööda nööri: samm vasakule, samm paremale – tulistatakse ilma hoiatamata. Nii et vastutatakse ikkagi, ja sealjuures eluga. Saamata selle eest tasuks piiskagi vabadust.
Öelduga ei taha ma väita ega isegi mitte vihjata, nagu oleks Eesti ja Põhja-Korea olukord kuidagi võrreldav. Ei, me elame kahes erinevas galaktikas. Kuid neis galaktikais toimivad ühed ja samad füüsikaseadused ning paraku ka sotsiaalpsühholoogilised seaduspärad, vähemalt kõige põhilisemad neist. Ja üks neist seaduspäradest ütleb: kui tahad vabaneda vastutusest, kaotad vabaduse, aga vastutusest ikka ei vabane.
See on üldreegel, mis ei tähenda sugugi seda, et seadusi poleks üldse vaja. Seadused on loomadelgi, ja inimühiskond ilma seadusteta on täiesti mõeldamatu. Ainult et seadust peab olema täpselt niipalju kui vaja ja mitte rohkem. Ülejäänu peab täitma inimene ise oma mõistuse ja südamega ning kasvatuse käigus kaasa saadud väärtushinnangutega, mille üht osa nimetatakse ka kirjutamata seadusteks.
Õieti ei olegi kogu eelnev jutt mõeldud hoiatusena mitte seaduste kui selliste, vaid just kirjutatud seaduste rohkuse eest. Olukorra eest, kus me ei loo endale seadusi enam sellepärast, et kaitsta vabadust ja inimlikkust, vaid selleks, et pääseda kõlbeliste otsustuste kohustusest. Ühesõnaga, selleks, et põgeneda inimeseks olemisega kaasneva vastutuse eest.
Vahe on muidugi imeõrn. Keegi ei möönaks, et see või teine seadus sai tehtud lihtsalt mugavusest ja vastutuse enda pealt ära veeretamiseks. Kuid see vahe on siiski olemas ja me peaksime taasleidma julguse omada põhimõtteid ja väärtusi, et nende alusel ise – ilma näpuga seadusest järge ajamata või Brüsselist direktiivi ootamata – otsuseid langetada. Kõik ei saa muidugi kunagi vastutusvõimelisteks ja seetõttu on ka kirjutatud seadusi alati vaja. Kuid ma kõnelen ülejäänuist – neist, kelle hulka me ennast liigitame, ehk siis teisisõnu kõigist, kes seda teksti loevad.
Taasleida julgus vastutada… Kõlab õõnsalt, aga sellest sõltub meie vabadus, ja vabadus ei ole siiski vaid sõnakõlks. Tahaksin väga loota, et me selle mõistmiseks ei pea teda taas kaotama.
Ilmunud Postimehes 8. novembril 2014