Burka pole “lihtsalt riietusese”, selle võimalik keelamine on olulisema tähendusega kui ehk arvatakse.
Võib-olla tundub diskussioon burkakeelu[1] üle mõnele tähtsusetuna ja võib-olla näeb mõni siin koguni poliitikute salanõu eesmärgiga tõmmata tähelepanu kõrvale «tegelikelt» probleemidelt. Kuid kindlasti pole see nii. Võib koguni olla vastupidi: burkakeelu küsimus on veel palju olulisem, kui enamik isegi selle vastu huvi tundvaid inimesi arvab.
Võib-olla on tegu lausa märgilise sündmusega, mille kohta aastakümneid hiljem kirjutatakse: «Sellega määras Eesti ära oma tuleviku, sest ülejäänu tulenes juba loogiliselt ja paratamatult 2015. aastal langetatud otsustest.» Mõne poliitilise klouni mõtteavaldus, et burkakeeluga on mõtet tegelema asuda alles siis, kui see puudutab juba sadu tuhandeid, mõjub lihtsalt nõmedalt. Siis pole enam otsustada midagi. Just praegu on viimane hetk.
Vaidluses burkakeelu üle on mõlemad pooled korduvalt apelleerinud inimõigustele. Asjata. See on umbtee. Sest küsigem endalt: kas inimõigusi austav ühiskond peab inimõiguste austamise nimel lubama enda sisse tekkida inimõigusi mitte austaval mikroühiskonnal? Ehk lihtsamalt öeldes: kas inimõiguste rikkumine on inimõigus?
Samasugune probleem tekkis 1930. aastail Saksamaal ja on aktuaalne praegugi: kas demokraatia peab lubama demokraatlikul teel võimule tulla ebademokraatlikul jõul, mis demokraatia hävitab? Ükskõik, milline akadeemilis-filosoofiline vastus ka anda, on jaatava vastuse korral tulemus üks. Muide, demokraatiavastased jõud teavad väga hästi, et siin on demokraatia Achilleuse kand. Sama lugu inimõigustega. Ka Eestis on inimõiguste rikkumise ja diskrimineerimise üle aastakümneid lärmanud need, kes ei pea inimõigusi millekski.
Lühidalt: inimõiguste piiride ja paradokside üle võib pikalt vaidlema jäädagi, nagu demonstreerib näiteks 12. augusti Eesti Ekspressi epateeriv, kuid sisutühi juhtkiri. Et sellest absoluutselt viljatust vahust pääseda, tuleb jätta inimõigused ja kõnelda asjast, see tähendab erinevatest kultuuridest ja nende kooseksisteerimise võimalikkusest või võimatusest.
Olen nüüdseks juba aastakümneid kõnelnud ja kirjutanud enda arvates ilmsest tõsiasjast, et kultuuride ühtesulatamine erikultuursete inimeste segamise teel ei ole võimalik. Kõige pikemalt ja põhjalikumalt raamatus «Suur pettumus», mis ilmus 2002. aastal. Ilma erilist tähelepanu saavutamata, sest raamatu sõnum kujutas endast vastuhakku vohavale vaimustusele aina suurema liberalismi, sügavama humanismi ja lõputusse laienevate inimõiguste üle. Multikulti on viljatu – ja mitte ainult viljatu, vaid lausa hukatuslik – illusioon. Miks? Sest inimene on selline, nagu ta on. Milline? Ühiskondlik olend, kelle gradueeritud grupikuuluvus seob teda mitme kooslusega ja kes saabki olla inimene vaid nende koosluste kaudu.
See aga tähendab, et inimeses peab olema nii sallivust kui ka sallimatust. Igal inimesel on «meie», õieti mitu «meiet» (nt perekond, suguvõsa, klubi, kogudus, rahvas). Igale «meiele» vastandub konkreetne «nemad». Vastandus ei pruugi olla antagonistlik ja enamasti ei olegi. Kuid tõrjuvuse element on kummatigi olemas ja avaldub nii pisiasjades kui ka kriisiolukordades. Kas just nii drastiliselt kui anekdoodis Soela väinast merehädalisi päästvatest hiidlastest («pole mede kandi mees» – ja viskasid merre tagasi), kuid siiski.
Kõige tugevam on veresugulus, mis viib meid Dawkinsi «iseka geeni» juurde, kõige rohkem valdkondi hõlmav aga rahvuslik kuuluvus. Rahvuskaaslasega saab rääkida «meie» kirjandusest, «meie» sportlastest, «meie» pealinnast, «meie» ajaloost jne. Kõigi ülejäänud meiede puhul on valik mõnevõrra kitsam. «Nende» esindajaga on vestlus aga juba suurusjärgu võrra keerulisem.
Rahvuslik on laias laastus seesama mis kultuuriline. Mingi rahvuse liikmeks ei sünnita, vaid kasvatakse sünni ja küpsuse vahel. Kuid seejärel on rahvuse vahetus juba peaaegu võimatu. Kultuur aga on süsteem. Just see enesestmõistetav tõsiasi ei mahu praegustele tolerantsusprohveteile pähe.
Et Opel Zafira on süsteem ja et Opel Zafirale ei saa külge monteerida Chrysler Voyageri mootorit, on arusaadav. Aga et pikal kristlikul traditsioonil põhinevasse ühiskonda ei saa sisse monteerida äärmusislamistlikku vähemust, seda keeldutakse tunnistamast. (Ja kui keegi midagi sellelaadset vihjab, teatab kultuurilehe nooruke multitalent Aro Velmet olümposliku ülbusega, et tegemist on «meie praeguses, iseseisvas, avatud ja mitmekultuurilises riigis (?! – L. V.) toksilisena mõjuvate konservatiivsete ideedega.»)
Zafira ülekandesüsteemi ja Voyageri mootori ühitamatust eitatakse sama visalt, kui keegi eideke eitas kaelkirjaku olemasolu. Mutikese umbusku võib lausa tervemõistuslikuks pidada, kuniks kaelkirjak piirdub vaid meremeeste hambassepuhumisega – ah, luuletavad jälle! Kuid praegu on kaelkirjak juba lihas ja veres külaväljakule toodud, teda võib käega katsuda ja oma silmaga vaadata – kuid eideke kinnitab endise visadusega: ei, sellist looma pole olemas. Miks? Sest teooria ütleb, et teda pole. Teooria ütleb, et multikulti on hea, et kultuuride segamine teeb maailma värvikirevamaks ja rikkamaks ja nii edasi.
Siin peitub kapitaalne viga. Vastab tõele, et maailma teeb värvikirevamaks ja rikkamaks kokkupuude teisekultuuriliste inimestega, teise kultuuri vaimuvara ja kunstiga. Üht kultuuri saab teise eeskujul muuta, arendada, rikastada, kuid see ei tähenda kultuuride segamist ega ka mitte seda, et Eesti oleks mitmekultuuriline riik. Kultuurid lihtsalt ei segune nagu värvid potis, nagu ei segune ka keeled. Isegi näilise segunemise korral jääb alles ühe konkreetse keele aluspõhi (struktuur), nii nagu 70 protsenti sõnavarast ladina keelest laenanud inglise keel on sellegipoolest germaani keel. Ja kui mõni teismeline ütleb, et «hängisime aftekal bläkaudini», siis on see – paraku – eesti keel, mis allub eesti keele reeglitele.
Siit jõuame tagasi burkade juurde. Burka ei ole inimõiguste küsimus ega usuküsimus, burka on kultuurikeskkonna ja kultuuri sidususe küsimus.
Looduskeskkonna kaitsmine on lubatud ja oma fosforiidisõda me häbenema ei pea. Rein Veidemann kaitseb keele puhtust ja keegi ei vaidlusta seda. Aga kui Margus Tsahkna kaitseb meie kultuurikeskkonda, on tüli lahti. Põhjus: suur osa inimestest kas ei tunnista või koguni ei märka kultuurikeskkonna kui sellise olemasolu. Külaskäigud rahvaste paabelitesse, näiteks Manhattani saarele, on loonud mulje, et keskkond – meid avalikus ruumis ümbritsev pilt ja heli – võib olla mitmekultuuriline ja kõik on kõige paremas korras.
See mulje on ekslik. Isegi Manhattanil kisub omasid omade poole: on väike Brasiilia, on väike Albaania ja on päris suur Hiina jne. Sama võib jälgida kõigis paljurahvuselistes suurlinnades. Oma vahetus ümbruses eeldab inimene mingi ühe kultuuri domineerimist ja kui sellesse seguneb liiga palju muid, siis mõjub see mürana. Üksik burka paari aasta tagant kuskil Viljandi vanalinnas on lõbus ja ergastav; iga päev kümneid kordi nähtuna aga häiriv. Seda häiritusetunnet ei kõrvalda ei loengud ega ajupesu, sest see on lihtsalt inimlik ja võrsub inimloomuse alusmüürist. (Viimase olemasolu eitavad academic left ja selle jüngrid muidugi raevukalt.)
Kultuuri sidusus on vähemalt sama oluline. Kõigis kultuurides on enamik norme tegelikult kirja panemata. Inimesed mõistavad üksteist lennult, sest nad jagavad enda teadmata sadu harjumusi ja hoiakuid. Teisekultuursete sissevalgumisel selgub, et enesestmõistetavused polegi enesestmõistetavad, et asju tuleb hakata seletama ja reglementeerima, et juhuslikus seltskonnas (nt rongis) peaaegu puudub lollikindel jututeema, sest iial ei või teada, mis kedagi solvab. Järelikult on parem vait olla ja suhelda ainult omadega, soovitatavalt paksude kardinate taga. Milliseks ühistööks on võimeline selline ühiskond? Milliseks teekonnaks on võimeline Zafira, millele on peale tõstetud Voyageri mootor ja Volvo generaator?
Eestil ja kogu Euroopal on valida: kas üritame säilitada oma kultuurikeskkonda või anname normilooja positsiooni vääritimõistetud kristliku halastuse nimel käest. Uste ristseliti vallalöömine ei tee kaugemas perspektiivis õnnelikuks ei meid endid ega tulijaid. Eestlastel kui eesti kultuuri kandjatel ei ole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus oma kodu korras ja elamisväärne hoida. Mis tähendab, et minimaalne immigratsioon on täiesti mõeldav, ilmselt isegi teretulnud, kuid me ei saa lubada oma maa ja kultuuri mattumist multikulti fantaasiate kaosesse.
Selleks tuleb kõigepealt silmad lahti teha ning tunnistada, et kaelkirjak on olemas. Ja sellest lähtuvalt avalikult teatama: meie maal burkat ei kanta. Kõik. Kes ilma burkata elatud ei saa, peab elama mujal.
Ilmunud Postimehes 21. august 2015
[1] Nägu katval riietusesemel on mitu nime; kasutan siin lihtsuse mõttes burkat.
