Lugege Murray «Euroopa kummalist surma». See on hea, avarapilguline, osapooli mõistev ja asjatundlik raamat. Peaks elukutselistele ja vabatahtlikele silmakirjatsejatele mõjuma nagu naftaliin koidele.
Ivan Makarov kirjutas hiljaaegu («Aitäh sulle, tädi Anni!», PM 27.12.2018) ilusa loo, kuidas Eestil ei ole ilma eestlasteta mõtet. Selge, arukas ja südamest kirjutatud tekst, nagu jõulukink.
Makarovi loo põhisõnum kuulub nende kilda, mis on küll vana, kuid mida tuleb regulaarselt meelde tuletada. Nimelt et kõik inimesed ja kõik rahvad on tuhandes asjas üksteise sarnased, tuhande esimeses ja tuhande teises aga erinevad või koguni väga erinevad. See teeb erinevaks ka maad.
Jah, me oleme seda alati teadnud, et Eesti on eestlaste maa, ja kui siin elaks mõni muu rahvas, siis poleks see enam Eesti. Sellepärast ajaski meid nõukaajal kangesti naerma lugu või anekdoot sisserändajast, kes leidis, et Eesti on päris kena, ainult et eestlasi on liiga palju. Tutkit, brat, mõtlesime – hävitate meid ära ja siis imestate, miks Eesti ei olegi enam kena. IdaPreisimaal te imestate juba kolmveerand sajandit.
Tegelikult polnudki vaja päris ära hävitada, piisas nõukogude võimust. Teise anekdoodi kohaselt pidi nõukogude võimu kehtestamise järel isegi Saharas liiv otsa saama, ammugi siis Nõukogude Liidu poolt annekteeritud maades suitsuvorst või kvaliteetsed jalanõud. Seda ei mõistnud vaid rändrohutirtsuparvena neid maid lagastavad sissesõitnud ise. Sestap võiski üks Leningradis elutsev nomenklatuurne maadam, tulles turismireisilt Soome, süüdimatult kuulutada: «Ikkagi kahju, et Soomet Nõukogude Liitu ei võetud, siis oleks hea lähedal poes käia.»
Kui nüüd keegi arvab, et tegu on õelate väljamõeldistega, siis ta eksib. 2016. aastal avaldasid kaks Saksa ajalehte 19-aastase Süüria sisserändaja Aras Bacho artikli, milles immigratsiooni taunivatele sakslastele öeldi: «Meie, põgenikud, ei taha elada teiega ühel maal. Te võite, ja ma arvan, et lausa peate Saksamaalt lahkuma. […] Saksamaa ei sobi teile, miks te siin elate? Otsige endale uus kodu.» Nii et ka Saksamaa on kena maa, ainult et sakslasi on liiga palju.
Eelnev tsitaat on algallikast («Der Freitag», 12.10. 2016) üle kontrollitud (kus muide mitu kommentaatorit selle AfD provokatsiooniks tembeldasid), kuid tsiteeritud briti ajakirjaniku Douglas Murray raamatu «Euroopa kummaline surm» kaudu. Sellest raamatust tasub natuke lähemalt rääkida.
Tegemist on Edmund Burke’i Seltsi kolmanda väljaandega, mis on varem üllitatud Roger Scrutoni raamatuist parem selle poolest, et Maarja Maasikas on selle paremini tõlkinud. Murray fookus on pisut kitsam kui Scrutonil, keskendudes peamiselt migratsiooniprobleemile, kuid samas on selle probleemi juured ja siirded nii laialdased, et Murray kõneleb lõpuks ikkagi enam-vähem kõigist tähtsamatest Euroopat vaevavatest hädadest, olgu kasvõi põgusalt. Seetõttu tasub «Euroopa kummalist surma» lugeda kõigil, kes muretsevad Eesti ja Euroopa tuleviku pärast ning kes ei põe eurokorrektset kanapimedust.
Murray annab kõigepealt ülevaate, kuidas on toimunud sisseränne Euroopasse pärast Teist maailmasõda, millisteks etappideks see jaguneb ja kuidas on muutunud seda saatvad poliitilised doktriinid. Muuhulgas kummutab ta levinud käibevale, et migrandid toovad maksudena rohkem sisse, kui nad sotsiaaltoetustena saavad. See ei ole nii. Jõudes 21. sajandi juurde, asub autor lahkama kummalist tõika: kui enne suurt rändekriisi ehk 2015. aastat võis täheldada, et Euroopa juhid, kaasa arvatud Angela Merkel, annavad endale aru, et täielikult pärani löödud uste poliitika on hukatuslik, siis kriisi saabudes alistusid nad üksmeelselt sissetungijate tulva ees. Murray tõdeb, et asi ei olnud mitte niivõrd suutmatuses kui tahtmatuses.
Raamatus on pilguheit Euroopa kristliku kultuuri sisemisele tühjenemisele ja selle kõige kirkamatele ilmingutele. Murray märgib ära kunstnikud, kes ilu- ja tõeotsinguist loobudes lihtsalt ütlevad publikule, et «Püherdan siin poris koos teiega.» (Siinkirjutaja arvates küll pigem: «Näete, mismoodi te poris püherdate; aga mina olen teist kõrgemal, ma olen kanaarilind kaevanduses.») Selle tulemusel sünnivad teosed, mis kõige paremal juhul julgevad rääkida surmast ja kannatustest, kuid vaid tähelepanu juhtides, ütlemata midagi sügavamat. Kuid «iga täiskasvanud inimene teab kannatuste ja surma olemasolust ja kui ei teaks, siis vaevalt et kunstigalerii neid selles veenda suudaks», ironiseerib Murray. Ta toob esile arvukalt paradokslikke seiku, kus eurooplased väidetavalt omaenda väärtuste nimel neid väärtusi tegelikult jalge alla trambivad. Nii tähendab võitlus rassismiga tegelikkuses seda, et oma rassi kaitseks ei tohi ainsatki sõna poetada vaid valge rass, ülejäänud võivad olla nii rassistlikud, kui soovivad, see pole probleem.
Hävinud on õiguse alustala: õigus peab olema üks kõigile. Aga ei ole, sest sisserändajat ja põliseurooplast koheldakse erinevalt. Kui mitte kohtulaua ees, siis enne seda. Nii ei jõua paljud sisserändajate endi keskel sooritatud kuriteod üldse kohtusse, sest rassismisüüdistust pelgav politsei vaikib need maha. Sellega reedetakse need sisserändajad, kes tõesti tulid Euroopasse abi ja kaitset otsima ning kellest võinuks saada meie ühiskonna liikmed. Sest just neid tabab seda tüüpi vägivald esimesena. Siinkohal meenub mõni Eesti lumehelbeke, kes hiljaaegu õhkas, et teeme aga kapiukse lahti ja veendume, et kapis ei ole kolli. Õige, lumehelbeke, koll on ammu kapist väljas ja märatseb tänavatel. Mitte veel Eestis, aga terve rida «arvamusliidreid» annab endast parima, et varsti ka siin.
Murray lahkab Euroopa suurrahvaid vaevavat süütunnet, nimetades seda «süütunde türanniaks». Terved leegionid poliitikuid ja arvamusliidreid teenivad leiba ning kahtlemata ka võid leivale lõputu intellektuaalse masohhismiga, mille põhiprintsiibid on ahvatlevalt lihtsad: Euroopa on kõiges süüdi; igaühe inimõigus on asuda Euroopasse elama; Euroopa kultuur ei ole midagi väärt; kui eurooplased hävivad, siis on see neile paras. Kummatigi peetakse sellist ülimalt primitiivset vaimset arsenali sügavmõtteliseks ja sellega vehklejad vaatavad põlastavalt ülalt alla «uusreaktsionäärlastele», kes püüavad säilitada mälestust rahvusest ja kristlusest.
Autor toob esile sellegi vastuoksuse, et kõik need, kes kristlust maapõhja manavad või Andrus Kivirähki kombel mõnitavad, on oma vabaduse ja heaolu pärinud selleltsamalt kristluselt. Euroopa ühise kultuuripõhja on loonud kristlus, meeldib see kellelegi või mitte. Sellelt kultuuripõhjalt võrsunud printsiibid – et inimesel on olemas teatavad «inimese õigused», et inimene pole hingamispäeva jaoks, vaid hingamispäev inimese jaoks, et õnnetut ja hädalist tuleb kohelda «ristiinimese kombel», et igal reeglil kipub olema erand ja ühestki reeglist ei tohi endale puuslikku teha – on meile pärandanud ristiusk, täpsemalt selle usu kõige andekamad kuulutajad eesotsas ühe puusepaga.
Näib, nagu oleks tark õpetussõna – igas jaatuses olgu ka tibatilluke annus eitust – sattunud laste kätte, kes on sellest välja arendanud värdvormi: kõike, mis oma, tuleb eitada, kõike, mis võõras, määgides heaks kiita. Tahtmatult meenuvad need, kes häälekalt vaidlesid vastu ettepanekule keelata Eestis nägu varjava peakatte kandmine.
Murray nendib, et vastuseis sisserändele tugevneb, samuti suureneb jõudsalt nende arv, kelle arvates islamil «pole Euroopas kohta». Paraku suureneb sama jõudsalt ka nende arv, kelle arvates eurooplastel pole Euroopas kohta, ja kristlusel ammugi mitte. Ja siin hoiatab autor ka vastassuunalise ohu eest – nimelt päris vihkamise ja päris rassismi eest, mida selline olukord paratamatult sünnitab. Kui need ükskord lavale astuvad, siis nutavad lumehelbekesed AfD ja Rootsi Demokraatide tüüpi erakondi veel taga. Mis edasi saab, ei tea loomulikult keegi. Douglas Murray prognoos kõlab: «Käesoleva sajandi keskpaigaks, kui Hiina näeb arvatavasti endiselt välja nagu Hiina, India endiselt nagu India, Venemaa endiselt nagu Venemaa ja IdaEuroopa nagu Ida-Euroopa, meenutab Lääne-Euroopa parimal juhul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni laiendatud versiooni. Paljud inimesed rõõmustavad selle üle ja muidugi on sellel oma võlud. Kindlasti ei ole see läbinisti katastroof. […] Kuid see ei ole enam Euroopa.»
See on huvitav mõttearendus, ühtlasi üks väheseid, millele tahaks vastu vaielda. On kahtlane, kas Ida-Euroopa suudab ilma lääneta püsima jääda, pigem neelab Venemaa ta alla ja siis me alles näeme. (Kuigi – Ida-Rooma suutis ilma Lääne-Roomata ligi tuhat aastat vastu panna, nii et mine tea.) Teine vaidluskoht on Murray oletus, et «kindlasti ei ole see läbinisti katastroof». Pakun, et see saab siiski olema just nimelt katastroof, ja seda nii viimastele päris eurooplastele kui sisserändajaile.
Kuid ei saa päriselt välistada sedagi, et Euroopa viimasel hetkel oma lahtunud elutahte ja uhkuse taasleiab ning midagi mõistlikku ära teeb. Näiteks võtab kätte ja alustab otseselt terroristlike ja Euroopa-vaenulike organisatsioonide väljarookimist, muutes selleks kasvõi inimõiguste ülddeklaratsiooni.
Midagi ju on tänasekski muutunud. Veel umbes viie aasta eest jagasid «arvamusliidrid» ülbelt käske, keda tuleb natsiks-rassistiks-seksistiks tembeldada ja taga kiusata, nüüd on nende üleolev muie juba virilaks muutunud. Merevahu teadusliku koordineerimise instituudid ja kuninga uusi rõivaid tootvad mõttekojad on mures. Järjest rohkem kostab aknast lapsukeste kilkeid, et kõik see väärt vaimuvara tõe ja tähenduse olematusest ning diskursuse dekonstruktsioonist on tegelikult kõige puhtam jama.
Lugege Murray «Euroopa kummalist surma». See on hea, avarapilguline, osapooli mõistev ja asjatundlik raamat. Peaks elukutselistele ja vabatahtlikele silmakirjatsejatele mõjuma nagu naftaliin koidele.
Ilmunud Postimehes 10. jaanuaril 2019
