700-aastane orjapõli ei ole müüt

Jaga

 

700-aastase orjaaja müüdi purustamine on omamoodi rutiinne tegevus. Ikka ja jälle ilmub mõni ajaloolane või ajaloohuviline, kes kuulutab orjaaja kõigepealt müüdiks ja seejärel purustatuks.

Õnneks selgub sellistel juhtumitel alati, et purustamisele ei kuulu siiski orjapõlv kui selline, vaid kõigest selle kestus, ja 700-aastase orjuse asemel pakutakse välja 300- või 400-aastane. Nii toimivad oma äsjases kirjutises Ivar Leimus ja Mati Nuut, kes ei pea keskaegset eestlast mitte orjaks, vaid „uhkeks vabameheks“.

Ka väidetakse, et „meie talupojad olid 13. ja 14. sajandil vabad“, et „pärast ristisõda siinne elujärg paranes“, et Jüriöö aegu olid eestlaste juhid lausa aadlisoost mehed ning et „linnas olid eestlased täiesti vabad ja koondusid tsunftidesse-gildidesse“. Kui esines diskrimineerimist, siis selle tagamaaks olnuvat pigem sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus.

Ent kui meie talupojad olid 13. ja 14. sajandil vabad, siis mille või kelle vastu tõusid üles saarlased aastail 1236-1241, 1260-1261? Ja 1343-1345 koos harjulaste ja läänlastega? Paranenud elujärje vastu?

Mis puutub eestlaste aadlisoost juhtidesse 1343. aastal, siis on see vaid oletus ja rahvusromantiline pealegi. Leidub andmeid, et mõni eestlane oli tõesti sulanud vasallide hulka, kuid arvamus, et just nemad juhtisid ülestõusu, on laest võetud. Leimuse-Nuudi konstruktsioon põhineb ühelainsal lausel Hoeneke kroonikast („Seal lõid nad rüütleid“, st tõstsid osa mehi ülikuseisusse), millest võiks pigem välja lugeda, et ülestõusnud rajasid palavikulise kiirusega omaenda sotsiaalset hierarhiat, st riiklust – milleks neil varem puudus võimalus – ehk teiste sõnadega: milleks neil varem puudus vabadus.

Rääkida eestlaste „täielikust“ vabadusest linnades on samuti eksitav. Eestlaste võimalused olid täpselt nii avarad kui patriitsiperede poolt kokku pandud magistraat seda lubas. Suurgildid olid eestlastele kõikjal suletud, peenemad tsunftid samuti. Väide, et rõhumine oli sotsiaalne ja mitte rahvuslik tähendab jonnakat vastuseisu allikatele, millest võib ikka ja jälle lugeda, kuhu või kelleks eestlane (hiljem „mittesakslane“) saada ei või. Diskrimineeriti koguni neid sakslasi, kes olid endale eesti naised võtnud.

Tõrjumise põhjus seisnes saksa ülemkihi õheduses. Seda kaitsti eestistumise eest küünte ja hammastega 20. sajandini. Russowi kroonikast võib lugeda, kuidas maal mõisates elavad sakslased tundsid ennast nagu saarekestel keset eestlaste merd. Täpselt sama hoolikas tuli olla linnades, et Suurgildis või raekojas asju ikka saksa keeles aetaks. Mille tulemuseks oli olukord, kus eestlane võis kõrgemale jõuda küll, aga alles siis, kui ta enam eestlane ei olnud, st kui ta oli osanud saksastuda.

Kuid tagasi orjuse juurde. Meie praegune sõnakasutus võrdsustab „orjuse“ „pärisorjusega“, toob silme ette Ameerika neegerorjad või ka Vana Rooma, kus ori oli kõnelev tööriist, õigusteta olend. Kuid eesti keeles ja eesti traditsioonis on orjust varem mõistetud ja kasutatud palju leebemalt. Näiteks sõnas „kooliorjus“, kus orjaks osutub lihtsalt mingit kohustust kandev isik. Nii muutub arusaadavaks, kuidas sai orjus pärast orjuse kaotamist edasi kesta – pärisorjus asendus teoorjusega. Täiesti võimalik, et keskaegsed „uhked vabamehed“ nimetasid oma olukorda samuti orjuseks, pidades silmas võõrast ülemvõimu, mille kandjad kõnelesid võõrast keelt ja eestlasi enda hulka ei lubanud. Rääkida sellest särasilmselt kui liivimaalaste ühistunde ajast, mil vennalikult ühiste vaenlaste vastu lahingusse kapati – see on tõepoolest müüt.

Leimus ja Nuut tunnistavad, et eestlaste olukord halvenes aegamööda, kuid järjekindlalt. Seda tõika mäletati veel 16. ja 17. sajandilgi ning „orjus“ kinnistus kogu vallutusjärgse aja kohta, mis, nagu öeldud, ei olnud ka oma algusotsas roosiline. On täiesti võimalik, et selliselt formuleerunud „N-aastase orjapõlve“ kontseptsioon kandus kirjakultuuri kaudsel kaasabil 19. sajandisse välja, mil levis rahvalaul „Eesti mees ja tema sugu“, kust Jakobson selle oma esimesse isamaakõnesse võttis. Miks just 700-aastane (19. sajandi algul oli muistsest vabadusvõitlusest möödunud 600 aastat) jääb saladuseks.

Seega polegi eriti midagi purustada või ajaloo prügikasti heita. 13. sajandil kaotati vabadus ja see tõi kaasa süveneva õigusetuse, mis viis pärisorjuseni. 700-aastane orjapõli ei ole müüt, vaid poolpoeetiline termin, mis kasutab „orjuse“ mõistet natuke teises tähenduses kui me praegu. Kellel orjuse sõna üle huulte ei tule, öelgu „700-aastane võõrvõim“. Ajaloolaste asi ei olegi üldse müüte purustada, vaid ajalugu uurida, ja tore, kui selle juures mõni müüt puruneb. Antud juhul on tegu väikese täpsustusega, mis rõhutab, et alguses ei oldud nii orjad kui pärast. Aga seda peaks iga ajaloohuviline nagunii teadma.

Ilmunud EPL/Delfis 23. septembril 2020

Sarnased postitused
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.