Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
13. sajandil olid rahvused olemas, ka eestlased
Alo Rauna mõnevõrra hüplik refereering suulisest ettekandest
Ajaloolane Lauri Vahtre nimetas tänasel arutelupäeval (5. veebruar 2013) «Eesti ajaloo» 2. köite lähenemist turvakaamera-meetodiks ning ta väitis, et vähemalt Läti Henriku jaoks olid eestlased rahvana juba 13. sajandil olemas, kuid nüüd üritatakse seda kahtluse alla seada.
Kindlasti ei ole mina «Eesti ajaloo» 2. köite vastane, pean seda väga tähelepanuväärseks saavutuseks. Ma ei tee erilist vahet rahvuse ja rahva vahel, nii et kui läbisegi kasutan, palun andke andeks. Rahvusromantismi teema on õnneks nüüdseks maas, on leitud, et seda pole tegelikult enam üsna ammu olemas, võib-olla ta kunstis ja laulusõnades ja õhtuses lõõpimises levib, aga mitte enam teaduslikes töödes ja õpikutes.
Seetõttu keskendun ma mõistele «rahvas», millest sõltub küsimus vabadusvõitlusest. Kui me saame rääkida «rahvast», siis saame rääkida vabadusvõitlusest. Kui ei saa, siis pole ka tema võitlust. Mina leian, et saame kõnelda võitlusest. Ka Anti Selarti jutust sain aru et ka keskaja kontekstis võib rahvast rääkida. Ma olen näinud selle küsimuse arengut paari-kolmekümne aasta jooksul, kus keskajal ei olnud rahvaid olemas, oli vaid sotsiaalne kuuluvus. Aeg on edasi läinud, on leitud rahvuslikke eristusi. Ei tulene vaid sellest, et näeme rahvuse taga analoogilist kooslust kui tänapäevane rahvus, aga ikkagi sisuga mõiste.
Võtame Läti Henriku ette. Näiteks mida orduvend Arnold hõikas, kui eestlased metsast välja kargasid: «Vennad sakslased![1] Ärgem tõmmake häbisüüd oma rahva peale.» Vend Arnold sai aru, et on baierlased, vestfaallased, reinimaalased, aga ta nimetas neid ühe nimetusega ja rääkis koguni selle rahvasoo aust või häbist. 13. sajandil olid rahvused kindlasti olemas, aga ei pidanud isamaalisi kõnesid – aga ega see hüüatus väga erinev olnudki! Juba sumeriteni välja on jagatud inimkonda rahvasteks.
Vähemalt Läti Henriku jaoks oli tegu ühe ühtse maaga. Esitati vastuväide, et see oli vaade väljast, näis Henrikule, et üks. Väljaspoolt võib näha, et on vaid üks mari rahvas, aga tegelikult on kaks. Sellele võib vastu väita, siis kui ta vaid väljast tundus ühtne, siis miks? Teiseks, kuidas see maa käitus. Miks siis üsna alguses saadeti Ümera jõelt kõigisse Eesti maakondadesse saadikuid? Kas Eesti maakonnad, nii lõuna- kui põhjapoolsed korraldasid ühiseid sõjakäike?
Kuulsad kolme maleva ühissõjakäigud. Miks Läti Henrik võtab ekstra sule kätte ja lisab kroonikasse pärast episoodi Saaremaa vallutamise kohta? Ta luges ka saarlased eestlaste osaks.
Millegipärast Läti Henrik ei jätka oma kirjutamist, miskipärast lõppes mingi konkreetne etapp konkreetse aastaga. Ma arvan, et teda tuleb võtta tõsiselt. Olukordi, kus on olemas ühtne maa ja rahvas, aga pole ühtset riiki, on ajaloos palju ette tulnud – võtame vanad head muistsed kreeklased. Aga kas me räägime Kreeka-Pärsia sõdadest? Kas olid kreeklased olemas enne hellenismi ajastut? Ei ole põhjust jagada neid eraldi rahvasteks, spartalasteks, ateenlasteks jne. See ilmneb meile läbi ajaloo liiga sageli, et lugeda seda väljamõelduks. Eestlaste nime kasutatakse näiteks selgelt Hoeneke kroonikas, eestlased tahtsid endale kuningaid saada. Ka Kelch, Renner, Russow räägivad rahvaste erinevusest, räägivad eestlastest, kes tahavad tagasi oma maad, millest mäletavad, et see on nende maa (Olearius). Russow räägib, kuidas väga pandi pahaks, kui maal kõndiv sakslane kõndis mööda mõisast, sest ta võeti vastu meelsasti tema murraku[2] pärast. Ei lugenud õiguskord ega sotsiaalne staatus, vaid rahvus.
Anti Selart rääkis endale vastu rannarootslaste näites. See on kõige parem tõend, et erinev õiguslik staatus tulenes rahvusest ja mitte vastupidi. Selle põhjaks oli rahvus ja mitte lihtsalt keeleline kuuluvus. See, mis juhtus 19. sajandil eestlastega, ei ole seletatav ainult Carl Robert Jakobsoni isamaakõnedega. Väljend 700-aastane orjapõlv on loodud ammu enne tema sündi. Kõiki kaasnevaid asjaolusid ei seleta ära ainult teadliku rahvuse loomisega. Kui sõideti Tartusse laulupeole, tuldi nii põhjast kui lõunast, aga mitte Lätist. Arusaamine, mis on Eesti, on olemas, see ei saa põhineda Merkeli raamatutel, see oli vana mälestus. Iseasi, et selle ümber kogu Eesti ajalugu esitada, ehk pole jah põhjust. Aga et selline läbiv köis on Eesti ajaloos olemas, on asjaoludega tõendatud.
Kui rääkida rahvuskesksusest, siis siin on käsitlus olnud rõhutatult panoraamsem kui varem. Siin on autorid teinud ühe näpuvea – deklareerides laia haaret, on unustanud ükski kaart lisada, mis näitaks, kui kaugel asus Königsberg Riiast jne. Kaardid on ikka Vana-Liivimaa omad. Kui öelda, et on tegu Eesti-keskse raamatuga, siis on tegu nn turvakaamera-meetodiga. Fikseerime kaamera ühele maale, ja fikseerime liikumised seal. Niimoodi ajalugu kirjutada ei saa – aga miks me üldse selle territooriumi valisime? See on ikkagi eesti rahvas, kes on selle territooriumi tekitanud. Enamasti need lähevad kokku, aga mitte alati.
Ajalugu on paremini mõistetav, kui kaamera ikkagi liigub, mitte ei ürita olla kiretuseni objektiivne. Ega see nagunii õnnestu, sest juba see, mis faktid me valime, on meie teha. Kõike kunagi teha ei saa – näiteks on käesolevas köites puudu Tabelinuse nimi. Aleksander Nevskit kordagi selle nimega ei nimetata. Pealtnäha ainult faktide juurde jäädes ei ole võimalik olla kiretu. Siin ma loodan, et me oma järgmises üldkäsitlses astume siiski sammu tagasi eestlaste poole ja ka rehabiliteerime mõiste «eestlaste muistne vabadusvõitlus».
[1] Fratres Theuthonici. Need kaks võib-olla kõige olulisemat sõna olid käesolevast tekstist, mis ilmus Postimehe elektroonilises väljaandes 5. veebruaril 2013, mingil põhjusel välja jäänud (L.V. 22.10.20)
[2] Mille all Russow mõtles saksa keelt (L.V. 22.10.20)
Jan Sobieski ja tatarlaste kõrb
Euroopa Liitu on korduvalt võrreldud Rooma impeeriumiga ja seda põhjusega. Sarnased jooned on ilmsed, niisamuti kui erinevused. Näiteks ei ümbritse Euroopa Liit Vahemerd nagu Rooma riik, vaid on nihkunud põhja poole, Liidul puudub üks selge (algne) võimukeskus, nagu antiikajal oli Rooma, Liit ei ole rajatud sõjaga jpm. Antiikajale sarnane näib olevat jällegi see, et EL väravatele on hakanud prõmmima peamiselt ida pool elavate rahvaste killud. Et mitte öelda ebaviisakalt – jõugud. Kui jätta kõrvale väike, kuid tegus ja ohtlik segment islamifanaatikute näol, siis ei ole nende eesmärgiks (esialgu) Euroopa allaheitmine, vaid turvalisem ja parem elu, täpselt nagu Rooma ajalgi.
Kuid ajalooliste paralleelide nägemisel ei pea tingimata minema antiikaega. Võib meenutada ka 14. sajandist alates Euroopat idast kummitanud Türgi hädaohtu, mille üks kõrghetki oli 1683. aastal, kui Poola-Leedu ehk Rzeczpospolita valitseja Jan Sobieski lõi laiali Viini piiranud türklaste armee. Türklased ei olnud muidugi tulnud asüüli paluma, nende vallutusplaan olid otsekohesem, mistõttu oli poliitiliselt igati korrektne reageerida sellele ratsaväerünnakuga. Hiljem päris „Ida-Euroopa suurriigi“ positsiooni Austria-Ungari ja temagi olemasolu üheks tunnusjooneks oli pidev tõttvahtimine metsiku ja ohtliku Idaga – „tatarlaste kõrbega“, nagu on pealkirjastatud seda teemat omal kummalisel viisil käsitlev sugestiivne film (rež. Valerio Zurlini, 1976).
Nüüd peaksid analoogiad hakkama vilkuma juba tänapäevast ja lausa tänasest päevast. Valgevene – Poola piiril toimuvat võib vaadelda ka „Tatarlaste kõrbe“ teiseks jaona, kus see, mida esimeses jaos kardeti ja ebamääraselt isegi oodati, on kätte jõudnud. Nad tulevad. Euroopa idapoolsete väravate pihta langevad esialgu vaid rusikahoobid, aga miski ei garanteeri, et varsti ei lähe käiku midagi tõhusamat. Ja kui tõesti läheb, siis peab vastus olema adekvaatne.
Leidub teoreetikuid, kelle jaoks on Euroopa alati süüdi, ja nemad on ammu välja haudunud selgituse sellelegi olukorrale. Nimelt olla Euroopa läinud Lukašenkole liiga ülbelt peale suruma oma poliitikat ja põhimõtteid ning saab nüüd justkui igati õigustatult vastu. Tuhat vabandust, aga selline jutt on täielik jamps. Euroopa võib oma väidetavate ideaalide pealesurumisel olla tõesti taktitu ja ülbe, see on probleem ja sellest tuleb kõnelda eraldi, kuid Poola – Leedu – Valgevene kolmnurgas on lood hoopis teised. Leedulased ja poolakad ei toeta Valgevene opositsiooni mitte mingisuguse euroopluse pärast, vaid sellepärast, et Valgevene on neile enamat kui naaber. Pigem kaotsiläinud vend, kelle seljas trambib tõelise idamaise diktaatori jõhker marionett. Ja siinkohal ärkab neis Jan Sobieski vaim, puhuma hakkavad Rzeczpospolita pasunad: „Kõtt, tatari hord! Kui me teid ka minema ei saa peletada nagu 1683. aastal Viini alt, siis vähemalt ärge lootke, et me teiega sõbrustama hakkame.“ Millest Lukašenko-taolisele loomulikult piisab, et surmani solvuda.
Eelnevat arvesse võttes usun, et Lukašenko valis väga vale vastase. Poolaga murdis oma hambad isegi Nõukogude Liit, murrab ka tema. Lukašenko arvab, et ta paneb proovile Euroopa ühtsust, aga tegelikult on ta rinnutsi hoopis poola uhkusega. Mis on teadagi nii heas kui halvas lõpmatu. Antud juhul näeme igatahes selle parimat osa: poolakad lihtsalt teatavad, et siit läbi ei saa ega soovi neilt, keda nad seeläbi kaitsevad, vastutasuks mitte midagi. Ei soodustusi, erikohtlemist ega isegi seda, et Brüssel lõpetaks nende kiusamise kohtunike teemaga. Sellist härrasmehelikkust annab otsida. Poola nõndanimetatud „probleemid õigusriigiga“ on tegelikult suuresti üles puhutud Poola enda südametunnistuseta opositsioonijõudude poolt ega vääri kaugeltki seda tralli ega tagaajamist, mis juba tükk aega käib. Ja mille taustal ülipüüdlikud hoolijad-sallijad-kaasajad ennast imetleda saavad. Viimased töötavad praegu Poolat ja Ungarit manades otseselt Euroopa Liidu vastu, sest kui idapiir läbi murtakse, võib hakata peielauda katma.
Et see piir praegu peab ja isegi päris hästi, on omamoodi üllatav fenomen. Üldiselt iseloomustab (suur)riikide elukäiku mingi ebamäärane seaduspära, mille kohaselt nad laienevad seni, kuni laienemine hakkab neid nõrgestama ja sel juhul on kõige rohkem hädasid kõige viimasena liidetud provintsidega. Mingi sarnasus tänasega peitub siingi, sest Euroopa Liidu viimane suur laienemine, mis hõlmas ka meid, pani „vanale“ Euroopale suure majandusliku koorma, millest pole praeguseni lõplikult üle saadud. Muuhulgas tähendas laienemine ka Euroopa Liidu idapiiri tunduvat pikenemist ja nihkumist kõvasti ida poole. Lääne-Euroopa julgeolekule selline asi teoreetiliselt hea ei saa olla. Kuid ebatüüpilisel kombel on see (nõrgestav) laienemine Euroopa idapiiri pigem tugevdanud – tänu Poolale. Või tänu sellele, et Poola on Poola – ilmselt viimane tähelepanuväärne jõud Euroopas, kes teab täpselt, mida idast oodata ja kuidas sellele vastu hakata.
Lääne-eurooplastele peitub selles loos, kui see peaks õnnelikult lõppema, väga väärtuslik õppetund. Nimelt – kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – võimalus hinnata, mis selles maailmas on oluline ja mis mitte nii oluline. Näiteks tänitada selliste rahvaste kallal nagu poolakad ja ungarlased või vihastada mõnd teist rahvast nõudega öelda kana asemel broiler ja arbuusi asemel meduus – kas see ikka on kõige arukam ja tähtsam siin ja praegu, elades Lukašenko kõrval ja Kim Jong Uniga ühel planeedil? Viimati võiks normatiivaktide absurdiviimise asemel tegeleda millegi, noh, tummisemaga? Näiteks likvideerida oma skandaalne ja abitu gaasisõltuvus Venemaast, mille õlise naeratusega Gerhard Schröder õnne pähe õuele tõi ja selle eest miljonid tasku pistis. Ehk oleks see asi olulisem kui pähklivõi ja kookospiim?
Põhimõttel „kaks ühes“ võiks Euroopa siit võtta teisegi õppetunni. Nimelt et isegi kui seekord kõik hästi peaks lõppema, siis lõpeb sellega vaid käesolev episood. Aga tuleb järgmine. Ja seejärel ülejärgmine. Miski ei lõpe, kõik kestab edasi, nagu öeldi juba „Reliikvia“ filmis.
Niipalju globaalsest, veidi teoreetilisest tasandist. Meil siin muidugi väga praktiline mure: kas homme pannakse proovile meidki? Kuidas meie piiriga ikka on? Vabadussõja ajal olid Eesti riik ja rahvas ühed kõige arukamad, tegusamad, ühtsemad ja sihipärasemad kogu regioonis, jäädes praktilise kaitsejõu poolest alla vaid Poolale. Oleks mõttetu seda positsiooni tagasi igatseda, kuid maksimaalseks jõupingutuseks tuleb ometi valmis olla. Küsiv pilk Toompea suunas – kas te ikka mõistate, mis toimub? Ja kas te mõistate, et see ei lõpe?
