Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Poiss kadakaselt saarelt, binokkel kaelas
Professor Raivo Männi mälestusteraamatu „Poiss kadakaselt saarelt“ lõpetamise järel oli tunne, nagu oleksin käinud ühel ilusal ja huvitaval reisil. See viis kusagile suhteliselt lähedale, aga ikka kaugele ka, täpsemalt (peamiselt) 1960ndate aastate Saaremaale. Suur osa raamatus toimuvast tundus tuttav või tuttavlik, aga teine osa oli vaata et teisest maailmast. Autor on sündinud 1954. aastal Kuressaare lähedal, mina 1960. aastal Tartus, nii et praeguse hetke pilvepiirilt vaadates erilist vahet justkui poleks, kuid tegelikult siiski on.
Niisiis, tegemist on mälestusteraamatuga ühe Saaremaa poisi lapsepõlvest ja noorusest kuni Tartu ülikooli minekuni. Ehk see eluperiood, mil poisist saab mees või vähemalt noor mees. Mulle on sellised lood alati meeldinud, sest nad on päris lood, ja kui veel hästi kirja pandud, siis eriti. Männi raamat seda vaieldamatult on, nagu võikski oodata inimeselt, kes lõpetas oma esimese (ja külarahva seas väga menukaks osutunud) põnevusromaani 5. klassis, seega siis ilmselt 12-aastaselt. (Muide, seda tahaks lugeda. Olen alati kadestanud häid fabuleerijaid.) Mälestusteraamatu on Mänd aga üles ehitanud lühikeste pildikeste jadana – viimati oma varase fotograafiaharrastuse mõjul? – , mida on lihtne ja kerge lugeda, ilma suurte tragöödiate või draamadeta, ilma mingi pealetükkiva „narratiivita“, ent seesinane narratiiv kujuneb neist kildudest ise. Lugu sellest, kuidas Saaremaa poisist sai teadlane ja Raivust sai Raivo Mänd.
Suureks saamise lugu puudutab kõiki, kel vähegi hinge ja vaimu sees, sest me oleme selle kõik läbi teinud. Kui oleme. Meid veetleb „Kevade“, järelikult ka „Poiss kadakaselt saarelt“, Fellini „Amarcordi“ kauge sugulane. Aga ilmne sarnasus on ka teise saarlase, Gustav Ränga mälestusteraamatuga „Sest ümmargusest maailmast“. Kuulus etnograaf Ränk sündis 1902. aastal Karja kihelkonnas. Tema mälestusedki on üsna etnograafilised, pöörates palju tähelepanu olustikule, kommetele, inimeste maailmapildile ja hoiakutele – ning sama teeb Mänd, ainult et poole sajandi pikkuse lõtkuga. Mõnes mõttes võiks „Poissi…“ pidada Ränga mälestuste järjeks. Männi raamatus teeb ema kodus leiba, vanemad lõikavad merejäält katuseparanduseks roogu, isa meisterdab ümbruskonna parimaid lüsi (vikativarsi), putitatakse võrri (magneetoga on ikka mingi jama), käiakse India filme vaatamas, pruulitakse ja tarvitatakse koduõlut, hautatakse potis kiisad kõige luudega pehmeks, külakiik kääksub ja tüdrukud kiljuvad, vett tuuakse kaevult ja üle kere pestakse ennast … harva, kassipoegi uputatakse, vanu haigeid kasse puuakse, poisid käivad suviti karjas, koolis kirjutatakse tindiga ja kantakse kaelarätti, igatsetakse nailonjopet, õpitakse uisutama ja ujuma. Raamat kubiseb täiesti normaalsetest inimestest (nii viinaveaga kui ilma) ning keegi ei vaeva pead oma enesemääramispädevuse ega koolieelikute seksuaalkasvatuse üle. Koolikiusuga saadakse sel viisil hakkama, et sellega saadakse lihtsalt hakkama. Kuna autor on lapsest saadik väga erksa loodustunnetusega, siis on muidugi väga mõjusad ka tema ekskursid mitmesugustesse kõrkjastikesse, laugaste vahele, võsastikesse ja puude otsa. Sellelegi, keda ornitoloogia otse pöördesse ei aja.
Ja see kõik kokku on huvitav, ausõna. Saaremaa on teadupärast üks omaette maa. Oli Läti Henriku ajal, oli Ränga ajal, oli Männi lapsepõlves ja on tänagi. Käisin esimest korda Saaremaal 1971. või 1972. aastal koos isaga. Kõigi eelduste kohaselt valmistus üks Raivo sellal Kingissepa linnas keskkooli lõpetama ja võib-olla me kõndisime kuskil teineteisest mööda. Matkasime isaga põhiliselt jala, ta kogus materjali oma Jüriöö-raamatu jaoks. Ja rääkis mulle muuhulgas kellestki eestiaegsest literaadist või ajakirjanikust, kes olla kuskil kirjutanud, et tal on Saaremaal käies alati tunne, nagu oleks välismaal. Leidsime üksmeelselt, et sama tunne kimbutab meidki. 1970ndate alguses.
Mõnevõrra hiljem, sama kümnendi lõpus, tutvusin ühe hilisema tuntud ajaloolasega, kes rääkis, et tema „kogub“ (st loendab) bussiootepaviljone, mille klaasid on terved ega ole puruks pekstud. Mandri-Eestis olid sellised väga haruldased, ta oli leidnud mõne üksiku. Aga kui ta Saaremaale jõudis, läks lugemine sassi. Nii et selline välismaa… Männi jaoks normaalsus, mida kadakasaare poiss ise ei märganud, märkas hoopis seda, kui Kingissepa pätid, vastupidi, olid paviljoni klaasid siiski katki peksnud.
Männi klassikaaslaste hulgast lipsab läbi paar vene nimega kõurikut, aga sellist vene kampade probleemi nagu mandril, Saaremaal järelikult ei olnud. Järelikult ka vihmaveetorude, pargipinkide, prügikastide jne järjekindlat lõhkumist ning muidu lagastamist. Mis laskis lapsepõlvel kahtlemata märksa rahumeelsemalt mööduda kui jäi näiteks minul, ehkki kasvasin suhteliselt viisakas piirkonnas. Tänaval sain mitu korda tappa ikka. Teine erisus enda mälestustest tuleneb ehk sellestsamast tühisest kuueaastasest vanusevahest. Erinevalt minust õnnestus Raivo Männil täie rinnaga osa saada kuldsete kuuekümnendate mesinädalatest, kui „aasta siis oli kuuskümmend viis“ ja maki ees seisval Ivo Linnal (kah saarlane), käes käärid ja liim, aeg seisma jäi. Seitsmekümnendatel läks meeleolu seevastu järk-järgult juba süngemaks.
Selline on minu vaatevinkel. Päris huvitav oleks teada, kuidas mõjuvad Männi mälestused noorematele – neljakümnestele? kahekümnestele? Viimaste jaoks peaks Männi lapsepõlveolustik ja tolleaegsete inimeste väärtushinnangud üksjagu ulmelised olema. Selline kogus tervemõistuslikku ellusuhtumist võib põlved nõrgaks võtta. Aga on see noortele ka põnev? Loodan väga, et on, sest lõpuks oli see kõik alles eile ja on mitte isegi muldvanade inimeste kaudu olemas veel ka täna. Kuidagi.
Uvitav euroelu ehk kuidas vältida jäämäge
Üks taat tulnud pühapäeva õhtul koju, ise purjus ja ilma püksata, ning teatanud eidele, et paneb hommepäev talu põlema. Seepeale öelnud eit pead vangutades: «Tead, vanamees, sa pakud mulle uvi surmani.»
Samasugune tunne tuli peale, kui lugesin lehest, et kuskil Euroopa Liidu avarustes, täpsemalt Walesis, on üks õpetaja lahti lastud selle eest, et ta viis oma varateismelised lapsed kelgutama – kiivriteta, kaitseülikonnata ja mis kõige hullem, ilma kirjalikult vormistatud riskianalüüsita!
Jah. Euroopa Liit, sa pakud mulle uvi surmani.
Ehkki mitte ainult Euroopa Liit. Asi on ikka terves läänes, lisades Euroopale ka Põhja-Ameerika. Tavaliselt me selle unustame. Meile jõuavad kõik need kelgutamise riskianalüüsid ja banaanikõveruse standardid ikka eeskätt Euroopa Liidu kaudu, sestap peame neid euroopapärasusteks ja õelateks Brüsseli sepitsusteks, aga nagu öeldud, seesinane kuutõbi vaevab inimkonda ka Atlandi vastaskaldal. Võttes puhuti eri vorme ja omades lokaalseid erikujusid, kuid vaevab siiski. Mõlemal juhul kannavad tõbe kaks võimast vaala: inimõigused ja poliitiline korrektsus.
Eurojabur maailm
Palun ärge saage minust valesti aru. Nii inimõigused kui ka poliitiline korrektsus on oma algkujul ja algse mõtte poolest head asjad. Inimõigused ehk siis idee, et igal inimesel on kindlad võõrandamatud inimese õigused, see andis meile jõudu juba ärkamisajal. On vähetuntud tõsiasi, et näiteks Jakobson mainis «inimese õigust» oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal. Ning inimõigused olid need, mis toitsid meie eneseväärikust ja vastupanuvaimu Vene võimu lõpukümnendeil ning aitasid kaasa Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele.
Poliitiline korrektsus on aga sisuliselt lihtsalt viisakus, taktitunne, mis peaks kaasas käima iga hingeharidust saanud inimesega – see on näiteks arusaam, et kogeleja seltskonnas ei ole viisakas kõnelda kokutaja-anekdoote. Ning kuulutada, et ainult surnud (…)lane on hea (…)lane, ei ole tegelikult põrmugi teravmeelne. Täpsemalt öeldes, on lausa nõme. Poliitiline korrektsus on käsipidur rahvuslikule või kollektivistlikule piiratusele ja eneseimetlusele, sest neis peitub alati vägivalla idu.
Kuid nagu me juba oleme märganud ja aina sagedamini märkame, on neis küsimustes mõnel pool ja mõnel juhul vinti mitu korda üle keeratud. Leidub näiteks tudeng, kes kirjutab «teadusliku» uurimuse selle kohta, kui paljud eesti ajalooõpikute piltidel kujutatud isikuist on naised, kui paljud mehed. Leidub õppejõud, kes seda juhendab. Leidub asutus, kes valminud töö avaldab. Töö tuvastab, et piltidel on mehed tuntavas ülekaalus ja langetatakse otsus, et see on väga halb, seksistlik. Mitte keegi ei julge öelda, et see ei ole teadus, vaid kõige selgem rämps, täiesti võrdväärne nõukogudeaegse uduga kommunismi peatsest ja vääramatust saabumisest.
Ainult et… Ainult et kommunismi saabumise hirmu tegelikult ju polnud – elu oli absurdne ilma selletagi -, aga eurojabura maailma saabumise hirm on täiesti reaalne. Või vähemalt puhuti tundub. Näiteks kui poliitikule, kes ütleb, et ta ei pea austama immigrante, kes tulevad vaid saama, saama ja protestima – kui sellisele poliitikule lüüakse ajakirjanduse vihakisa saatel otsaette rassisti tempel. Või kui Norra kooliõpetaja peaaegu minestab, nähes eestlannast sõbratari metsast «metsikuid» seeni korjamas ja neid praadimas. Milline primitiivsus! Ja kui ebahügieeniline!
Olles üle elanud nõukoguliku absurdiimpeeriumi, võiksime vaid õlgu kehitada – mis see ära ei ole, küll me hakkama saame, Rehepappide ja Kaval-Antsude järeltulijad, nagu me oleme. Aga ega see meie nahk nii paks enam olegi. Uus põlvkond on peale kasvanud ja minugi põlvkond pole enam endine. Oleme juba enam-vähem normaalseks vabaks rahvaks muutunud – ja selleks pealegi päris palju vaeva näinud – ning nüüd taas mingisse košmaarsesse peeglitagusesse maailma sattuda? Ei, tänan, ütleb sisehääl, mina olen oma jao juba saanud. Päris kindlasti ei sõdinud ma Vene võimu lollustega selleks, et aastat paar-kolmkümmend hiljem saada kaela mõnevõrra värvilisemad ja ilutulelisemad, aga sisuldasa sama nürid eurolollused.
Jah, need mõtted tulevad tahes-tahtmata pähe. Näiteks kuulates homoabielude kaitseks esitatud väidet, et homoabielu olla ju loomulik – see on orjuse kaotamise, üldise valimisõiguse ja muude selliste võrdsust ning vabadust loovate reformide loogiline tulemus ning järeltulija. Hirmuhigi tuleb otsaette: kui pärisorjuse kaotamise loogiliseks tulemuseks on homoabielu, siis mis tuleneb homoabielust? Õigus abielluda oma lihase õe, venna või lapsega? Ma ei liialda, sest pärast seda, kui on tõsimeeli tehtud esimesed katsed keelustada sõnu «isa» ja «ema» (sest need võivad solvata homoseksuaalseid peresid), ei ole ükski hirm enam liiast. Karta tuleb kõike, mida välja võiks mõelda, ja iseäranis seda, mida välja mõelda ei suudagi.
Eurotitanic
Ei tule sest head nahka. Lääs on kaotanud sihi ja põrutab inertsist vanal kursil, sest tüürimees ja kapten on kuidagi märkamatult ära surnud ning keegi ei mäleta, miks see kurss ükskord sisse võeti. Järelikult ei ole kellelgi aimu, kas kurss on õige või on teda tarvis muuta, ning kui jah, siis mis suunas. Ainus, mida osatakse teha, on auru juurde anda, sest aeg on raha. Eespool paistavad küll karid, aga… aga vaatame parem mujale, imetleme sinitaevast.
Karide all pean ma silmas tõsiasja, et lääs ei ole enam jätkusuutlik – kõiki lääne põlisrahvaid pitsitab väljasuremisprotsess. Euroopa tippametnikud ütlevad otse välja, et kui eurooplased tahavad säilitada oma pensionisüsteemi, siis tuleb immigrante sisse vedada, et need siis vanu rikkaid valgeid üleval peaksid. Mis saab põlvkonna või paari pärast, seda pole viisakas küsida. Palju põnevam on harrastada kärarikast võitlust mis tahes vähemuste õiguste eest ja lugeda kokku ajalooõpikute piltidel leiduvaid naisi, lapsi ja lilleõisi. Pluss tuhat ja üks sama tähtsat tööd.
Ma ei kirjuta seda mitte selleks, et parastada või seada kuidagi kahtluse alla meie lähimineviku suuri valikuid – vabanemist idanaabri ülemvõimust ning intensiivset integratsiooni euro-atlantiliste struktuuridega, mis on meist teinud Läänemere ümbruse kõige integreerituma rahva ja riigi. Me tegime parimad võimalikud valikud ja realiseerisime need peaaegu et parimal võimalikul viisil. Tasub näiteks meenutada, et NATO uks oli meile avatud vaid üürikest aega ja me suutsime viimasel hetkel sisse lipsata – otsekui mingis vaatemängulises põnevusfilmis. Kes jäi hiljaks (nagu Gruusia), selle šansid ja tulevikuväljavaated on ikkagi väga ähmased. Nendega võrreldes on meie taevas klaar, puhub mõõdukas tuuleke ning tsivilisatsioon, heaolu ning inimõigused edenevad mühinal, ajutistest raskustest hoolimata. Kes ei usu, käigu ära Valgevenes või Moldovas.
Eesti missioon
Eesti on käitunud nagu merehädaline kipakas paadis tormisel merel, nähes silmapiiril võimsat ookeaniaurikut. Oleme kõigest kõrist kisanud ja särgiga vehkinud, meid on märgatud ja pardale võetud.
Nüüd, olles käinud ära duši all, saanud selga puhta pesu ja söönud kõhu täis, seisame me reelingu ääres ja mõtleme pingsalt, mis on laeva nimi. Ega ometi Titanic? Või Eurotitanic? Ei saa aru, ei näe vaatama…
Ning nüüd, lõpetuseks, tuleb kõige olulisem. Nimelt: isegi kui selle laeva küljele ongi maalitud Eurotitanic – isegi siis ei ole veel kõik läbi. Ning seda põhjusel, et kui päris Titanicu pardal ei teadnud keegi päris täpselt, mis võib juhtuda (no müksabki mõnd jäämäge, mis siis, ikkagi uppumatu), siis meie – eestlased ja teised idaeuroopa rahvad, näiteks poolakad – oleme saanud nii unikaal-se ajaloolise kogemuse, et oskame laeva juhtkonda ja reisijaid hoiatada.
Kui me oma jõud ja hääled ühendame, ise oma sõnumis kindlad oleme ja seda küllalt jõuliselt esitame – ehk õnnestubki laeva kurssi muuta? Palju ei ole vaja, võib-olla mõni kraad, et jäämäest napilt mööda saada.
See tähendab, et meil on Euroliidus suur missioon täita. Me peame saavutama, et enam ei vallandataks õpetajaid kelgutamise eest; et multikulti-hüsteeria tõepoolest lõpeks; et tunnustatakse rahvaste õigust omal maal kehtestada ühiselu põhinorme; et lastel oleks lubatud metsa jalutama minna ilma päästesalga eskordi ja kümne vaktsiinisüstita; et naine tohiks olla naiselik, kui ta seda soovib, ja mees mehelik, kui soovib; et rahvatantsupeod võiksid ikka edasi kesta, ilma et neid iganenud soorollide rõhutamise eest ära keelataks.
Kuidas seda kõike kokku nimetada? Võib-olla positiivseks konservatiivsuseks. Või vanaks heaks terveks mõistuseks.
Ja see ei ole utoopia, sest meie vana hea terve mõistus on vähemasti riikliku rahanduse küsimustes juba üleeuroopalist ja isegi ülemaailmset tähelepanu pälvinud. Me võime õpetada teisi rahvaid.
Muidugi vaid seni, kuni meil endal too terve mõistus alles on.
Lugu avaldatud Õhtulehes 22. jaanuaril 2011
