Selle lingi taga, kolmandal lehel, on 1999. aastal ajalehes Sirp ilmunud arvustus Andrei Hvostovi raamatule “Mõtteline Eesti”. Autor jäi arvustaja peale jäädavalt viha kandma ja on seda aastakümnete jooksul mitmel erineval moel välja valanud.
Sarnased postitused
Ei midagi isiklikku?
Nagu Allan Käro väga õigesti tähelepanu juhtis („Seda nüüd kindlasti mitte“, PM 11.04.13) , ei olnud Jaak Alliku jutu mõte ETV saates “Välisilm” mitte selles, et Venemaa ei ole kunagi Eestit rünnanud, vaid et Eestil pole tarvis „mängida mängu“, nagu tuleks Eestil ennast üksinda Venemaa ohu eest kaitsta. Käro märgib, et Eesti polegi seesugust mängu mänginud, vaid näeb oma riigikaitset NATO kollektiivkaitse raames.
Veidi järele mõeldes taipab igaüks, et need kaks aspekti – kaitsta end üksi ja kaitsta end koos teistega – pole põrmugi vastuolus. Pigem võiks öelda, et teine võrsub esimesest. Seda ka ajaloolises mõttes. Kollektiivkaitse ei ole mitte köis, vaid ahel. Et ahelat moodustada, peavad kõigepealt olema lülid. Mida edaspidi saab muidugi tugevdada.
Jaak Allik on korduvalt rõhutanud, et Eestist ei sõltu midagi, et Eesti enda kaitsevõime on kolmandajärguline tegur suurriikide omavaheliste suhete ja meie diplomaatilise tarkuse järel. Esmapilgul näib see järjekordse ebameeldiva tõena. Kuid asi pole siiski nii. Ajalugu pakub rohkelt näiteid olukordadest, kus „suuri ümberjagamisi“ häiris, takistas või moonutas mõni pealtnäha tühine asjaosaline, mingi ebaloogiline vastuhakk kellegi poolt, kes teoreetiliselt oleks pidanud alistuma. Ehk siis juhtumid, kus hammasrataste vahele sattus liivatera.
Klassikaline näide on väikese Belgia vastuhakk võimsale Saksamaale 1914. aastal. Erinevalt Venemaast, keda Baltikum tõepoolest huvitab, ei huvitanud Belgia Saksamaad eriti; huvitas Prantsusmaa. Prantsusmaa langemise järel oleks Belgia neil muidugi nii või teisiti peos olnud. 1914. aastal oleksid sakslased niisiis hea meelega näinud, et belglased piirduvad läbimarssivatele Saksa vägedele au andmisega, ja keegi poleks viga saanud. Kuid Belgia osutus liivateraks hammasrataste vahel. Suurem osa riigist küll vallutati ja Liège’i fordid tambiti pulbriks, kuid sakslased kaotasid mitu olulist päeva, millel oli saatuslik mõju. Detailne sõjaplaan lagunes koost, Prantsusmaa jäi purustamata, ja peagi lagunes koost kogu vana maailm.
Loogiliselt võttes poleks pidanud toimuma ka 20. sajandi Tšetšeenia sõdu. Ja ehkki täna võib küsida, mida tšetšeenid oma visa vastuhakuga saavutasid, jääb siiski faktiks, et nad tõid kirka näite, kui suurt tüli võib impeeriumile tekitada jonnakas väikerahvas. Impeeriumid oma välisele ülbusele vaatamata kindlasti märkasid seda. Ka Gruusia sõda on tegelikult näide millestki samalaadsest. Võib küll väita, et grusiinid kaotasid, kuid samavõrd võib väita, et võitsid – nende riik jäi alles, nagu Soome pärast Talvesõda. Kusjuures nad sõdisid ilma liitlasteta.
Või Šveits. Võib-olla arvatakse, et Šveits on püsinud nii kaua vabana tänu asjaolude õnnelikule kokkusattumusele – iseseisev ja neutraalne Šveits on lihtsalt sajand sajandi järel vastanud kõigi suurvõimude ühistele huvidele. Kuid see on vaid pealtnäha nii. Neutraalne treffpunkt keset sõjakõminat sobis tõepoolest, kuid süvapõhjus on ikkagi selles, et Šveits on keskajast saadik hambuni relvis ja et tema kaitsetahe on ilmne ja selge. Mõni maailmavõim suudaks Šveitsi tuumarünnakuga ilmselt vallutada, kuid üritus oleks ründajale endale nii valus ja ohvriterohke, et ei tasuks ennast ära. Samal põhjusel ei söö suuremad ja tugevamad loomad siili.
Eelnevast järeldub, et väikeriigi eesmärgiks peaks olema selline kaitsevõime, mis paneb potentsiaalse „suure ümberkujundaja“ mõtlema, ega seesinane riigike ei kujune liivateraks hammasrataste vahel. Ei maksa arvata, et suurvõim ründab paljusid korraga, tegemata väikeriikidele seda au, et isegi rünnates neid kuigivõrd märgata. Võibolla mingil mikroskoopilisel määral kehtis see nii keiserliku kui natsliku Saksamaa puhul, kuid kindlasti mitte Venemaa puhul, kes seal ka võimul poleks.
Venemaa nimelt oskab olla väga „isiklik“, otsida ahela kõige nõrgemat lüli (riiki) ning selle seest ühiskonna kõige nõrgemat segmenti kuni üksikisikuteni välja. Ždanovil ei olnud tarvis hakata 1940. aastal juunikommuniste otsima, tal oli nimekiri juba taskus.
Sama „isiklik“ suudab suurriik olla ka oma vaenlaste suhtes. Kõik vanad „patud“, teenistus tsaariarmees, töötamine politseinikuna, kunagi kirjutatud ajaleheartikkel, „rahvavaenlastega“ sõlmitud sugulussidemed jne peeti detailideni meeles ja rakendati võimaluse saabudes viivitamatult repressioonide vankri ette. Represseerituile oleks olnud mõttetu öelda, et ärge endast liiga palju arvake, ega’s ta teid represseeri. Mitte ainult mõttetu, vaid ka vale. Represseeris küll, nii kõiki koos kui igaüht eraldi. Oli muidugi ka juhuslikke ohvreid, kuid tervikuna iseloomustab Venemaa poliitikat läbi ajaloo, vastupidi, just silmatorkav konkreetsus. Näiteks hukati 1706. aastal Tartus Saksa väravate ees teenekas kirjakeele arendaja pastor Adrian Virginius. On usutav, et põhjuseks polnud mitte niivõrd Rootsi võimualusest Tallinnast keeluvastaselt saadud kiri, vaid tõsiasi, et Virginius oli mõned aastad varem organiseerinud Otepää talupoegade vastupanu riisuvatele Vene üksustele. Peeti meeles, võeti arvesse.
Mis kokkuvõttes tähendab, et ei terrori ohvriks langenud isikutele ega riikidele siiski ei saa öelda: „ärge võtke südamesse, siin ei ole midagi isiklikku, nad lihtsalt vallutavad maailma“. Iga rünnak on isiklik ja ajalugu näitab, et igale rünnakule tuleb ka isiklikult vastu hakata. Liitlased tulevad pärast seda. Isiklik vastuhakk ei garanteeri edu – välja arvatud muinasjuttudes –, kuid on siiski ainus viis, kuidas säilitada mingisugune reaalne edulootus.
Ilmunud Postimehes 15. aprillil 2013
Kui räägiks õige ajaloost tõtt
Mihklipäevases Postimehes oli Venemaa järjekordseid ajaloovalesid kommenteerides välja öeldud mõtlemapanev väide: 1944. aasta sõjasündmused, iseäranis Sinimäed, on meie nõrk koht eelkõige seetõttu, et me ise oleme oma hinnangutes kõhklevad.
Kas oleme? Pikkadel anneksiooniaastakümnetel usuti vargsi, et Sinimägedes aeti õiget asja. Vähemalt et vaenlane oli õige. Nüüd oleme liidus nendega, kes omal ajal olid liidus Staliniga, ja on tekkinud segadus. Segadus ulatub väiteni, et tollased lahingud olid Eesti seisukohast võttes hoopiski «piinlik avantüür», mida tuleb häbeneda.
Enam-vähem samal seisukohal on ka tsiteeritud juhtkiri, leides, et ausameelsed eesti mehed «meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses». Väide tahab kommenteerimist. Esiteks ei meelitanud keegi eesti mehi kahurilihaks, veel vähem kaotusele määratud võitluses. Üleskutse üksmeelselt relvile tõusta tegi Jüri Uluots, kes ütles selgelt välja, et eesmärgiks on hoida Eesti pind kommunismist puhas kuni sõja lõpuni. Teisisõnu kuni Saksamaa lüüasaamiseni.
Mida see meile ütleb? Ütleb, et uskudes Atlandi hartasse kirja pandud sõnu, loodeti, et lääneriigid kauplevad Stalinilt pärast Hitleri purustamist välja Balti riikide taastamise. Selle juures tundus olevat esmatähtis, kas Punaarmee on need riigid selleks ajaks hõivanud või mitte. Terve mõistus ütles: mis hundi suus, see hundi kõhus. Kuni pole suus, on kõik veel võimalik.
Väita, et selliselt mõtestatud võitlus Punaarmee vastu oli ette kaotusele määratud, on tühi tagantjärele targutamine. Mitte keegi ei oska öelda, kuidas oleks Jaltas sõlmitud kokkulepetele mõjunud see, kui Baltimaad oleks konverentsi ajal ikka alles vallutamata olnud. Selline asjade käik pole hullumeelne luul. Kuramaa ju jäigi vallutamata, ja seda ründas Punaarmee raevukalt, ehkki sellel Berliini hõivamisele ja Saksamaa purustamisele enam mingit mõju ei olnud. Minagi ei taibanud kaua, mis mõte Kuramaa tapatalgutel õieti oli. Vastus on tegelikult lihtne: vaid territooriumi praktiline okupeerimine andis Stalinile enam-vähem kindla garantii, et maa ka talle jääb.
Ainult nõnda langesid ära igasugused häirivad stsenaariumid. Näiteks et sõja lõppedes lehvivad Vilniuses, Riias ja Tallinnas rahvuslipud ja ametis on rahvuslikud valitsused, kes on pealegi viimasel hetkel jõudnud Saksamaale sõja kuulutada. Sellises olukorras olnuks Rooseveltil võrdlemisi raske «onu Joega» reaalpoliitikat harrastada, vaid tulnuks ka Atlandi harta ideaalidest kõnelda.
Eelöeldust järeldub midagi ülimalt olulist: Sinimägedes võitlesid mõlemad pooled Eesti ja just nimelt Eesti pärast. Punaarmee eesmärgiks ei olnud Sinimägedes mitte Saksamaa purustamine, vaid Eesti hõivamine. (Sama kehtib Kuramaa ja Läti kohta.) Eesti sõdurid tegid kõik, et säilitada kas või mikroskoopiline lootus iseseisvuse taastamisele, Stalin tegi kõik, et lootus eos kustutada.
Muide, ta polnud ka Eesti hõivamise järel päris kindel. Sestap käskis ta suurema osa Setumaast kiirelt Vene NFSV külge õmmelda – mine tea, viimati tuleb Eestist siiski kas või vormiliselt iseseisev riik teha ja siis jääks Petseri eestlastele. Sellised on ajaloolised tõsiasjad, ja veider on väita, et kui me neid tõsiasju tunnistame, siis «üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad». Esiteks, tõde ei ole «seisukoht». Teiseks, tõde ei saa olla mittekaitstav. Me ei tohi ennast asetada koolitundi hilinenud nagamanni olukorda, kes luuletab kokku võimalikult usutava hädavale. Me ei pea, müts näpus, sakslastelt ja venelastelt pidevalt vabandust paluma, et me neil jalus oleme. Meil on õigus oma ajaloole! Ärgu tulgu meie õue peale kaklema see on ainus, mida me palume.
See kõik kõlab pateetiliselt ja propagandistlikult, kuid on tegelikult täiesti pragmaatiline. Oma ajalugu ei ole mitte ilu-, vaid tarbeasi. Me vajame seda.
Lõpuks, ei maksa alahinnata Lääne inimeste mõistmisvõimet. Kes mõista ei taha, nagu Schröder või van der Linden, nendega pole midagi teha. Kuid kes tahab, see saab väga hästi aru, et Sinimägedes ei sõditud Saksamaa, vaid Eesti nimel.
Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2007
