Vihakõneseadus on kahtlemata ideoloogiline rosin ja juriidiline absurd. Öeldagu kõigepealt, mitmest lausest algab kõne, siis oleks üldse millestki rääkida. Teiseks – kõik, mida võiks vaenu õhutamiseks liigitada, on kenasti üles loetud ja ära keelatud nii põhiseaduses kui karistusseadustikus, nagu igaüks põhiseaduse kommenteeritud väljaandest näpuga järge vedades veenduda võib (vt eriti PS §§ 12 ja 17 kohta öeldut). Nõue eriseaduse vastuvõtmiseks pole muud kui järjekordne bürokraatlik nürimeelsus, millega sedapuhku on liitunud progressiusuline (või uusmarksistlik) kirelõõm maailma ärapäästmisest järgmise viisaastaku jooksul.
Kasu on kogu sellest tühitantsust ehk vaid niipalju, et mõni tõesti uurib karistusseadustikku ja leiab sealt lisaks põhiseaduses nimetatud au ja hea nime teotamisele, mis on keelatud, veel kaks keelatud tegevust, mille vahel ka vahet tehakse, nimelt laimu ja solvamise. Paraku on need karistusseadustiku järgi keelatud üksnes rahvusvaheliselt kaitstud isiku, võimuesindaja ja kohtu suhtes. Aga peaks olema keelatud igaühe suhtes, ja iseäranis kõvasti peaks olema keelatud laim. Paunvere kihelkonnakooli köster oskas Tootsile käratada: „Kuidas sa tohid teist vargaks teha!“ Elementaarne, aga meie oleks selle nagu unustanud. Laim on kohutav asi ja kes seda ei usu, lugegu või vaadaku veelkord „Othellot“. Sõnaga võib tappa ja sõnaga inimesi tänapäeval enamasti tapetaksegi, vähemalt heaoluühiskonnas. Kui igavus ja egoism võib-olla kõrvale jätta.
Lühidalt – vihakõneseadus võib sõita sinna, kus on tema koht, kuid olemasolevates seadustes tuleks anda selgem ja põhjalikum hinnang esiteks laimule ja teiseks solvamisele.
Juba õige kaugelt on näha, et mõlema piirid on hägused ja kujutavad endast paljutõotavat materjali enam või vähem vaimukale aasimisele. „Kui ma ütlen, et te olete embrüo, siis kas te solvute?“ küsib vabatahtlik Marek Švejki-raamatus. Ja vastab ise – ei, te ei solvu, sest te olete nii harimatu, et ei tea, mis see sõna tähendab. See on üks võimalus, kuidas solvamine küsitavaks võib jääda ja me võiks terve rahvusvahelise konverentsi korraldada küsimuses, kas solvamise teeb solvamiseks solvamine ise või on selle juures vältimatult vajalik ka solvumine.
Teine probleem – sageli on raske määrata solvamise ja laimu omavahelist piiri ehk siis seda, kus ühest saab teine ja teisest esimene. Kui Jago sisendas Othellole, et Desdemona petab teda, siis kahtlemata oli see laim ja mitte naise tagaselja solvamine. Muide, nelja silma all öeldud ükskõik kui solvavaid sõnu ei saagi meie karistusseadustiku järgi solvanguks klassifitseerida. Aga antud juhul jääks Jago tegevus laimuks ka juhul, kui tema intrigeerimisele oleks tunnistajaid olnud. Jagol muidugi polnud rohkem tarvis, ta pidi veenma üksnes Othellot. Kuid enamasti läheb inimese hävitamiseks vaja siiski rohkemat, see tähendab, laimu tuleb puistata võimalikult paljude inimeste silma ja kõrva. Selle tulemusena satub rünnatav põlu alla, tema peale näidatakse näpuga, tema sisenedes vestlus soikub. Asi võib minna isegi füüsilise arveteõiendamiseni. Kergemal juhul jääb talle eluks ajaks külge plekk, mida ei pühi ära ükski võim, sest alati leidub keegi, kes elutarkust imiteerides pobiseb: „Kus suitsu, seal tuld.“
On pikemata selge, et laim peab levimiseks olema kõigepealt usutav. Nii et kui ma ütlen kodanik Tõru-Tammekännu kohta, et ta on traatjalgadega viinervorst, siis on tegu ilmselt solvangu või isegi naljaga, kuid mitte laimuga. Kui aga ütlen, et ta on varas, siis on see juba laim. Vargaks oleme me valmis pidama enam vähem kõiki, dalai-laama ja Ivo Linna ehk välja arvatud. Paraku jääb nende üsna selgete äärmuste, st varga ja viinervorsti vahele hall tsoon. Näiteks väita inimese kohta, et ta on patoloogiline valetaja, moraalne värdjas, politikaan ja degenerandist sopajoodik? (Laenan siinkohal legendaarse jalgpallitreeneri Roman Ubakivi leksikat.) Ütleme, et inimene pole ühtki neist – on see siis solvang või laim? Sõltub sellest, kui usutavalt kõlab see teistele. Kuid usutavus sõltub omakorda sellest, mida avalikkus rünnatud isikust teab või arvab. Kui arvab hästi, mõjub öeldu solvangu, lihtsamalt öeldes sõimuna. Kui arvab halvasti, siis kõlab asi usutavalt, ja järelikult on tegu laimuga – „ahhaa, või kohe sopajoodik ka, ma ei teadnudki, aga temast võib seda uskuda.“ Aga kui ei arva üldse midagi? Täiesti lootusetu olukord. Faktiks jääb vaid, et kodanik A ründas inetul kombel kodanikku B, ent kust või kuidas viimane peaks kaitset otsima, jääb selgusetuks.
Ennevanasti jagunesid inimesed lihtrahvaks ja aumeesteks, üks nende erinevustest seisnes selles, et aumehed ei lasknud ennast solvata ja kutsusid solvaja duellile. Tänapäeval oleks vist palju tahta selle kauni kombe taastamist ja solvangud on läinud ülepea nii tavaliseks, et duellide asemel saaksime vist tapatalgud. Kõige loogilisem oleks rahatrahv ja nõnda see on ka kaua olnud, aga viimasel ajal kuuleb sellisest lahendist harva. Nüüd nimetatakse nii solvamist kui laimu „moraalse kahju tekitamiseks“ ja sellise kahju tõestamine on keerulisem kui hiina keel. Eks otsustage ise, kas „päevavaras“ või „lumehelbeke“ on üldse solvangud ja kui on, siis mitme euro eest nad teile hingevalu põhjustasid. Nüüdisajal loetakse üldiselt soliidseks solvanguid ignoreerida ja sellel hoiakul on tugevad plussid. Kuid seadus ja kohtupraktika ei tohiks siiski luua olukorda, kus ränk, ropp ja korduv solvamine jääb ning justkui peabki jääma igasuguse karistuseta. Et targem annab järele ja nii edasi. Targem ei tohi alati järele anda, sest siis on pättidel alati pidu.
Nagu öeldud, ei puutu see kõik vihakõne-eelnõusse. Mul on õigus vihata ja vaenata, keda heaks arvan, ja see ei ole eurobürokraatide ega üldse kellegi teise asi. (Olgu, nõustun ära kuulama hea hingekarjase noomimise.) Vähe sellest, mul on õigus ka avalikult välja öelda, et ma seda või teist asja ei salli, sellist väljaütlemist piiraku üksnes normaalne inimlik viisakus. Oma vastumeelsuse väljendamine korrektses vormis ja sobivas kohas – see pole solvang ega laim. Kuid need viimased – jah, nendega on teine asi.
Ilmunud Objektiivis 28. aprillil 2021
