Üks Murphy seadusi ütleb, et igas organisatsioonis on veel üks inimene, kes mäletab, miks see organisatsioon loodi – see inimene tuleb üles leida ning vallandada.
Kuri nali muidugi, ja tegelikult on sõnum ikka vastupidine: iga organisatsioon peab meeles pidama, miks ta loodi, muidu kaotab ta mõtte ja laguneb.
Aga mis see Eesti Vabariik muud on kui üks organisatsioon. Järelikult tasub endalt ja teistelt aeg-ajalt küsida, miks ta loodi, mis on tema mõte ning kas tänapäeval sellest mõttest ka kinni peetakse. Parim ja kohaseim hetk selleks on Vabariigi aastapäev. Enamgi – aastapäevad üldse selleks ongi.
Sageli armastatakse esile tuua, et Eesti riiki rajav tekst, iseseisvusmanifest, on adresseeritud „kõigile Eestimaa rahvastele“. See kõlab igati poliitkorrektselt ja tänapäevaselt, koguni sel määral, et mõne avaliku elu tegelase suus omandab „kõigi Eestimaa rahvaste“ meenutamine lausa õrritava alatooni, otsekui oleks tegemist mingi malakaga konservatismi, natsionalismi ja veel seitsme surmapatu vastu.
Ent pealkirjast võiks kaugemale vaadata. Vähemalt avalauseni, mis kõlab: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.“ Selgemini on raske öelda. Eesti riik on just ja nimelt eesti rahva eesmärk ja eneseteostus, see ei ole rajatud kellegi ega millegi muu nimel kui eesti rahvas. Ent nagu edasi lugedes selgub, sisaldas seesinane eneseteostus muu kõrval ka Eestis elavate rahvusvähemuste respekteerimist. Eesti rahvas ja eesti rahva rajatud riik olid „kõigi Eestimaa rahvaste“ turvalisuse garantii, mitte nende maharõhujad. Ja nõnda see tõepoolest oligi. On tänini. Kuniks Eesti riik teenib eesti rahva püsimise huve, kuniks Eesti riiki juhitakse eesti keeles ja eesti meeles, kuniks Eesti riigi mõte on eesti rahvas, seni on siin turvaline ka kõigil teistel. Tundub vastuoluline, kuid pole seda.
Siit kännust võrsub ka riigiidentiteet. See on vajalik, ilma selleta pole demokraatlik riik üldse võimalik, see seob meid kokku ka muu maailma silmis. Kuid riigiidentiteedist üksi ei piisa. Riik, mis loodab tugineda üksnes jagatud põhiseadusele, kodakondsusele, territooriumile ja kõige põhilisematele arusaamadele õigustest, kohustustest ning vabadustest, ei jää püsima. Inimene ei ela paljast leivast, inimene vajab enamat kui ühised seadusepügalad või isegi ühine lipp. Kuskil on üks „miski“, mis on kasvanud meie hinge juba lapse-ja koolipõlves ning muutunud osaks meie olemusest. Just see miski on see mört ja tsement, mis ühiskonda ning seeläbi ka riiki koos hoiab. Niipea, kui eesti rahvas peaks tajuma, et riik teda enam kui rahvast ei kaitse, pole see riik enam „oma“ ja üsna varsti pole siis ka riiki.
Kuni asjade käiku ei sekku mõni vaenulik võõrvõim, pole sellist arengut õnneks karta. Riigijuhid, kelle arvates on Eesti Vabariik loodud kellegi või millegi muu, mitte eesti rahva jaoks, võetakse maha. Lõbus see muidugi ei ole. Võib-olla ootab meid 21. sajandil ees nii mõnigi valus õppetund, aga elu on üldse karm. Ehk tuleme läbi. Ehk aitame koguni maailma ära päästa, rääkimata iseendast.
Nõnda siis: elagu Eesti Vabariik, elagu kaua ja pidagu meeles, et tema mõte on eesti rahvas. Aamen.
