Palju kirjutatakse noortest ja nende tarkusest, mis maailma paremaks muudab. Vahelduseks võiks aga rääkida ka vanadest ja nende tarkusest. Või selle puudumisest.
Kunagi ilmus „“Loomingu“ Raamatukogus“ Bertolt Brechti jutukogumik, milles leidus lustakas lugu „Vääritu vanake“ ja see termin on mõnelegi minu põlvkonna inimesele omamoodi meemina mällu sööbinud. Kuid Brecht tegi nalja. Vanadus pole eriti lustakas nähtus ja veel vähem on seda vääritus. Tegelikus elus pakuvad sedasorti vääritud vanakesed endale ja teistele lõbu vaid senikaua, kuni nad ei ole vääritud. Kuni nende just-kui vääritus on vaid krutski ja selle all on peidus mingi teine, võib-olla sügavam väärikus. Igaüks jääb vanaks muidugi isemoodi ja mõnele ei hakka auväärsus kuidagi külge, ei sisemiselt ega väliselt.
Nende viimaste lipukirjaks on maksiim: „Igaüks on nii vana, kui vanana ta ennast tunneb.“ Tore lause tõesti, mis muutub aina toredamaks sedamööda, kuidas aastaid turjale koguneb, ja keegi vist ei eitagi, et kuskil siin peitub terake tõtt. Aga kas see asi päriselt ikka nii on? Ja kui oleks, kas see oleks kiiduväärne? Me ju eeldame (vaikimisi), et mida vanemaks inimene saab, seda targemaks ta läheb. Ja kui ta vanemaks ei saa, siis ta ei saa ka targemaks, vaid jääb… ei, mitte lapseks ega nooreks, vaid rumalaks. Vanasõna ütleb küll resigneerunult, et isegi eluaeg õppides sureb inimene ikka lollina, aga ei maksa meelt heita. Küllap on siiski vahe, kas purulollina või vähemalt nii targana, et oma rumalust mõista. Ehk siis vana ja targana. Lühidalt – eluks ajaks nooreks jääv inimene tekitab kõhedust. Peeter Paan? Pipi Pikksukk?
Need kaks on õnneks vaid muinasjututegelased, neis on oma võlu ja sümboolika, aga kui sama üritab lihast ja luust inimene, siis on tulemus pehmelt öeldes kehvapoolne. Naine, kes viiekümneselt oskab välja näha nagu kahekümne viiene, tekitab imetlust. Aga kui sama üritab seitsmekümnene, nagu Marlene Dietrich või Cher, siis kipub imetlus hajuma ja asenduma kaastundega. Sama kehtib muidugi meeste kohta. Kuidas teile meeldib Jossif Kobzon?
Kuid kõik see on ikkagi alles sõna otseses mõttes pealispindne ja nagu eespool öeldud, pealispindse tühja-tähja võib üle elada, kui all on midagi kobedamat. Kes näitleb hästi, kes laulab hästi, kellel on hea süda. Hoopis hullem on vastupidine olukord, kus pealispind on soliidselt hall, aga selle all keksib edev poisiklutt või alp piigakene. Selliste vanakeste toimetamist on piinlik vaadata. Kangastub Bertrand Russell – väidetavasti silmapaistavalt tark inglise aristokraat, loogik ja matemaatik, kes armastas poseerida piibuga – noorte patsifistide keskel tuumapommi vastu protestimas. Protest võis olla kantud parimatest soovidest, kuid naiivne, et mitte öelda hullemini. Noortele võib naiivsuse andeks anda – siiski meeles pidades, et kaugeltki kõik noored ei ole naiivsed ega olnud ka siis – , aga hallipäise loogiku puhul muutub pilt piinlikuks. Tema sekkumine Kuuba kriisi ajal oli veel piinlikum, sest sisuliselt laulis ta kogu oma tarkuses Kremli noodist. Mis see siis oli? Edevus? Russell oli kuuldavasti kõrge eani innukas naistemees, jäämata maha Goethest. Ei midagi uut. Akadeemiline maailm teab suurepäraselt professoritüüpi, kes iga hinna eest nooreks jääda püüdes – et mitte öelda oma tudengitele pugedes, säilitades seejuures autoriteedi positsiooni – ei unusta kõrge vanuseni ka kauneid daame märgata.
Russell Russelliks. Temasuguseid poppe ja noortepäraseid on palju. Nagu need vanakesed, kes Greta Thunbergist 21. sajandi Jeanne d’Arci konstrueerivad, otsekui lootes, et midagi Greta noorusest neile külge hakkab ja neile noorte imetlevaid pilke tõmbab. Lootus polegi täiesti asjata, seda tüüpi hallpead – sekka ka kiilaspead – suudavad petta paljusid, Russell tõestas seda veenvalt. Kuid just see ongi vääritu.
Noorte missioon on olla ja teha teisiti. Mitte liiga palju, sest see lõpeks puu otsa tagasironimisega, aga ikkagi teisiti. Seda heldinult imetledes ei maksa unustada, et ka tänased hallpead olid kunagi noored ja tegid teisiti. Kui nad nüüd vanast peast uuesti teisiti teevad, siis pöörduvad nad järelikult omaenda noorusideaalide vastu. Hea küll, seda võib näha ka teisiti: nad arendavad oma noorusideaale lihtsalt edasi, keeravad nii-öelda vinti peale. Kuid enamasti liigutakse siiski konservatiivsuse suunas. Hemingway on selle kunagi vaimukatesse sõnadesse valanud, mis käisid umbes nii: „Kui ma kahekümneaastane olin, siis ei rääkinud mu isa muud kui rumalusi. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on ta jutt päris mõistlik. Täitsa uskumatu, kuidas inimene nii kõrges vanuses veel areneda võib.“
Niisiis on vanad reeglina alalhoidlikud, noored soovivad muutusi. Kuid see ongi maailma kõige loomulikum olukord ja need vanakesed, kes noorte kampa tükivad, et siis nõndaütelda tavavanakestele võidukalt otsa vaadata (mina olen noortepärane, aga sina?), on lihtsalt oma vanuseklassi reeturid. Või anomaalia, millel on võib-olla küll mingi mõte nagu pimesoolel, aga siiski anomaalia. Piinlikkust tekitavaid inimesi on ikka tarvis, et aus rahvas ei unustaks, mis on piinlik ja mis on väärikas.
Eriti piinlikuks läheb asi siis, kui juba nooruslik teisititegemise-iha ise märgist mööda läheb või endast pelka poosi kujutab. Sest on ju vaieldamatult neid teisititegemisi, millel on mõte, ja on neid, mis on kõigest teisititegemine teisititegemise pärast. Et kuna siiamaani on kelli lehmadele kaela seotud, siis nüüd seome nad sappa. Maha iganenud stereotüübid. Valdkonna, kus tuleb tingimata teha teisiti, dikteerib omaenese voolusängi mööda kulgev mood: inimõigused, multikulti, naiste ahistamine, rassism, lastest loobumine inimkonna päästmise nimel. Aga ka kõlblusnormid, arhitektuur, isegi meditsiin.
Mõnikord valatakse oma muutmissoov lausa koomilisse sõnastusse: „Ma tahan, et lapsed kasvaksid üles ühiskonnas, kus mitmekesisus ja massist eristumine on igapäevane, mitte erakordne.“ Heasoovliku lähenemise korral võib öeldu mõtet ju aimata, aga ikkagi huvitav, kust tuleb mass, kui massist eristumine on tavapärane? Nende sõnade ütleja ei ole ei vanake ega ka mitte nooruke, ja nii on ta oma ihalustega samuti parasjagu poolel teel: tahaksin erakordsust, agaühtlasi, et see erakordsus oleks tavaline. Ja endisaegne tavalisus peaks siis ilmselt olema erakordne, ei saa siinkirjutaja torkamata jätta.
Kunstivallas see juba ongi ammu nii. Pidev paine teha „teisiti“ ja olla skandaalne on suure osa kunstist tapvalt tüütuks muutnud. Igav, härrased, igav. Kui kaua võib erutuda järjekordsest „piiride kompamisest“, „šokeerivatest paljastustest“ või „erakordselt julgetest stseenidest“? Mina igatahes juba ammu ei suuda ja mul on kahju neist vanakestest, kes tunnevad sama, kuid ei söanda seda välja öelda.
Tahaks neid lohutada ja julgustada. Julgustada vana olema. Nooreks jäämine on samapalju oma teha kui mehest naiseks või naisest meheks hakata. Jääge igavesti nooreks palju tahate, tulemuseks saab olla vaid illusioon, enese ja teiste eksitamine. Kui oled vana, siis olegi vana, ja jäta narri mängimine, kui sa selleks just sündinud pole. Räägi vanainimese tarka juttu ja käi noortele närvidele, see su amet ongi. Olgem väärikad, tulgem noortele appi. Muidu neil pole ju kellestki erineda ega midagi teisiti teha.
Ilmunud toimetatud kujul Eesti Päevalehes 5. mail 2020
