„Eesti ajalugu II” (edaspidi EAII) on tekitanud rohkem poleemikat, kui „Eesti ajaloo” kõik uuel iseseisvusajal ilmunud köited kokku (Eesti ajalugu IV, V ja VI). Poleemika ja vastuväited, millest ei pääse mööda ka käesolevas arvustuses, on keskendunud siiski vaid ühele osale sellest küllaltki mahukast ja paljude autorite ühistööna valminud teosest. Seepärast on viimane aeg vaadelda tehtud tööd sine ira et studio tervikuna.
Tiitellehelt leiame teose autorid: Tiina Kala, Linda Kaljundi, Juhan Kreem, Ivar Leimus, Kersti Markus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo, Erki Russow, Anti Selart, Marek Tamm ja Heiki Valk. Koostajaks ja toimetajaks Anti Selart. Tegemist on keskmise ja noorema põlve ajaloolastega, valdava enamikuga meie medievistidest. Silmatorkavaim puuduja on kahtlemata Priit Raudkivi.
Autorite nimed leiab lugeja ka sisukorrast peatükkide pealkirjade järelt. Kui peatükk on ühe inimese looming, nagu näiteks Juhan Kreemi „Aadel ja vasallkonnad”, siis teab lugeja ka peatükis sisalduvate väidete või seisukohtade esitajat. Kui aga autoreid on palju, nagu näiteks peatükil „Rahvastik” – Anti Selart, Heiki Valk, Inna Põltsam-Jürjo, Ivar Leimus –, siis osutub tekst sama hästi kui anonüümseks. On ilmne, et sellise (osalise) anonüümsusega on soovitud rõhutada töö kollektiivset iseloomu. Kui potentsiaalne oponent soovib väidelda, peab ta väitlema kas autorite kollektiiviga või, mis tervemõistuslikum, koostaja ja toimetaja Anti Selartiga. Au olla tiitellehel kõige suuremas kirjas ära märgitud toob lillede kõrval kaasa kohustuse olla nii õigustatud kui õigustamata kriitika märklauaks.
EAII tekstiosa mahuks on täpselt 400 lehekülge, mis jaguneb sissejuhatuseks (12 lk) ja viieks osaks: Keskaegse Liivimaa sünd (54), Liivimaa poliitiline ja õiguslik korraldus (59), Poliitiline ajalugu (24), Majandus ja rahvastik (83), Kultuurivormid (147). Järgnevad tagasivaade, lisad ja valikbibliograafia. Mõistagi on teos varustatud ka isiku- ja kohanimede loendiga.
Kõik osad jagunevad peatükkideks, peatükid alapeatükkideks. Mahult on EAII üsna võrdne Eesti ajaloo V ja VI köitega.
Juba teksti mahuline jaotus ütleb palju. Pehmeid teemasid ja „väikest inimest” käsitlevale kultuuriloolisele osale kohmaka pealkirjaga „Kultuurivormid” on eraldatud kuus korda rohkem mahtu kui traditsioonilisele poliitilisele ehk siis valitsejate ja sõdade ajaloole. Tegelikult on kaaluvahe veelgi suurem, sest ka „Majandus ja rahvastik” on suures osas pühendatud „väikese inimese” elule ja tegevusele nii linnas kui maal. Samas tuleb silmas pidada, et poliitilist ajalugu on EAII-s siiski rohkem, näiteks kogu Liivimaa vallutamise lugu, mida koos paljukõneldud laia kontekstiga jätkub 37 leheküljele. Lisaks on „Valitsejate ajaloole” suuresti pühendatud ka peatükk „Liivimaa poliitiline ja õiguslik korraldus”. Kuid tervikuna on tavaliselt ajalooks peetav aines saanud ikkagi oma kolm korda vähem tähelepanu ja mahtu kui kultuur, olme, igapäevaelu jms. Kui veidi lihtsustada, siis teose kangelaseks tõuseb pigem anonüümne linnakäsitööline kui (näiteks) Wolter von Plettenberg või Lembitu.
„Väikese inimese” rehabiliteerimist akadeemilises ajalooteoses oskab siinkirjutaja vaid tervitada. Ta on ülekohtusel kombel liiga kaua unustuses lebanud, ajalugu – kui jutustatavat lugu – on liiga kaua teinud vaid suured valitsejad. Läänepoolsema Euroopa ajalooteaduses on väike inimene juba aastakümnete eest üles leitud ja väärt uurimisobjektiks kuulutatud. Üles on ta leitud Eestiski – meenutagem nt. Tallinna Linnarhiivi materjalide põhjal Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Männi poolt koostatud raamatut „Kümme keskaegset tallinlast”. Ka siinkirjutaja on tajunud väikese inimese kujutamise vajadust ja oma tekstides (nt Eesti ajaloo õpik gümnaasiumile, Eesti rahva lugu jmt) laiendanud n-ö isiklikuksminevaid ja tuppapugevaid lõike. Kui meie käsitlusobjektiks on ühiskond, siis võib seda ka konnaperspektiiviks nimetada. Konnaperspektiiv on huvitav, see ütleb meile midagi – just selle sõnumi edastavad autorid tahtlikult või tahtmatult lugejale.
Samas on poliitilise ajaloo peatükk EAII-s kuidagi liiga konspektiivne saanud. Häda pole tingimata lühiduses, hobuse võib joonistada ükskõik kui väikesele paberitükile, vaid köitvuses. EAII need leheküljed, mis on pühendatud Eesti vallutamisele ja sellele vahetult järgnenud võimuvõitlusele, on võrdlemisi igavad. Autor mitte ei jutusta, vaid peab monoloogi.
Loomulikult pole haaravus akadeemilise ajalookäsitluse puhul kõige tähtsam, kuid päris kõrvaliseks seda pidada ei saa. Kõnealuses teoses on loetavuse nõue mõnes peatükis sattunud paraku vastuollu autori ilmse püüdlusega olla neutraalne, erapooletu, objektiivne ning vältida iga hinnangut, millel võiks olla küljes kõlbelise seisukohavõtu maiku. See haakub „väikese inimese” kilbiletõstmisega. Väikesest inimesest moraliseerivaid jutukesti vesta ei saa. Kui saaks, poleks ta enam väike.
Kõlbeliste seisukohavõttude pelgamise põhjused on arusaadavad. Ajalooainest on üleliia sageli kasutatud Pavlik Morozovi tüüpi puuslike valmisnikerdamiseks. EAII keeldub meile ütlemast, kes olid head ja kes pahad, kuid nagu öeldud – selle all kannatab teksti köitvus ja meeldejäävus, sest mälu toimib emotsioonide kaasabil. Võime ka öelda, et ajalugu, kus puuduvad head ja pahad, pole üldse lugu, sest iga lugu vajab neid. Võimalik, et „loo” lõhkumine ongi üks eesmärkidest. Pilkav suhtumine mistahes narratiividesse, eriti muidugi rahvuslikesse, on tänapäeval moes.
(Kas katse loobuda headest ja halbadest oli edukas, on sealjuures küsitav. Eestlaste ja liivlaste poolt muistse vabadusvõitluse ajal sooritatud piinavaid mõrvu kirjeldab Selart silmatorkava detailsusega, et mitte öelda mõnuga; Tabelinuse ülespoomist peaaegu ei mainitagi. Tundub, nagu püütaks jutustada lugu, mis polegi lugu, kuid ta kipub kujunema ikkagi looks – paraku antilooks.)
Vastumeelsus ajaloo kui loo suhtes ja püüd seda „ületada” avaldub tegelikult EAII struktuuriski, mida tuleb pidada pigem teemapõhiseks kui kronoloogiliseks. Teemapõhisus lubab tegelda väikese inimesega, samas võrsuvad siit mõned EAII nõrkused.
Probleemiga on kokku puutunud igaüks, kes on kirjutanud või koostanud vähegi pikemat perioodi hõlmavat üldkäsitlust – olgu ta siis Eesti, Euroopa, maailma või mõni muu ajalugu. Ikka tekib küsimus, kas kõnelda suurte blokkide kaupa ära kõik, mis toimus kogu käsiteldava perioodi jooksul poliitikas, põllumajanduses, kirjanduses jne, või jagada materjal ajalõikudeks, näiteks sajanditeks või kümnenditeks ja ratsutada iga alaperioodi juures läbi kõik tähtsamad teemad.
Mõlemal juhul teemapõhisus ja kronoloogilisus tegelikult põimuvad. Tundub, nagu oleks ajalugu tabel, mis tuleb sõnadesse panna, ja autori asi on otsustada, kas ta edastab materjali vertikaalsete veergude või horisontaalsete ridade kaupa.
On ilmne, et temaatiline lähenemine on otstarbekas lühemate ja homogeensemate perioodide käsitlemisel, kronoloogiline aga pikemate puhul. Mis on pikk ja mis on lühike, on muidugi hea küsimus. Siiski on olemas mingid tervemõistuslikud, otstarbekusest (kommunikatiivsusest) võrsuvad kriteeriumid. Näiteks on ilmne, et maailma ajalugu alates esimeste tsivilisatsioonide tekkest on mõttetu esitada puhtalt temaatiliselt: elatusalad, tehnika ja tehnoloogia, sõjad jne. See poleks sidus ajalugu, vaid kimp erinevaid ajalugusid, mis pealegi üksteist mingi informatsiooni osas kordavad. Ning seda viga võib täheldada ka EAII-s.
Näiteks reformatsioonist saab lugeda vähemalt kolm korda: peatükis „Võimusuhete habras tasakaal” (lk. 163 jj.), peatükis „Kirik ja usuelu” (lk. 288 jj.) ning peatükis „Kirjakultuur” (lk. 309 jj.). Muidugi on reformatsioon igas peatükis vaatluse all eri aspektist, kuid selline kordamine tekitab sellegipoolest tahtmise hüüatada: head autorid, öelge palun, mis asi see reformatsioon õieti oli. Linnade temaatika on veelgi laialipillatum: alapeatükk Linnade sünd; peatükk Linnad (7 alapeatükiga), alapeatükk Hansalinnad Liivimaal (jmt); peatükk Käsitöö (7 alapeatükiga, valdavalt linnakäsitööst); alapeatükid Linnad, Linnakirikud, Linna avalik ruum ja ühiskondlikud hooned, Linnade heakord; peatükk Linnakultuur (8 alapeatükiga). Kõik eri lehekülgedel kirjutatu on huvitav, kuid loogiliselt seostatud ja mällu kinnistuvat üldpilti on raske saada.
EAII sisaldab arvukalt tugevaid, inforikkaid, hästi kirjutatud ja uudset infot pakkuvaid osi. Näiteks needsamad laialipillatud linnateemad, mille juures on tunda nii põhjalikku arhiivitööd kui jõudsalt edasi arenenud linnaarheoloogia mõju. Kui arhiiviainest on eeskätt Tallinna kohta, siis arheoloogide peamiseks kullaauguks (oma lampkastidega) on olnud Tartu.
Tallinna gildide ja vennaskondade ülevaade (lk. 130 jj.) annab teemast palju mitmekesisema pildi, kui seni populaarsel ja õpikutasemel käibel on olnud. Arheoloogilised leiud on värskeks teinud alapeatükid Liivimaa linnades liikunud kaupadest (lk. 212 jj.), kohalike käsitööliste toodangust (lk. 229 jj); huvitavat ainest on lisandunud eesti maarahva rõivaste ja ehete, samuti matmiskommete arengulukku (nt. lk. 286, 386 jj.). Hea mulje jättis peatükk Liivi ordust (lk. 96), mida autor nimetab küll jonnakalt „Saksa orduks Liivimaal”. Palju uudset leiab ajaloohuviline peatükist „Rahvastik” (lk. 168 jj.), kus on abiks võetud isegi õietolmuanalüüsid (lk. 172 ja 173). Linnade tekke juures on soovmõtlemine kõrvale heidetud ja nenditud, et Eesti linnadel puudusid muinasaegsed eelkäiad (lk. 74). See on üks neist kohtadest, kus müütide purustamise kihk ja teaduslik objektiivsus tõepoolest kokku kõlksatavad. Huviga loetavad ja siinkirjutaja meelest hästi tasakaalustatud on nii linna- kui maarahva vaimsele kultuurile, olmele, peresuhetele, naiste osale ühiskonnas jms. pühendatud leheküljed.
Enamik kõnealuseid teemasid riivab või puudutab otseselt ka Eesti elanikkonna etnilist jaotust ehk sakslaste – mittesakslaste probleemi. Objektiivsust ilmutades toovad autorid terve hulga näiteid sellest, kuidas keskajal siiski tunti ja kasutati (etnilise) rahvuse mõistet ning tehti selle alusel inimeste vahel teravat vahet. Mõned näited:
„Rootslased moodustasid pealegi omaette ja eestlastega võrreldes paremas seisundis õiguskogukonna – nad käisid „rootsi õiguse” alla –, mille peamiseks erijooneks oli, et neile ei laienenud Liivimaal alates 15. sajandist kujunenud talupoegade sunnismaisus.” (lk. 177) „Lisaks mõjutas partnerivalikut etniline [kuuluvus?] ning piir „sakslaste” ja „mittesakslaste” vahel. 1438. aastal kehtestas Tallinna pruulijate kompanii näiteks nõude, et organisatsiooni liikmeks ei võeta mittesakslasega abielus olevaid käsitöölisi ja kaupmehi.” (lk. 369) „1508. aastal otsustas Kanuti gild, et mittesakslasi enam gildi ei võeta ja et neid ei tohi isegi külalisena gildimajja kutsuda.” (lk. 132) „Liivimaal mängis elukutse mainekuses oma osa etniline element. (…) Madalamate elukutsete hulka arvati kõik need, kus domineerisid mittesakslased.” (lk. 248)
Tänapäeval ei nimetataks niisuguseid hoiakuid enam isegi natsionalistlikeks, vaid lausa rassistlikeks. Sellest hoolimata võtab autorite kollektiiv Anti Selarti juhtimisel postuleerida: „Kuid sellise diskrimineerimise, kuigi seda väljendati etniliste terminitega, tagamaaks oli pigem õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus.” (lk. 182) Kindlasti oleks see teadmine Kanuti gildi ukse taha jäetud eestlastest tallinlastele suureks lohutuseks olnud… Ei oska muud, kui kummardada autorite ja toimetaja usukindluse ees, et Marxil siiski oli õigus ja rahvused „konstrueeriti” 19. sajandil. Järelikult neid keskajal ei olnud, ja kui peaks ilmnema, et oli, siis juhinduda lause algusest.
Lisaks headele osadele leidub EAII-s hulgaliselt ka sisukaid üksikmärkusi, mõttekilde, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid mis ärgitavad kaasa mõtlema. Mõned näited:
„Muistsetest maakonnanimedest jäid keskajal Mandri-Eestis kestma vaid Harju-, Viru- ja Järvamaa. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et neil aladel peatselt pärast vallutust tekkinud arvukas vasalkond oli oma kujunemisjärgus tugevamini seotud kohaliku haldus-territoriaalse eliidiga.” (lk. 80) „Keskaja vältel võib täheldada ka üht üldisemat, uuemal ajalgi ilmnevat ja tänini jätkuvat Eesti-sisest kultuurilist arenguprotsessi: Põhja-Eesti järk-järgulist „tungimist” lõuna ja kagu poole.” (lk. 395) „Luterlik reformatsioon kujunes sõltumata oma universaaltõdedest eeskätt saksa rahvuslikuks ürituseks ja selle võimalikku mõju teistele keeltele peaks käsitlema suure ettevaatusega.” (lk. 309-310) „(…) eriti „mittesakslaste” uskumuspildi ja kommete, aga ka elamuehituse ja rõivakultuuri osas kujutab keskaegne Liivimaa endast laiemal taustal vägagi erilaadset piirkonda. Ühest küljes põhjustas seda paiknemine õhtumaise Euroopa geograafilisel äärealal, teisalt ja ilmselt veelgi enam aga ühiskonnasisese kultuurisuhtluse lünklikkus „saksa” ja „mittesaksa” kogukonna vahel.” (lk. 398) Tõsi, viimane seisukoht läheb teravasse vastuollu lk. 80 esitatud seisukohaga, et eestlaste ja sakslaste teineteiseleidmine toimus üsna kiirelt: „Nüüdsest rajanes teadmine „omast” ja „võõrast” poolest juba ristilippude all peetud sõjakogemusel – olgu siis vastaseks leedulased, venelased, kuralased või teise maaisanda sõjamehed. Võib arvata, et juba 13. sajandi teisel poolel olid toimunud muudatused omaks võetud.”
On ka häirivat. Muu kui edevusega ei oska põhjendada püüet esitada nimesid mingil seninägemata kujul. Eriti silmatorkav on see muidugi Modena Wilhelmi puhul, kellest Enn Tarvel kunagi tegi Guillelmuse ja nüüd Selart Guglielmo. Miks? Sest ta oli itaallane. Ja seda teoses, kus ikka ja jälle rõhutatakse, et keskajal polnud etniline kuuluvus oluline! Kusjuures peenelt prantsuspäraseks muudetud Baldwini (ehk siis Baudouini) tegevust illustreerib lk. 55 tema pitser, kust igaüks võib selgelt lugeda „Baldvwin”. Semgallia ja semgalid on saanud Zemgaleks ja zemgaliteks, vanast heast Kulmist on saanud Chełmno, põlisest hansalinnast Danzigist Gdańsk.
Juuksekarva lõhestamine ulatub isiku- ja kohanimedest kaugemale. Lk. 210 leidub ehmatav termin: Vene-Liivi sõda. Mida selle all mõeldakse, jääb kuni „Eesti ajaloo” III köite ilmumiseni saladuseks, kuid tervet Liivi sõda see tähendada ei saa, sest sõtta sekkusid ka Poola-Leedu, Rootsi ja Taani; võib-olla siis sõja esimesi aastaid. Aga miks on vaja neid esimesi aastaid eraldi sõjaks pidada, jääb ikkagi vastuseta. Senine „Liivi sõda” osutab pigem tandrile (Liivi on lühendus Liivimaast, muud midagi) kui osapoolele. „Vene-Liivi sõja” loogikat jätkates peaksime aga hakkama kõnelema ka Prantsuse-Inglise-Türgi-Krimmi sõjast ja mis eriti võluv, Vene-Mahtra sõjast.
Nagu eespool viidatud, on lahti saadud ka nimetusest „Liivi ordu”, asendades see „Saksa orduga Liivimaal” (Selarti tekstis ka „Liivimaa Saksa ordu”) mida Juhan Kreem on põhjendanud vaieldamatu tõsiasjaga, et Liivi ordu ei olnud iseseisev juriidiline isik, vaid Saksa ordu filiaal. Kuid see on ajaloolastele kogu aeg teada olnud ja probleemi nagu polnud. Küsimus on mõneti maitses. Mõni uurija kõneleb NLKP Eesti organisatsioonist, mõni EKP-st ja kõlbavad mõlemad. Märkigem siiski, et Liivi ordu nimetus on mõnevõrra õigustatumgi kui EKP, sest lõpuks saavutas see orduharu praktilise iseseisvuse, kaasa arvatud õiguse endale meistrit valida, mida Moskva EKPle kunagi ei lubanud.
Ent kui jäädagi kohmaka „Saksa ordu Liivimaal” juurde, siis seda arusaamatum on, miks pole autorid lisanud oma teosele ainsatki kaarti, kus oleks peal seesinase ordu kõik valdused. Leidub üks Põhja-Saksamaa kaart, ülejäänutelt leiame vaid Eesti ja Läti, ehk siis Vana-Liivimaa, või mõne selle osa. Pole ei Põhja-Euroopa ega Ida-Euroopa kaarti. Kuhu jääb siis paljukiidetud „laiem kontekst”, mis sunnib eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutama enam-vähem teisejärgulise episoodina ristisõdade laias panoraamis?
Äsja nimetatud „laiem kontekst”, nii hästi kui see ei kõlaks, ongi EAII kõige suurem küsitavus ning diskussiooni allikas. Kõlab tõesti hästi ja suulises diskussioonis lipsas läbi isegi väide: „mida laiem kontekst, seda parem”, mille peale vaikimisi noogutati, nagu oleks tegu käibetõega. Tegelikult pole konna sugugi mõtet kirjeldada kotka- ega kureperspektiivist. Kureperspektiivist saab kirjeldada tervet sood ja pühendada konkreetsele konnale kaks sõna, kui sedagi. Oleks absurdne näiteks kirjeldada Eesti ajalugu universumi kontekstis.
Keegi ei vaidlegi, et eestlaste muistse vabadusvõitluse kirjeldamisel tuleb lugejale anda kontekst, kuid mitte nii, et vabadusvõitlus sellesse upuks. Paraku just nõnda on juhtunud: alapeatüki „Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal” 37 leheküljest on otseselt Eesti vallutamisele pühendatud 10. Lugeja saab muidugi jõulise sõnumi, et oma rahvast ei maksa maailma nabaks pidada, ja sellel on kahtlemata teatav pedagoogiline mõte. Kuid ilmselt oleks saanud seda mõtet edastada ka ilma mõista andmata, et eestlasi kui rahvast ei olnud olemaski ja kui nende viimane kants, Valjala maalinn 1227. aastal alistus, siis ei pidanud keegi seda ühe sõja lõpuks. Välja arvatud Läti Henrik, kuid kui siinkirjutaja seda meenutas, siis diskvalifitseeris Marek Tamm argumendi laest võetud väitega, et Henriku põhjus oli vaid poliitiline ja võrsus ordu suhetest Taaniga.
Selliste hoiakute kontekstis on loomulik, et EAII autorid on loobunud terminist „eestlaste muistne vabadusvõitlus”. Eestlasi kui rahvast ei olnud ja polnud ka mõistet (rahvuslik) vabadus või vabadusvõitlus. Mõlemad lähtepositsioonid on meelevaldsed, kuid see-eest poliitiliselt korrektsed, ja siin peituvad ka kõige tõsisemad etteheited teadusliku tõe kohtlemisele. Läti Henriku tekstist ilmneb korduvalt ja selgelt, et eestlased käitusid muistse vabadusvõitluse ajal korduvalt täiesti tavalise ja normaalse, ühist identiteeti omava rahvana – selle tõsiasja kinni mätsimine tähendab ilmset tendentslikkust.
Tegelikult ei ole EAII eesti rahva ja ka eesti keele küsimuses järjekindel. Näib, nagu unustaksid autorid aeg-ajalt ära, et keelt ja rahvast on otsustatud eitada. Näiteks märgitakse Turaida sõjakäiku, „milles osalesid meritsi ja maitsi kohale saabunud eestlased” (lk. 44). Seoses Jüriöö ülestõusuga ei mainita lk. 149 aga enam mitte eestlasi, vaid „eestlasi”, st niinimetatud eestlasi. Mida mõni nõrgema närviga lugeja võiks koguni solvavaks pidada. Ja nagu eespool märgitud, läbib ilmne etniline faktor EAII keskaja-kirjeldusi korduvalt nagu mingi tüütu kummitus.
Mis puutub eesti keelde, siis lk. 293 märgitakse, et Läti Henrik valdas eesti, liivi ja läti keelt. Lk. 303 selgub aga, et „elanikkonna enamik” kõneles veel keskajalgi murdeid, millest alles hiljem kujunesid eesti, liivi ja läti keel, ja sellest peaks järelduma, et 13. sajandil ei olnud eestlasi ega eesti keelt, vaid oli elanikkond oma murretega. Vastuolu.
Vabadusvõitluse/ristisõja kirjelduses rakendatud postulaadid määravad ära ka EAII rõhutatult ülelibiseva suhtumise Jüriöö ülestõusu (lk. 146 jj.). Mahuliselt pälvib ülestõus vähem tähelepanu kui näiteks eelnev alapeatükk „Gediminase kirjad ja Riia vallutamine”. Jüriöö on muistsest vabadusvõitlusest eraldatud saja leheküljega ja ühtki viidet nende võimalikule olemuslikule seosele ei tehta. Peatüki autor Anti Selart kinnitab lugejale peaasjalikult vaid seda, et me sellest ülestõusust (või sõjast) midagi õieti ei tea ning et kõik on ebamäärane. Pole põhjust vaielda – Jüriöö ülestõusu juures on tõesti palju hämarat, kuid sel juhul on arusaamatu, miks Selart ignoreerib sedagi vähest, mis meil on. Näiteks vaikitakse maha Bartholomeus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika ja kõneldakse vaid selle osalisest ümberjutustusest Johann Renneri kroonikas. Hoeneket ja tema kroonikat mainitakse alapeatükis „Ajalookirjutus Liivimaal” (lk. 196-297), kuid seal unustavad autorid jälle märkida, et tal on mingi seos Jüriööga. Täielik konspiratsioon, mis ulatub selleni, et kirjanduse nimestikust puudub noorema riimkroonika säilinud osade allikakriitiline publikatsioon (ilmunud 1960).
Võib-olla on Jüriöö käsitluse nappus tõesti õigustatud allikate nappusega. Ent ülestõusu täiesti ilmse rahvusliku/poliitilise värvingu mahavaikimisele ei oska muud selgitust leida kui autori(te) erapoolikus. Ülestõus, mis krooniku sõnul puhkes põhjusel, et „eestlased Harjus tahtsid oma kuningaid saada”, ei sobi eestlasi marginaliseeriva üldhoiakuga.
Samas võib pigem heaks kiita, et EAII ei sega Jüriöö käsitlusse hüpoteesi eest soost vasallide osast ülestõusu ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Sest see on vaid hüpotees ja pealegi üksjagu ebaloogiline.
Nagu ikka suure töö puhul, on sisse jäänud mõningaid toimetusvigu. Suure töö ära teinud, arvukaid autoreid kokku liitnud ja kindlasti ka tagant torkinud ning innustanud toimetaja Anti Selarti enda leheküljed on selles osas kõige problemaatilisemad. Tema peatükki „Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal” peangi kogu teose nõrgimaks, ja seda mitte ainult vaieldava üldhoiaku, vaid vähemalt samavõrd ka toimetusvigade tõttu. Mõned näited:
Läänemeremaade kirjelduses (lk. 26 jj.) ei mainita poole sõnaga Leedut, kes oli kindlasti vähemalt sama palju Läänemeremaa, kui pikalt kõneldud Venemaa. Leedulasi ei mainita ka lk. 28 loetletud paganlike rahvaste hulgas. Lk. 30 alguses, enne lõiku „Selline regulaarsete kristlike kohustuste süsteem…” on midagi puudu, sest lõik ei haaku eelnevaga. Lk. 35 on kaks korda järjest teada antud, et Väina liivlased olid Polotski maksualused. Lk. 47 loeme, et Sakala ja Ugandi mehed pidid plaani kohaselt „rüüstama lätlaste maad. Ja kuigi viimased said kätte latgalite vanema Talibaldi (…)” Lätlased said kätte latgalite vanema? Lk. 53 jätab autor lugeja täielikku nõutusse seoses Lihula piiskopiga, kes olla oma residentsi Otepäält Tartusse toonud. Selle müsteeriumi seletab inimkeeli ära alles Juhan Kreem lk. 84. Lk. 49 räägib Selart riialaste plaanidest Mežotne semgalitega ja Tērvete Vesthardi sekkumisest – kuid lugejat pole varem ei Mežotne ega Tērvete tähendusest teavitatud, ka ei leia neid üheltki kaardilt. Lk. 55 ilmub termin diötsees, mille tähenduse Kreem lk. 82 kenasti ära seletab. Lk. 55 räägitakse aladest, mis „pidanuks Modena Guglielmo ajast saadik õigupoolest kuuluma paavsti esindaja kui vahekohtuniku kaitse alla”, kuid millestki sellisest eespool juttu ei ole. Eespoolt (lk. 53) leiame hoopis kaks mõistatuslikku lauset: „Sama aasta (1225) sügisel tungisid piiskop Hermanni Otepää saksa vasallid sisse Virumaale ja võtsid taanlaste käest sealsed linnused ära. Guglielmo sekkus konflikti ja lasi taanlastel Virumaa pantvangid nende isade juurde koju tagasi saata.” Taanlaste käest võeti linnused, aga neil olid pantvangid, kelle nad olid võtnud „isadelt”? Lk. 56 jäetakse lugejale mulje, et Baldwini vastased saavutasid tema asendamise Wilhelmiga põhjusel, et Balwinil ei olnud tugevaid toetajaid, Wilhelmil aga oli – ilmselt siis intrigeeriti sportlikust huvist pista rinda võimsama mehega kui Baldwin. Raske on mõista ka järgnevat: „1259. aastal saatsid zemgalid ordu foogtid oma maalt välja. Saksa ordu pidi Kuramaa uuesti tagasi vallutama, mis saavutati 1267. aastaks.” (lk. 61) Kõigi nende küsitavuste kõrval segab lugemist teksti üldine monotoonsus, mis hägustab üldpilti ja uputab lugeja detailidesse.
Teoses on mitmeid kohti, kus soovinuks lisada kasvõi ühe lause. Siin vaid üks näide. Kaks korda (lk. 72 ja lk. 385) mainitakse Liivimaa põlisrahvaste kommet abielluda keelatud sugulusastmes. Võinuks märkida, et liivlased-eestlased ei tegelenud siiski verepilastusega, vaid lesestunud naised abiellusid sageli oma mehe vennaga ja lesestunud mehed oma naise õiega.
Tiitellehe pöördelt leiab lugeja ainult ühe retsensendi ja ühe keeletoimetaja. Võrdluseks: „Eesti ajaloo” VI köidet retsenseeris kaheksa asjatundjat; lisaks kahele tegevtoimetajale sõelus teksti kaks toimetajat, kelle volitused ületasid keelelise toimetamise piirid. Ilmselt vajanuks ka Anti Selart abijõude.
Mida öelda kokkuvõtteks?
Kahtlemata on tehtud ära suur, huvitav ja intrigeeriv töö. Eespool osutatud puudused kujutavad endast kulbitäit tõrva meetünnis. Kas see kulbitäis kogu tünnitäie mõruks teeb või siiski mitte, sõltub EAII järgnevast käekäigust ehk retseptsioonist. Raamatutel on teadupärast oma saatus.
Seni on diskussioon keerelnud eestlaste kui rahva olemasolu küsimuse ümber, minnes ajalooteadusest teinekord üsna kaugele. Mõni võitlev diletant, kes allikakriitika osas (eriti mis puudutab Läti Henriku interpreteerimist) on EAII autoritega risti vastupidisel positsioonil, on viimaseile ometi palavat poolehoidu avaldanud. Kuidas seda seletada? Vaid seeläbi, et talle imponeerib EAII tegelik või kujuteldav antirahvuslik hoiak. Kui retseptsioon samas vaimus jätkub, siis võib teosele ja autoritele vaid kaasa tunda – siis saab EAII-st raamat, millega hakatakse meie loomulikele rahvustunnetele „pähe lajatama”. Mis on tüütu ja rumal. Seetõttu avaldan lootust, et juhtub vastupidine: edaspidi EAII-s ilmnevad euroideoloogilised-poliitikorrektsed vigurdamised unustatakse ja ületatakse ning autorite töö väärtuslik (põhi)osa jääb meie ajalookirjutuses auväärsele kohale.
Ilmunud ajakirjas Akadeemia nr 4, 2013
