Kes valitseb keelt, see valitseb maailma. Nii lihtne ongi see kolisev mehhanism, mis kogu läänemaailmas raginaga läbi metsade ja üle väljade sõidab, jättes maha songermaa. Oli Zelenski, aga nüüd on Zelenskõi. Oli Medvedjev, aga nüüd on Medvedev. Ei ole enam hull, on vaimselt desorienteeritud. Ei ole enam mahajäänud maa, on arengumaa. Ei ole enam invalid, on handicapped. Ei ole mustlane, on roma. Ei ole kääbuskasvu, on vertically challenged. Valge rass võiks sel juhul olla melanine-challenged ehk pigmendiprobleemiga? Ei ole mees, vaid on naine, sest et võttis pähe olla naine.
See viimane näide paneb tegelikult kukalt kratsima. Praegu on läänes või vähemalt USAs lausa seaduseks tehtud, et kui kodanik Leo imetleb peegli ees oma suguriista ja lausub selle juures surematud sõnad: “Ma olen naine!”, siis peavadki kõik temasse nii suhtuma ja teda Leaks nimetama. Inglise keeles on asi veel eriti karm, sest eksimine on kerge tulema: ütled she asemel he ja lendad Twitterist nagu Jordan Peterson. Nii et jätke meelde: kõik on enda teha ja inimese otsustada ja üldse ja tõesti. Aga teisest küljest läheb Euroopa Liidu bürokraatiamasin lolliks, ajades taga perefektset essentsialismi: kui piim on loomne, siis ei tohi mitte millegi taimse kohta öelda piim. Sest et piim olevat oma olemuselt loomne. Näete – inimesel sünniga antud loomust ei ole, aga lehmapiimal on. Nii et kaerapiima asemel tuleb öelda kaerajook. Aga kujutlegem, kui kaerajook oskaks kõneleda ja ütleks: “Ma vaatasin täna peeglisse ja mulle vaatas vastu piim. Tegelikult olen ennast lapsest saati piimana tundnud. Nii et nüüdsest nimetate mind piimaks, ja kes ei nimeta, selle viskame raisakotkastele söödaks nagu Jüri Vipsi.” Ja nn võileivaviil kilkab kõrval: “Aga mina olen juust!”
Väljapääsmatu olukord, ah? Ärklemishullus järab iseenese saba. Ootan põnevusega, millal lihatootjate ristisõjaga keelatakse karmilt ära eestikeelne sõna “viljaliha”, sest ta pole ju liha, ja selline sõna maailmakuulsas eesti keeles ähvardab Euroopa Liitu kokkuvarisemisega. Tuleb öelda näiteks “soga”. “Viljaga” läheb asi aga hoopis keerulisemaks. Kui Brüsseli bürokraat vaatab Google’i tõlget, saab ta teada, et “vili” on inglise keeles fruit. Järelikult tuleks karmilt ja surma ähvardusel ära keelata sõnad nagu “neljaviljaleib”, “kolmeviljapuder” ja muidugi ka “teravili” ise. Kuid võib-olla saadab Eesti Keele Instituut siis Brüsselisse õiendi, et “vilja” esmatähendus on ikkagi grain, aga siis saame teistsuguse koosa: keelamisele lähevad nii “puuvili”, “juurvili” kui “aedvili”. Huviline võib lähemalt lugeda Karin Tamme artiklist.
Nii et plindris me oleme, vennad ja õed, maha tuleb müüa omad usud ja tõed. Hakkame aga uusi sõnu välja mõtlema. Olid puuvili, juurvili ja aedvili, aga nüüd on plinn, plõnn ja plönn. Kuni selle ilusa hommikuni, kui üks plönn teatab, et ta muutis oma identiteeti ja orientatsiooni ning on nüüd taas aedvili. Puhkeb kaerajoogi ja kaerapiima sõda helesinise liivaga kõrbes. Mis me siis peale hakkame, kallid raisakotkad? Kelle õigus peale jääb, kes valitseb keelt? Ja kes surnuks nokitakse?