Linda Kaljundile on Maarjamäe memoriaali küsimus nii keeruline ja raske, et ta tahaks võtta pikemalt aega aruteludeks, tuua kokku kohalikke kogukondi ja erinevaid eksperte. Pidada kaasavaid ja hoolivaid loenguid, mõelda ja arutada, arutada ja mõelda. Aga esialgu olevat vaja välja mõelda, kuidas Maarjamäe memoriaali uudselt „raamistada“, et inimesed saaksid tulla… ja mõelda ja arutada.
Küsin: mida kuradit siin mõelda ja arutada on? Meile sõitis sisse jõhker ja julm võõrvõim, tappis ja küüditas, sundis ebajumalaid kummardama ja valet vanduma, pani püsti oma puuslikud, ning meie võtame nad maha – mis on siin see keeruline ja raske, mille ümber lõputult pöidlaid keerutada ja muliseda? Mida tuleb ümber „raamistada“, stende ja infotahvleid lisada?
„Isegi kui me hävitame Teise maailmasõja mälestusmärkide kihistuse, siis ega me ei suuda oma traumaatilist ajalugu sellega hävitada. See jääb meid kummitama. Kui see keeruline pärand jääb alles, aitab see meid keerulise ajalooga toime tulla.”
Kõik see jutt kannab vaikimisi ühtainust sõnumit: meie siin ja praegu pole paremad ega halvemad kui kommunistlik valede- ja vägivallarežiim, me lihtsalt oleme üks järjekordne „kihistus“. Tuleb järgmine kihistus, raamistab ümber meie püstitatud stendid ja infotahvlid ning paneb juurde kirja, et näete, lapsed, vahepeal elasid siin niisugused veidrikud, kes selle suurepärase memoriaali kohta selliseid rumalusi rääkisid.
Kui multikulti propageerijate jaoks on eesti rahvas üks „kogukond“ mitmest, siis selle peene kultuuriteooria järgi on eesti rahvas üks järjekordne „kihistus“. Selle teooriaga võite te Saksa DVsse sõita. Pealegi on arvamus, et võõrvõimu monumentide püstijätmine „aitab keerulise ajalooga toime tulla“ lihtsalt arulage. Assa mait, kas Kuressaare peaks tänaseni olema Kingissepa? Ja vana hea Viktori kuju linnasüdames? Et saarlased oma keerulise ajalooga paremini toime tuleks? Et see ei jääks neid kummitama?
Või on siiski nii, et just siis jääks ta neid kummitama ja kummitaks ikka kohe hommikust õhtuni?
Muide, oma suures tarkuses pole Kaljundi märganud, et „ümberraamistamine“ käib juba ammu ja täiesti ilma udupeente nõuandjate vaimukate (ja hästi kinnimakstud) nõuanneteta. Ümberraamistamine saabki toimuda ainult stiihiliselt, isevoolu teel, nagu see on juhtunud nt mõisahäärberitega. Niipea, kui platsi ilmuvad ümbermõtestajad ja diskursuse dekonstrueerijad, on asi mokas. Maarjamäe memoriaal on viimastest esialgu pääsenud. Memoriaal laguneb ja see ongi see ainus tõetruu, täiesti aus ja ajastule vastav „kihistus“. Selle memoriaali saatuseks on ununeda ja laguneda. Mida unustada ei saa, nimelt kaugele paistvat obeliski, selle raamistas rahvas ümber juba enam kui poole sajandi eest, nimetades ta Impotendi Unistuseks. See nimi tuleks teha ametlikuks ja olekski kogu raam, stend ja infotahvel olemas. Korralik kõrvakiil kommunistidele haua põhja, kusjuures tunduvalt odavam kui dünamiit ja buldooser.
Kas järelpõlv kogu selle rämpsu ühel päeval buldooseriga tasaseks lükkab või mitte, seda otsustagu järelpõlv.
