Jõulupühade lõpetuseks tuli Prantsusmaalt uudis: perekonna jõululõunast foto teinud ja selle sotsiaalmeediasse postitanud muhameedlane sai usukaaslastelt peksa. Igati loogiline. Islam on rangelt monoteistlik usund ja muhameedlaste arvates kummardab ristirahvas mitut jumalat. Kristuse sünnipäeva tähistamine on märk selle väärõpetuse võrku langemisest ja väärib karistust.
„Sa oled valgete inimeste räpane poeg, ussi poeg, politseinike poeg. Saame kokku ja ma näitan, mis on olla tõeline araablane,“ teatati mehele. Ta kutsuti välja ja peksti läbi.
Peksmine on närune tegevus, aga seda võib omast kohast mõistagi. Mis tundeid ma ise oleksin omal ajal hellitanud mõne eesti nimega kaasajooksiku suhtes, kes tähistab perekondliku pidusöögiga oktoobripühi, punalipp laual, ja levitab sellest tehtud fotot? Kambakat poleks just organiseerinud, aga sülitanud oleks küll ja mõttes korraliku kõrvakiilu andnud.
Hoopis raskem on mõista ametliku Prantsusmaa kommentaare. See, et eesrindliku euroriigi juhtoinad keelduvad tunnistamast tõsiasja, et „Multikulti ist Kaputt“ (nagu ühel selge mõistuse hetkel 2010. aastal tunnistas Angela Merkel), iseenesest ei üllata. Nende jaoks on Euroopat vaevav suur, tõsine, põhimõtteline ja fataalne viga üksnes ajutine väärnähe, mis kõrvaldatakse demokraatia jätkuva süvendamise, progressiivsete rahvamasside aina ulatuslikuma kaasamise, eesrindliku ideoloogia levitamise ja klassikute teoste sihikindla tundmaõppimise abil. Kulmu pani kergitama muu. Nimelt see, kui abitu seesinane „eesrindlik ideoloogia“ omaenda nina all toimuva seletamisel ja mõtestamisel õigupoolest on.
Nimelt teatas Prantsuse siseminister Gerald Darmanin, et tegemist on separatismi ja rassismiga, millele Prantsusmaal kohta polevat. Rassismiga? Mis ajast on rassism see, kui üks araablane teisele araablasele kere peale annab? Siin pole isegi midagi kommenteerida. Või mis ajast nimetatakse separatismiks viha terve selle ühiskonna vastu, mis on sind enda tiiva alla võtnud? Seda tuleks nimetada ikka mõne teise sõnaga. Ainult et need teised sõnad on poliitiliselt ebakorrektsed.
Olukord meenutab mõneti Teise Tšetšeenia sõja ajal rahvusvahelistes lobakodades valitsenud nõutust. Kuidas toimuvat nimetada? Lõpuks leiti, et Venemaa rikub inimõigusi. Saadab oma pommitajad Tšetšeenia linnade ja külade kohale, kus need siis häbematult inimõigusi rikuvad. Täpselt nii: mitte ei pommita külasid, vaid rikuvad inimõigusi. Kuulusin tollal Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vapratesse ridadesse ja pidin seesugust sõnamulinat tundide kaupa kuulama. Mul ei olnud küll nii raske kui tšetšeenidel, aga kerge see just ka ei olnud. Meenutada võib ka N Liitu, kus keelduti nägemast ja mõistmast rahvustundeid ning venestamisest tekkinud pingeid. Küll pidid need pinged olema tingitud halbadest ilmastikutingimustest, küll rahvusvahelisest imperialismist, aga mitte sellest, millest nad tegelikult tingitud olid.
Teooria, mis ei suuda tegelikkust seletada, on läbi kukkunud. Teooria, mis ei suuda tegelikkust isegi kirjeldada, on umbluu. Isegi mitte kasutu, vaid lausa kahjulik. Kuni selliste intsidentide taga, nagu too jõululõuna, ei hakata nägema kultuuride kokkupõrget ja kuni ei tehta endale selgeks kultuuriväljade olemust ning toimimise mehhanisme, seni pole lootust ka probleemiga üldse kuidagi tegelema hakata. Saame vaid kiirabi välja kutsuda, kuni ta tulla julgeb.
