Võtaks õige asju loogiliselt. Kui Lukašenko tegevus Leedu suhtes on hübriidrünnak, nagu äsja kinnitasid Balti kaitseministrid, siis need, kes üle piiri tulevad, pole lihtsalt piiririkkujad (ehkki seda on nad ka), vaid ründajad.
Mida tehakse riigi ründajaga? Riigi ründaja pihta avatakse tuli. Oo, ma tean, Lukašenko ainult seda ootabki. Kui saaks sellest loost kasvõi tilga verd välja pigistada ja Iraaki saata – küll siis saaks pulli! Ja Putinil ka hea meel.
Seepärast ei maksa leedulastele pahaks panna, kui nad seda tilgakest iga hinna eest vältida püüavad, ehkki üsna ilmselt on Sass ja Volodja juba Leedu poolelegi oma mehi sokutanud, kes seal siis rusikat viibutavad ja resoluutselt seesinast veretilka nõuavad. Üheskoos nendega, kes on ausad Leedu patrioodid, aga lihtsalt lühikese süütenööriga.
Kuid ründajaga saab ka teisiti käituda. Tegelikult tulebki käituda, kui ta läheneb hoopiski alistujana, käed üles tõstetud. Nii nagu nad praegu Leedu piiril teevad. Sellisel juhul võetakse ründaja vangi, liigitatakse sõjavangiks ja pannakse sõjavangilaagrisse. Tähtajatult. Kusjuures leedulased võiksid neile jätta õiguse igal ajal Valgevenesse tagasi põgeneda. Ainult et selle õiguse saab vangidele anda alles siis, kui piir on täies ulatuses korralikult suletud, muidu nad tulevad viis kilomeetrit eemal uuesti üle.
Niisiis, sõjavangid. Et see staatus üleüldist tunnustust leiaks, tuleks täpsustada pagulasseisundi konventsiooni, aga selles pole midagi ilmvõimatut. Kuna konventsioon on inimeste tehtud, siis võivad inimesed seda ka ümber teha. Nagu väga õigustatult märkis kindral Riho Terras. Konventsiooni tuleks lisada vaid üks klausel: juhul, kui migratsiooni kasutatakse relvana, on sihtriigil õigus kohelda vahistatud immigrante sõjavangidena. Pole väga keeruline.
Praegu on meil sada häda. On palav, on koroona, on olümpia. Selle kõrval võib tõesti kahe silma vahele jääda, et Euroopat rünnatakse. Kaks diktaatorit koos oma Iraagi sõpradega testivad pehmode mehemeelt. Või on koguni nii, et testijaks on vana hea ISIS ise; Iraagi, Valgevene ja Vene sõbrad aga üksnes käepikendus. Et selline väike näpuharjutus enne täiemahulist uputust ja loputust, mis ei taba Euroopat enam üksnes Leedu metsades, vaid korraga kümnetes kohtades kogu Euroopa Liidu välispiiril.
Võiks ju murelikuks teha? Oh ei. Euroopa Komisjonil pole aega võidelda mingite piiriületajatega, tema võitleb diiselmootoritega. Euroopa kaitsmise asemel on palju vahvam kaitsta maakera kaldenurka. Selline peenemat sorti töö ikkagi, teaduspõhine, nagu rõhutas üks meie ajastu suurimaid teadlasi Marko Kaasik. Seda saab teha ülikonnas, lips ees, mitte kuskil mudas okastraate vedades.
Oleksin selle jutu äärepealt lõpetanud hõikega, et halloo-halloo, kallis Eesti valitsus, kas meie piiril käib juba palavikuline sebimine, kas masinad üürgavad, kas tuhat meest rassib 12 tundi päevas, kas varutakse kummikuule, veekahureid ja pipragaasi (või mida iganes)… aga siis meenus, meil ju polegi Eesti valitsust. Meil on päikesetõusuvalitsus. Kes saab igahommikuse päikesetõusuga, ma ei salga, tõepoolest hakkama. Päike tõuseb nagu kellavärk. Pühin silmanurgast tänupisara.
