Kirjutan jälle hoopis muust. Nimelt hakkasin juurdlema, miks tuulegeneraatorid mind häirivad. Nagu paljusid teisigi. Teoreetiliselt on tegu ju igati õilsa ülesleidusega, mis oskab puhast looduslikku energiat nii-öelda purki panna ja sealt jaokaupa välja lasta, nii et meil tuba soe ja õlu külm oleks. (Kui jätta kõrvale generaatorite endi tootmisel kuluv raud, nafta ja puhas vesi.) Midagi sellelaadset, kui toota päikesevalgusest konservvalgust ja seda siis tuppa lahti lasta, et näeks sõrme suhu pista.
Jah, räägitakse visuaalsest reostusest. Aga kohe on õigustajad platsis: kas Hollandi tuulikud (see tähendab – Hollandis asuvad tuulikud) on samuti visuaalne reostus, või kuidas? Peetakse ju ikka Hollandi iluks ja uhkuseks? Nõndasamuti meie maale rajatud hollandi tuulikud – kas pole ilusad?
Ilusad muidugi, vähemalt minu meelest. Mis siis generaatoritel viga on? Kord läbi Virumaa Narva poole sõites sain aga aru, mis. Nad nimelt alandavad loodust. Virumaa uhked ja avarad vaated, kogu Issanda imeline loodus on otsekui lolliks tehtud nende kolakate poolt, mille kõrval ka kõrged puud näevad välja nagu mustikapuhmad. Ja kolakad alandavad ka inimest. Tekib lilliputi tunne. Kuskil on nähtavasti üks hiiglaslik Gulliver, kes laotab laiali oma agregaate, meie aga oleme kääbused, kes seda, suu lahti, pealt vaatavad. Kui tuulegeneraatorite juurest juhtub läbi minema raudtee, siis on see äkitselt mänguraudtee. Majad on legoklotsidest, maanteed kühvlikesega veetud.
See, vabandage väga, on lihtsalt ülbitsemine. Meenub Moskva ülikooli hoone. Röögatu hoonemölakas, mis ei laula kiitust millelegi kõrgemale ega ülevamale nagu Chartres’i linnakese koha kõrguv katedraal, vaid ütleb üksnes: sina, kodanik, oled putukas. Kohe ma lasen oma vatsa valla ja muljun su laiaks. Võib-olla ütleb sedasama veel selgemalt Venemaa välisministeeriumi hoone, eeskätt muidugi mistahes välismaalasele, olgu nad Lätist või USAst.
Nojah, aga tuulegeneraatorid. Erinevalt Stalini tornidest või gooti katedraalidest ei ole nemad oma mõõtmeid paisutanud mingi ideoloogia manifesteerimiseks. Nende suurust ja kõrgust on lihtsalt vaja tõhusamaks elektri tootmiseks. Mu vastuväited on sajaprotsendiliselt emotsionaalsed, irratsionaalsed ja kindla peale ka hirmus tagurlikud, sest olen vanema generatsiooni valge mees, kes ei usu, et sugu on enda otsustada, paks pealekauba. Ma ei oska oma vastuväidetele külge monteerida etteheiteid väheses kaasamises ja hoolimises ning sallivuse puuduses. Nii et kõik, mis tehakse, on justkui õige, aga… Aga ikkagi. Ei taha lilliputiks. Õieti öeldes, Chartres’ katedraali kõrval võin ma seda olla, aga tuulegeneraatori kõrval nagu ei tahaks.
