Nii et Eesti200 hingab liidritele kuklasse. Ahah. Kes seda ütleb? – küsitlus ütleb. Küsitleti keda? – küsitleti valijat.
Järeldus: kui te pärast valimisi jälle lolli valitsuse saate, ärge süüdistage poliitikuid. Kes tegi? – ise tegi.
Ja see pole mitte kibestunud isamaalase jutt. Mõistlikke inimesi pole nagunii kunagi palju, seetõttu on Eesti ühe mõistlikuma, kui mitte kõige mõistlikuma erakonna suhteliselt madal, samas püsiv reiting lõpuks loogiline. Sellise erakonna võivad päris tippu lennutada vaid erakordsed asjaolud – hädaolukorras inimesed nimelt klammerduvad targemate külge – ja ka siis vaid lühikeseks ajaks. Paar korda on seda juhtunud. Lühidalt, ma ei kirjuta praegu põrmugi kadedusest.
Kirjutan hoopis kahetsusest, et jälle on tuhanded eestlased valmis panustama täispuhutavale elevandile, kes on küll hästi nunnu ja läikiv, ainult et tal pole mingeid asjalikke ideid, kuidas Eestit edasi viia. „Teeme kõike teisiti ja paremini!“ – no suur tänu. Kas te ise ka usute seda jama? Mida te teha kavatsete? Mis mõttes paremini? Kuulutate integratsiooniprotsessi võidukalt lõppenuks? Ja mis sellele peaks järgnema? Tööpunalipu orden ja stahhanovlase rinnamärk? Mispeale kogu rahvas sammub ingliskeelseid rahvalaule leelotades päikesetõusule vastu? Ups, mitte kogu rahvas. Ühel väikesel osal on lubatud „oma pastelde ja kannelde“ juurde jääda. Neid näidatakse raha eest turistidele.
Nagu üldiselt teada, valitakse ikka rohkem südame kui mõistusega. Mitte ainult abikaasat, vaid ka autot ja parteid. Ilmselt on Eesti200 kuvandis midagi, mis puudutab nõnda paljusid südameid. Mingisugune õnneaimdus – selline sinakasvalge helendav ühiskond, kus lapsi pole vaja sünnitada, sest need ostetakse sisse, kõik on nemad ise ja ühtlasi need, kelleks nad ennast ise peavad, kõigile makstakse kodanikupalka ning rahvustoiduks on süsinikuneutraalne ökovesi mahesipelgatega.
Ilus küll, aga viimati on see kõigest mulje? Silmapete? Fatamorgaana? Eks me pärast valimisi näeme. Lõpuks on silmapetteid varemgi nähtud ja pettunud valija on pidanud jälgima, kuidas tema kallis elevant prožektorikiirtes visinaga tühjaks jookseb. Ajalugu õpetab, et ajaloost ei õpita, nii et oodata on huvitavat vaatepilti. Varuge endale piletid esiritta.