Ma jälle nendest küttepuudest, jätkuks 9.09.2021 kirjutatule. Taipasin ükspäev, et tegelikult pole see puude asi üldsegi mingi ihhihii ega ahhahaa. Ikka täiesti tõsine asi. Kui keegi on lugenud Jack Londoni juttu „Lõke“ – ilmus eesti keeles 1976 – , siis see saab aru. Muidugi, aru saada võib ka ilma Londonita, aga „Lõke“ on sellegipoolest jutt, mis 16-aastasele poisile nii meelde jäi, et on meeles ka 61-aastaselt.
Ühesõnaga, seal jutus külmub üks üksinda läbi pakaselise kõnnumaa rändav Alaska mees surnuks, sest ta ei saa lõket üles. Vägagi arusaadav lugu kõigile, kellel oli viitsimist ja kuraasi käia nõuka-ajal mõnel talimatkal suure Venemaa avarustes. Aga mitte ainult neile. Meie siin elame ju ikkagi kah üsna põhjas ja meie esivanemad on inimpõlvede kaupa teadnud, mis on lumi, pakane ja surnukskülmumine. Muidugi ka seda, mis on surnuksnälgimine, aga see praegu selleks. See on suur omaette jutt, mis algab viljasalvega ja lõpeb tikuvõileibadega galavastuvõtul, ja mida võib rääkida teine kord. Igatahes on meil küttepuudega märksa teistsugune side kui mõnel lõunapoolsemal rahval. Kellele tähendab puude puudumine ebamugavust ja külma toitu, kellele surma.
Muide, kuuldavasti õppisime puid korralikult riita laduma alles üsna hiljuti, võib-olla ülemöödunud sajandil, kui mitte hiljem. Ent olemas nad pidid olema nii või teisiti, sest ilma puudeta pole elu. Vaat siin ongi see konks, miks eestlane vahetpidamata puid teeb ja surres endast sageli mitukümmend ruumimeetrit maha jätab. Pole siin pilgata midagi. See on instinkt, see on elu edasikandmise meetod. Pärandad järelmaailmale puid, järelikult pärandad elu.
Ja vastupidi ka. Kus on puid, seal on elu, aga kus on elu, seal on ka surm. Üks minu vanavanaisa oli tarmukas ja huumorimeelega taat, ta kolis vanast peast suurest majast välja, jättis selle poja perele, ja asus ise sauna. Elas seal tasapisi ja kõik oli nagu korras, kuni poeg märkas, et taat on viimasel ajal kuidagi tusaseks muutunud. Küsis, milles asi, ja taat seletas ära. Tema oli teinud endale korraliku riida puid ja otsustanud, et kui puud otsa saavad, siis on tal aeg surra. Puud said otsa, aga surm ei tulnud. See tegigi tusaseks. Tõsi, ükskord ta tuli siiski, surm nimelt, aga seda ma enam ei tea, mis seisukorras vanavanaisa puuriit tol päeval oli. Ma polnud siis veel sündinud.
Niipalju puudest seekord. Kahtlustan, et see pole kõik ja teema tuleb veelkord üles võtta, aga eks elu näitab. Elu näitab, kui puid jätkub.
